seebikarp

kui oled korra seepi teinud ja vahendid koju ostnud, siis ei saa ju ühe korraga piirduda. isegi kui mõtled, et teeks vaid nii palju, et saaks asju vähemaks, siis... kui ei taha kogu aeg just sama seepi teha, siis on vaja vahel ikka midagi juurde osta ja nii ei vähene varud just väga edukalt. ma pole ka sellisel tasemel, et mingi omaloominguga tegelda.

tundub, et ennast peaks ka hakkama tihemini pesema, sest kodus on lisaks seebi valmistamise toorainele kahtlaselt palju seepi tekkinud. kui muidu saab igasugu nodi emale kinkida, siis seebi puhul see ei õnnestu - tal on üks sõbranna seebivalmistamise hulluses ja emal on vannitoas riiulis 5-6 täiesti uut ja erinevat seepi reas ootamas :P

see on minu teine seebitegu. nimetagem seda mandliõliga seebiks.

vanaema tegi

kahjuks puudub mul selline ruum ja ka vastavad oskused, et teha üks ilus pilt ilusast linast kogu tema ilus. niimoodi, et lina on laual ja siis on seal veel mingi moodne kompositsioon ;) esialgu tahtsin ma selle lina peamiselt enda jaoks pildistada, sest see lina ei asu minu kodus ja minu kapis, vaid mu venna juures. sel põhjusel ei saa ma seda ka väga tihti imetleda...

see lina on minu vanaema tikitud ja ma mäletan oma lapsepõlvest, et pidude ajal oli see ikka laual. ma ise arvan küll, et kui ma peaks millegi sellisega hakkama saama, siis ma ei raatsiks seda lauale pannagi.. läheb veel mustaks või miskit. eks sellel ole ka valgel kangal plekke, aga üldiselt on see ikka superhästi säilinud.

siin on paar lähemat võtet lina nurgast nii paremalt kui pahemalt poolt. lina mõõdud on 136x146 cm ja kogu serva ulatuses on see tikitud. tikandi laius on 18 cm.

tegelikult on kahju, et ma kunagi ei küsinud vanaemalt, millal see tehtud tal on. täna ühe vanema sugulase käest kuulsin, et ta olevat teinud selle oma nooruses, ehk siis on see umbes 70 aastat vana. minu mälestustes vanaema ikka kudus ja heegeldas ja õmbles. isegi makrameed olen temaga kunagi koos teinud. tikkimas ma teda ei mäleta.

triibulised põtradega

ma arvan, et see oli umbes aasta tagasi kui sõbranna näitas mulle oma tütre pisikesi triibulisi põtradega käpikuid, millel polnud vist isegi pöidlaid. sügisel tuli jutuks, et tahaks saada samasuguseid, aga nüüd juba pöialdega. ja emale ka:) mõeldud tehtud.

tuleb tunnistada, et nelja kinda asemel kudusin ma viis. ja selle kudumisele kulunud ajaga oleks jõudnud lausa veel rohkem kududa. ma nimelt kudusin ühe pöidlata suure kinda valmis ja tundus, et pöidlaauk tuli väike... aga kudusin ikka teise ka :P ja siis harutasin mõlemad pöidlaauguni üles... ja viies kinnas (või õigemini esimene) tuli niiviisi, et kudusin selle nr 3 vardaga ja otsustasin, et nr 4 vardaga jääb ikka pehmem.

kuna mul omal polnud kellegi käes neid pildistada, siis läksid kindad minu käest minema, nii et mul pilte polnudki. mõne aja eest sain pildid ka. tõmbasin need tööarvutisse ja siis jäin mitmeks nädalaks koju. nüüd lõpuks sain need sealt kätte, et teilegi näidata.

kootud kolmekordsest Raasiku maavillasest, varrastega nr 4 ja 3.