väike ja suur

olen endiselt elus.

kuidagi ei õnnestu pildile saada seda osa käsitööst, mis ei ole tikitud väikeste loomade-kalade-lindude peale. nii peab leppima piltidega, mis on tehtud juba mõni aeg tagasi, aga pole siia millegipärast jõudnud.

kassil on suured silmad

mis ma ikka oskan kosta - jälle üks kassipilt.

tegelikult oli mul isegi mingi mõte, mida kirjutada, aga see mõte kadus kuskile...

eelmise hooaja sokid

mõni päev tagasi said lõpuks omanikule üle antud juba eelmise villasoki hooaja lõpus kootud sokid. kuna mul tundus, et ma üritasin neist kevadel ka mingi pildi teha, siis hakkasin nüüd seda otsima... et (s)oktoobris kõik selle aasta sokid kirja saaks. mingi imeliku pildi isegi leidsin.

sokid pidid tulema kas punased või mustad. must on ilus värv küll, aga millegipärast ei olnud võimalik pimedal talvel musti sokke kududa (suvel seda probleemi küll polnud). nagu pildilt näha, siis ma natukene ikka üritasin, aga tahtis silmanägemise ära võtta. punast oli kohe teine tera kududa. ja sai lausa kaks paari. ja punastele sokkidele lisaks ühed poisslapse sokid, mis poleks ei triibulised ega liiga kirjud.

punane lõng on pärit Raasikult, hall ja pruun lõng Hiiumaalt.

teeks ka talveuinaku?

"Siili talveuni kestab oktoobrist varakevadeni. Siil ei soeta talveuneks toidutagavara. Kõik mida on siilil talveune ajal vaja süüakse naha alla enne talveunne jäämist."

et sööks veel natuke ja magaks ka...

öökull

täna algas sügisene koolivaheaeg ja sadas maha esimene lumi.

alles oli ju suvi...

tiiger või kass?

mõni aeg tagasi küsiti minult ega mul ühtki tiigrit ei ole. ei olnud. aga mul oli õmmeldud üks oranzi kassi keha ja mulle tundus, et sellest võiks tiigri saada küll. mõeldud tehtud. vöödid peale ja valmis. ega muidugi tiigrid ilmselt saba püsti ei liigu ringi...

aga tiigri soovija kadus ära ilma oma tiigrit nägemata. nii et kass jäi ikka kassiks ja elab nüüd õnnelikku kassielu ühe tüdruku juures.

punane kleidike, lühike veidike...

eks ma sellepärast julgesin eelmise nukupostituse juures julgelt lubada, et nukke veel tuleb, kuna mul ju oligi neid juba rohkem kui üks tehtud.

punase kleidiga tüdruk on natuke pikemat kasvu kui oli triibulise seelikuga tüdruk. aga ta lahkus mu juurest nii ootamatult ja kiiresti, et ma ei jõudnud teda mõõtagi. pildid on ka sellised kiired klõpsud, et omale mälestus tehtust jääks.

vikerkaar

sellest on juba ikka mitu aastat möödas kui ma mõtlesin, et võiks teha ühe suure heegeldatud teki Raasiku vikerkaarelõngast. esialgne plaan oli vikekaarekerad tumedal taustal. paraku näitasid katsetused, et ei olnud eriti efektne. natukene harutamist ja ümmargustest vikekaartest said nurgelised. ja tausta tegin ka hoopis valge. nagu näha, siis ei tulnud ka tekk suur, vaid hoopis väiksele inimesele sobilik (87x87 cm).

selle teki tegemisel selgus ka selline asi, et kui mitu inimest on ühel ajal Raasikul sama lõngakuhja juures, siis õnnestub neil sealt välja tõmmata täiesti erinevad valged lõngad. paraku ei selgunud see tõsiasi sugugi mitte lõngakuhjade keskel olles... ja kuna ma ei olnud kindel, et kui ma sinna teist korda läheksin, siis tõmbaksin kuhjast välja just samasuguse kui mina olin tõmmanud eelmisel korral, siis on siin tekis kasutuses natuke erineva tooni ja ka jämedusega valge lõng.

linnud

kassidele vahelduseks näitan teile ka lindusid. üks neist lendas juba suvel minema ja teine leidis oma uue kodu täna.

uue hooaja triibulised

kuna mul suveks mingit pisemat käsitööprojekti käsil polnud, siis hakkasin juba varakult jõuludeks valmistuma. pisemat selles mõttes, et oleks hea kotti pista kui kodust randa või parki vms lahkud. sel aastal siis pistsin kotti viis varrast ja lõngakerad, et kududa jõuludeks peotäis sokke.

kahjuks jäid roosatriibulised sokid pildistamata sel ajal kui õitsesid üsna sama värvi pojengid... oleks ilus olnud. neid sokke kudusin ka nt Stroomi rannas kui poisid mänguväljakuil ja vees hullasid. ühel päeval tuli minu juurde üks vene proua ja kiitis kui tubli ma olen:) et ta olla juba eelmisel päeval vaadanud kuidas ma muudkui koon ja nüüd täna jälle... et mul vist saavad kõik sugulased jõuluks kootud sokid. ega ta väga mööda pannudki:)

kui talvel ei olnud mul võimalik musta sokki kududa, siis suvel on ikka valgus hoopis teine ja musta lõngaga kudumine ei valmistanud mingit probleemi. siit pildilt jäd nüüd välja ühed triibulise sääre ja musta labaosaga sokid, sest vanem poeg võttis need juba kasutusse (laps, kes 8 aastat ei olnud nõus panema villast sokki palja jala otsa, kannab neid nüüd täiesti omal algatusel). neis sokkides on leidnud kasutust kõikvõimalikud väikesed lõngakerad.

need on sokkidest nüüd ainsad, mis on kootud (s)oktoobris.

kahed kevadel kootud sokid jäid pildistamata, nii et sokiteema veel päris lõppenud ei ole.

jälle kass

kiire klõps ühest kingituseks tehtud kassist enne kui ta kingikotti läks.

taaskord juhtus nii, et kuigi karbis on üsna mitu looma, siis Seda Õiget ikka ei ole. õnneks olid olemas vahendid, et teha.

tigu jäi korvi

selle suure seenekorviga on sel aastal üsna mitu täit seeni koju toodud. liivatatikaid ja puravikke ja võiseeni peamiselt. olen neid marineerinud ja soolanud. seega peaks sel talvel ikka mõne seenepiruka saama (eelmisel aastal läks sellega vähe kehvasti).

lisaks on sel aastal üle mitme aasta saanud jälle õunamahla teha. päris mitu laupäeva ööd on möödunud köögis pliidi taga mahla kuumutades ja seeni kupatades. natuke kuumutamata mahla panin ka jäässe. paneks rohkemgi, aga ruumi pole. see toormahl on ikka nii hea.

selle retsepti järgi seenehoidist tegin ka, aga kuidagi soolane sai minu meelest. ja ma ei ole eriline magedasööja... eks näis kuidas see talvel tundub.

veinimarinaadis männiriisikaid tegin ka. kuidas maitseb - ei tea veel.

lasteaeda ja laadale

poja lasteaias otsustati, et lastele on vaja päevaste magamisriiete jaoks kotti. et kui lapsed ei maga, siis sel ajal on riided koti sees ja kott on padja all.

kuna mul juba mõnda aega mõlkus mõttes soov katsetada trikotaazist ketaste õmblemist teksale, siis sai see katsetus sellel kotil kohe ära katsetatud. täitsa lahe jääb. iseasi muidugi kui kaua see ilus on. eks aeg näitab.

kott ise on minu vanade teksade säärtest õmmeldud. kotil on isegi lukk. koti servad on üle õmmeldud trikotaaziribaga, mille olen kunagi mingist tsärgist lõiganud (neist ribadest olen paar vaipa vannitoa põrandale heegeldanud). hea ikka kui igasugu prügi on kapist kohe võtta :P

koti mõõdud on 31x34 cm.

sellel pildil on minu käsitöine panus lasteaia mihklipäevalaada jaoks. lisaks viisime ka õunamahla ja küpsetasin puruvanasid.

kurbusega tõdesin, et kui esimestel laatadel oli koogivalik lai ja hinnad soodsad, siis aastatega on valik kesisemaks jäänud ja hinnad tõusnud (või jõudsime me liiga hilja?). enam ei olnud seda mõnusat tunnet, et ostan seda kooki ja teist kooki kohapeal söömiseks ja viin veel koju kohvi kõrvale ka kooki ja pirukat. ostsin hoopis karbitäie kuivatatud piparmünti.

eriti kurb oli muidugi see, et minu lapsed, kes laata väga ootasid, ei ostnud sealt midagi - nende raha sai omale hoopis üks kiosk, kust hiljem osteti nätsu...

ilus tüdruk:)

sellise nuku tegemine oli mul mõtteis juba väga ammu. ammu enne loomade ja tikkimisega alustamist. siis ma küll ei kujutanud veel ette, et see nukk saaks omale peale tikandid. arvasin, et teen selle erinevatest kangastest ja vaid silmad-suu tikin. aga mõtted muutuvad, ideed arenevad. õnneks arenes see idee just selliseks ja sai ka teoks. tüdrukul on pikkust 27 cm.

ma ei ole tavaliselt eriti usin enda kiitmisel, aga siinkohal ütlen küll, et minu meelest on ta üks eriti armas tegelane.

kingid kotti

igale korralikule kingitusele on ikka pakendit ju ka vaja. paberkotte ei tõuse minu käsi ostma - taaskasutan neid, mis meile kinkidega tulnud on. samuti taaskasutan pakkepabereid kui see võimalik on.

aga kuna ma ei suuda kaltsukas lahedatest kangastest mööda minna, siis on mul siia igasugu lahedaid kottideks sobilikke kangaid kogunenud. paar päeva enne ema sünnipäeva leidsin olemasolevatele lisaks veel just sellise kanga, mis sobis ideaalselt tema salli hoidma ja prossile taustaks. sangad on sellised valged kuna kangariba servad olid sellised.

selliseid lihtsaid kotte olen vahepeal veel õmmelnud ja mõned on vist kinkidega juba kodust äragi läinud. sahtlis jäid näppu veel paar näitamata kotti, millest siis ka klõpsud tegin (ajaloo huvides).

kingitus emale

kui ema oli oma ühe rätiku kätte saanud, mis talle hirmsasti meeldis, siis tõi ta mulle lõnga juurde... üht teist ja odavamat lõnga Abakhanist (James C. Brett ripple), et ma sellest talle samasuguse rätiku kooks. ta nimelt täheldas, et esimene ikka värvide poolest päris hästi ei läinud tema jakiga kokku. lubasin siis sünnipäevakingituseks teha. see sall sai esimesest hulka lopsakam, sest lõng oli selline krussis ja jämedam. sedakorda heegeldasin serva sakid.

lõnga oli mul algselt 150 grammi (3 tokki) ja seda jäi järgi natuke alla poole toki. mulle lihtsalt hakkas tunduma, et rätt saab nii suur, et ei mahu enam jaki alla... ja ega ma ei osanud ette näha kui palju mul ümber heegeldamiseks kuluda võiks. tegin pisikese prossi ka lisaks (sinna küll eriti lõnga ei kulunud).

koer lillepeenras

ei, ma ei ole tikkimist unarusse jätnud:P

kevadel ma mõtlesin, et suvel ilusate ilmadega saab minna loodusesse ja kõik oma tehtud nodi pildile jäädvustada. tõsiasi on aga see, et pildistada jõudsin vaid paari asja, mis kohekohe olid käest ära minemas ja millest oli vaja fotojäädvustust. ülejäänud istuvad kõik ikka kenasti sahtlis:D üks pildile jäänu oligi see lilledesse takerdunud kuts.

tikkisin ma tema villase lõngaga, aga mulle tundub, et tumedal kangal on mulinee siiski parem... see villane tekitab kuidagi karvase tunde... nagu vill tahaks koos villase lõngaga läbi musta kanga välja tungida vms. heledamal kangal ei ole see nii märgatav.

pikkade silmadega rätt

ema avastas viimast ajakirja "Käsitöö" vaadates, et tal on vaja mingit õhulist rätikut, mida saaks kanda kaelas ja õlgadel ja peas. ja kuna tal kohe seda vaja oli, siis ostis poest lõnga (Noro Silk Garden Sock Yarn), pistis selle mulle pihku ja edasi teadagimis. kuna lõng selline peen ja värviline, siis keerulist mustrit ei hakanud otsima. iseenesest oleks olnud lihtne kududa samasugune laineline sall nagu mul neid juba 2 tehtud on, aga kaua võib ühesuguseid asju kududa.

meenus, et on olemas selline asi nagu venitatud silmused, aga kuidas neid teha - pole aimugi. raamatus "Silmuskudumine" oli õpetus - aga see sisaldas mingi lisapulga kasutamist ja tundus mulle täiesti üle mõistuse lahendusena. leidsin ühe vana ajakirja "Moda", kus oli kahe lausega öeldud, kuidas teha. väga lihtne.

niipea kui ema kuulis, et rätik on valmis, tormas ta minu juurde ja nii ei olegi mul sallist paremat pilti kui see - ema koos salliga seina najale viskumas:P ehk kunagi saab ka ilusamaid pilte selle erinevatest kandmisviisidest, aga lubada ei julge.

lõng "Noro Silk Garden Sock Yarn", kulus peaaegu kogu tokk ehk siis 100 grammi. rätiku pikema külje pikkus on umbes 140 cm. ma ausalt öeldes arvasin, et sellest saab suurema rätiku... õlgadel kandmiseks on ta ikka tiba väike, aga kaelas ja peas on väga okei. midagi sellist lihtsat ja kerget ja mitte väga paksu peaks omale ka kuduma.

***********************
ja kuna ma igal sügisel üritan meenutada kui palju sidrunihapet ma arooniasiirupi tegemisel kasutan, siis panen selle siia kirja omale.
marjad kirsilehtedega kihiti potti. peale valan keeva vee, kus liitri vee kohta on pandud 1 pakk sidrunihapet (30 grammi on vist pakis). seisab ööpäeva, siis kurnan vedeliku ära. liitrile vedelikule lisan umbes pool kilogrammi suhkrut (või veidi rohkem) ja keedan siirupiks.

suvelained

lubasin täna lõpuks pildistada ka midaga muud peale loomade. eesmärgiks oli teha klõps viimasest emale kootud rätikust. paraku juhtus nii, et see rätt keeldus pildile jäämast. aga üks varem kootud hele rätik ei olnud nii pirtsakas tujus ja nõnda saabki varem tehtud asja varem demoda.

otsustasin kevadel kududa hunniku ma-ei-tea-kust kogunenud puuvillaseid lõngu rätikuks. kuna mulle eelmise villase räti lained väga meeldivad (kuigi ma ise pole seda eriti kandnud), siis tegin sama skeemi järgi ka suvisema versiooni.

lõpuks kujunes muidugi ikka nii, et hele lõng sai otsa, aga triipudeks läinud värvilisi on veel alles. või õigemini polegi neid nagu vähemaks jäänud :P ja ma sügavalt kahtlen, et ma sedagi rätikut ise kandma hakkan. aga no oli vaja teha eksole. puuvillase räti jaoks on see kude liiga tihe, teeb rätiku raskeks.

tiibade siruulatus on umbes 146 cm ja keskjoone pikkus umbes 70 cm.

kass kuklaga päikeses

ja jälle vastu tulles mustade kasside omanike soovidele:)

musta looma pildistamine tuleb mul kehvemini välja kui mittemusta. pildistamisega on üldse kuidagi kehvasti viimasel ajal. kuidagi ei jõua selleni... hea kui jõuan kiire klõpsu teha enne kui loom minu käest oma elu elama läheb. samas pilti tegemata ju ka ei taha jätta.

************************

aga muud juttu ka. koogijuttu. eile oli jälle natuke põhjust kooki teha ja kuna õunu mul polnud, aga oli keefiri, siis otsustasin teha keefirikooki. kui ma laps olin, siis vanaema ikka tegi sageli keefirikooki. või nimetati seda pigem hapupiimakoogiks. võtsin ette esimese guugeldades leitud retsepti, lisasin sellele ühe muna, pistsin sisse mõned vaarikad ja sai imehea ja lihtne kook. noorem poeg ei julge ühtki suutäit võtta, sest seal sees on ju keefir :P

kiika kooki

eelmise kuu lõpus oli natuke rohkem põhjust kooki teha kui muidu. mitte et koogi tegemiseks üldse põhjust vaja oleks. mõtlesin, et teeks vahelduseks jälle midagi uut.

ma ei ole kunagi armastanud beseed. see on liiga magus ja krõbe ja tekitab külmavärinaid. kui ma laps olin ja ema tegi vahel pisikesi beseesid, siis meeldsid mulle need, mis olid natuke kõrbema läinud - pealt pruunikad ja seest nätsked. sel beseed mitte armastaval põhjusel ei ole ma kunagi teinud Pavlovat. nüüd mõtlesin, et prooviks. retsept on pärit Nami-namist.

ma mingit joonist omale ette ei teinud kui suur see kook ahjuplaadil olema peaks. ta vist vajus veel natuke suuremaks ka kui mina ta sinna panin ja nii ei mahtunud kook ühelegi kodus olevale sileda põhjaga koogialusele:P mitte et koogil midagi viga oleks olnud (oli magus), aga ikkagi leidis kinnitust, et ma eelistan teistsuguseid kooke. ilmselt niipea ma beseekooki ei tee.

teine kook oli mustikatega tardunud kook. põhjaks muretaigen ja sisuks kohupiima, vahukoort, toorjuustu, mustikaid, zelatiini. peale mustikad ja valada veel üle ka tarduva mahlaga. vot sellised koogid meeldivad mulle palju rohkem :)

kahjuks ei teadnud enne pildistamist, et olude sunnil pean pilte lõikuma... sis oleks võind kenasti ühesuguse tausta valida.

kass ja triibud

kui ma muidu ei ole nn kassiinimene, siis tikkida mulle kasse meeldib...

maasi kaunistus

tegelikult oli kunagises Pereköögis (1999. a. mingi nr) selle koogi nimi siiski maasikaunistus. aga millegipärast loen mina sealt iga kord maasi kaunistus mitte maasika unistus. ja see on võrratult hea kook - sain täna ka ülivõrdes kiidusõnu kuulda:)

panen omale (ja huvilistele) siia kirja ka retsepti sellisena nagu mina seda tegin. kes tahab täpset ajakirjaretsepti, see peab sealt vaatama. leidsin selle ka veebist.

Põhi: 125 g võid, 1 dl suhkrut, 3 munakollast, 250 g jahu, 2 tl küpsetuspulbrit, 5 spl piima.

või ja suhkur vahustada, lisada ükshaaval munad. vahustada. segada hulka vaheldumisi kuivainesegu ja piim.

Kate: 3 munavalget, 2 dl suhkrut, 100 g mandlilaaste.

munad ja suhkur vahustada, segada hulka mandlilaastud.

määri küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile põhjataigen ja sellele munavalgekate. küpseta 180 kraadi juures umbes 20 minutit.

lase jahtuda. lõika pooleks.

kata üks pool maasikatega ja pane sellele peale vahustatud vahukoor (umbes 200-300 ml). tõsta selle peale teine pool kooki. pane külma ja võta järgmine päev sealt välja. siis vahusta veel umbes 400 ml vahukoort ja kata sellega kook pealt ja külgedelt. kõige peale aseta maasikaid.

ise kavatsen kindlasti proovida seda kooki ka mustikatega. ja äkki ka murelitega.

Hiljem: mustikatega proovitud - ei olnud hea valik. kuigi panin paljupalju mustikaid, siis ei olnud sellist mustikakoogi tunnet nagu ma ootasin.

**********************************

teine mõnus maasikakook ( või oleks õigem öelda rabarberikook?) sai tehtud nii nagu minu ema on aastaid teinud rabarberi- ja õunakooke. ikka 4 muna vahustada klaasi suhkruga (ema teeb tegelikult kahe klaasi suhkruga) ja segada kahe klaasi jahuga. sekka rabarberi- või õunatükid, ümmargusse koogivormi ja ahju. aga ma panin sellele koogile peale veel vahustatud vahukoore ja sellele ohtralt maasikatükke. kook oli 5+. ise ei ole ma kunagi ema seda kooki eriti armastanud ja ma ei tea miks me pole keegi varem vahukooretriki peale tulnud:) ja kui mul poleks juhuslikult olnud kodus viimast paari vart rabarberit, siis ma ei olekski teada saanud, et mulle võib see kook ka meeldida...

eriti südamlik kass

mul kipub ikka nii olema, et kuigi tehtud on igavene hunnik igasugu asju (loe: loomi), siis kui kingitust vaja on - seda õiget ei ole. õnneks on olemas vahendid selle Õige tegemiseks.

nii ma ühel ööl enne järgmise päeva külaskäiku lõikasin roosast kangast välja kassi. ja see kass sai omale peale hulga südameid.

kuna see kass sai ära antud nö ahjusoojana, siis jäid mul omal pildid tegemata. õnneks oli kassiomaniku ema nii kena ja tegi paar klõpsu.

hea ja kodune tomatiketsup

alles mõni päev tagasi oli söögilauas poistega jutuks, et ei ole vaja igale toidule ketshupit peale panna - siis on ju kõik toidud ühe maitsega. ma kuidagi ei tahaks, et just minu lapsed on kunagi need, kes ka kartulisalatit ja suppi ketshupiga söövad.

kui täna hommikul ETV-s Jamie ketshupit tegi, siis haaras mu vanem poeg paberi-pliiatsi ja kirjutas kõik üles (tegelikult küll oluliselt vähem kui kõik, aga õnneks sai saade salvestatud:P). ja kui saade lõppes, siis teatas, et tema teeb täna ise ketshupit.

poiss tegi poenimekirja ja isa tõi koostisosad. nimekirjast puudunud asjadele läks laps ise poodi järele:P hakkis sibula, küsla, ingveri. lõikus tomatid. tshillipipra hakkisin mina. kuuma keeduse segamise võtsin ka enda peale ja vajutasin värgi läbi sõela.

ega me päris täpselt nagu Jamie ei teinud - telekas ju taustal ei käinud ja me ei mäletanud enam täpselt mida kui palju just oli. kirjapandud retseptis olid ju olulised asjad kirjutamata jäänud:P

panen siia kirja kui palju meie midagi potti panime:

4 sibulat, 3 küslaküünt, 1 tshillipipar, 2 sõrmesuurust ingverijuppi, 7 tomatit, 500 g tomatipastat, 2 tl tilliseemneid, 2 tl koriandrit (pidid olema seemned, aga kuna meil neid polnud, siis panime jahvatatut), 4 nelki, basiilikuvarsi ja lehti, ebamäärane kogus pruuni suhkrut (murdsin kõva suhkru küljest tüki, aga kuna maitstes tundus keedus hirmus magusaks minevat, siis võtsin osa välja enne kui tükk päris sulanud oli), natuke soola.

ketshup sai meeldivalt magus, aga samas vürtsikas (et siis järgmine kord vähendaks ilmselt natuke suhkru ja tshillipipra kogust). jahtunult proovinud ei ole, aga räägitakse, et homme on meil menüüs spagetid isetehtud ketshupiga:) näis mis noorem vend vanema venna plaanist arvab, sest täna tunnistas ta seda oranzikat massi küll väga umbusklikult. tema nägemuses peab ketshup olema ikka punane ja just sellise maitsega nagu tema harjunud on...

kass läks kappi

vastu tulles vaatajate ja lugejate soovile, lõikasin mustast linasest kangast välja kassi. õigem oleks öelda küll kassid, aga piirdugem seekord siiski ühe kassiga.

kui pildilt võib jääda mulje, et kass on meie lipuvärvides, siis tegelikult mõtlesin ma teda tehes hoopis merele. kass on sini-must-roosa. kui seda roosat mulineed üksinda vaadata (st mitte mustal taustal), siis on ta ikka täitsa roosa. mustal taustal muutub kuidagi eriti kahvatuks.

kangas linane, sisu villane, tikand puuvillane.

võrkkott

kunagi mitu aastat tagasi ostsin kaltsukast mõned võrksärgid. oli plaanis neid mingite heegeldistega tuunida, aga lõpuks tõdesin, et ma ilmselt ei kannaks selliseid. ja seisma nad jäidki... paar tükki vist andsin emale, aga ma ei teagi, kas ta neid kandnud ka on...

nüüd poistega rannas käies ja nende jalatseid kord näpus kord kotis kandes tõdesin, et oleks vaja üht sellist kotti, kust liiv välja pudeneks.

kui usinad inimesed heegeldavad omale võrkkoti, siis minusugune laiskloom õmbleb särgi alt kokku ja kujutab ette, et temal on kott:D

esialgne plaan oli küll teha põhi ümarast kangast, aga õnneks jõudis mulle enne tegutsema asumist kohale, et siis oleks ju liiv ikka seal põhjas. lõikasin hoopis velvetiriba ja õmblesin selle otsad kinni. siis paigutasin selle topeltriba vahele särgi alumised ääred ja õmblesin kõik omavahel kinni.

pildid on klõpsitud kähku enne randa minekut ja nüüd rannast naasnuna võin öelda, et väga hea kott on :) käeaugud on just nii suured, et kott mahub ka üle õla ja käe otsas kandes ei lohise järgi. kingad mahuvad ilusti kaelaaugust sisse ja liiv pudeneb aukudest välja. ja õmblusmasina lauale ja laualt ära pakkimine võttis ilmselt kauem aega kui selle pika edasi-tagasi õmbluse tegemine.

rabarberijuttu

kuna mälu on kehvake, siis salvestan natuke rabarberikoogiinfot.

vahelduseks tavapärastele rabarberikookidele - muretaignapõhi ja katteks biskviit või munahapukooresegu - tegin vahelduseks midagi muud. ühest vanast Selveri köögi retspetilehest leidsin kookoshelvestega rabarberikoogi retsepti. kook ise tuli täitsa hea.

siis kulus mul hulk aega, et otsida retsepti, millesse käis vahukoor ja kook oli selline mõnus kreemine. kuna ma retsepti ei leidnud, siis tegin muretaignapõhja, sellele panin rabarberid ja peale valasin muna ja vahukooresegu. tuligi hea kreemine:) vanemale pojale maitsesid mõlemad koogid, nooremale kookosega ei meeldinud.

ja rabarberimannavahtu tegin ka ükspäev. kasutasin selleks rabarberijoogist järgi jäänud rabarberimassi. selle roa värvus oli küll nii hirmus, et lapsed ei julgenud seda maitsta ka:P aga no minule rohkem jäi :) väga hea oli. ma pean küll natuke harjutama seda manna lisamist... ma ju teen kõike tunde järgi ja kuna see oli mu elu teine mannavahutegu, siis puudus käes õige tunnetus ja läks mannat tiba vähe vist.

ja kuna mul ühestki küpsetatud rabarberi-koogist pilti ei ole, siis illustreerib seda postitust hoopis üks lind.

sinine kalapäev

ma tean küll, et osad teist ootavad musti kasse;) ja lubatud sai ka musti koeri.

aga kuna fotoaparaat läks kalale, siis värskemast toodangust pilte pole ja peab leppima... kaladega.

kojaga loom

sel aastal pidavat palju tigusid olema...

pehmetele ja karvastele loomadele vahelduseks üks reaalses elus mitte nii pehme ja karvane elukas - tigu. minu tigu on küll üsna pehme.

ja kui ma varem olen demonud mulineedega tikitud loomi, siis nüüd olen üle läinud peamiselt villasele lõngale. nende värvid on nii mõnusad ja mahedad ja lausa kutsuvad tikkima:P

roosa kalapäev

kuigi olen lubanud teha nii musti koeri kui musti kasse, siis tegudeni veel jõudnud ei ole. ma ikka jään toppama selle villaga toppimise juurde... aga selle asemel esitlen hoopis talvel valminud roosasid tegelasi.

ma vist olen siin varem maininud, et ostsin roosad linased püksid, millest loomi teha. tegelikult selgus, et püksid on siiski puuvillased. ja kogemusest võin öelda, et linane on tikkimiseks siiski parem... nii et nendest roosadest pükstest loomi ilmselt rohkem ei tule, jään linase juurde.

roosa kala lõike järgi sai tehtud ka üks valge kala, aga temast pilti pole (ega tule). täitsa sama-sugune oli, ainult valge ja roosa värv olid vahetuses.

ja ma ei oska kassidele vuntse teha...

kalapäev

kunagi ammu sai kaltsukast ostetud peale trükitud mustriga linane kangajupp. ma ikka mõtlesin sellest mõne suure koti teha, aga läks teisiti. tegin hoopis portsu väikseid kotte. testitulemus näitas, et väga paras kingikott lille ja shokolaaditahvli jaoks kui on soov kedagi lihtsalt ja kiirelt meeles pidada:)

rabarberihooaeg

ma ei olegi vist kunagi varem nii varakult hoidistama hakanud. kunagi on küll rabarberist moosi tehtud ja seda jäässe pandud, aga see on ka hiljem toimunud kui maikuus.

igatahes räägiti ühes toredas seltskonnas rabarberijook nii heaks, et ma pidin ise ka proovima. kõigile maitses. on tõesti hea ja erakordselt lihtne teha. kuna ma rabarberite hakkimisega hoogu sattusin ja arvasin, et 8 liitrit mahla meil kohe joomiseks on liiga palju, siis tegin poolest kogusest siirupit.

joogi tegemisest jäi järgi hulk magusat rabarberiködi, mille segasin vahukoore ja kohupiima ja sulatatud valge shokolaadiga. natuke lisaks zelatiini ja panin külma. enne söömist peale vanillisuhkruga segatud maasikad. lapsed põlgasid küll selle valge osa magustoidust ära, aga minu meelest oli täitsa hea koos maasikatega. ja tänu lastele saan seda veel homme ka süüa:)