must-valge ja värviline

Kullaketrajad algatasid järjekordse vahetuse -
kuigi see värviliste pakkide vahetus tundub hetkel kui mingi võidujooks olevat, siis panin oma nime ka kirja. ma pole päris sellest fenomenist aru saanud, mis paneb inimesi vahetustes osalema... värvipakivahetuses on ilmselt mänguruum suurem kui igasugu konkreetsete asjade vahetuses. asju on tore teha ja kinkida, aga kõrvaltvaatajana olen ma ikka mõelnud, kas tõesti kõik on oma saadud pakkide/kottide/ehete/jne üle nii õnnelikud kui see välja paistab... isegi parimatele sõpradele isetehtud asju kinkides mul kripeldab - kas ikka meeldib.

Väga kaua aega tagasi sai Isetegijas alguse järjekordne lapitekkimine. sedakorda siis isadepäevaks isale ja värvideks sinine, must ja valge. ma mõnda aega paanitsesin sinise lõnga pärast, et kust ma seda õiget paar meetrikest saaks, aga siis lugesin reegleid veelkord ja märkasin, et võin kolmevärvilise lapi hoopis tegemata ju jätta. see sobis kenasti.

ei oska mina püüda pildile musta ja valget nii, et mõlema pind normaalsena näha jääks.

nüüd tuleb veel üle saada oma postkontorifoobiast ja lapid posti panna. ja kunagi hiljem ka värvipakk... no tegelt on asi vist pigem selles, et mu postkontor asub mu jaoks ebamugava koha peal. sel põhjusel olen ka oma senised Helmehaldja tellimused lasknud kulleril koju tuua. aga nüüd nad tegid apsu ja ma pean pakile postimajja järele minema... kui ma nüüd sellele järgi minnes taipaks lapid kaasa võtta..

traadiväänamine häda sunnil

ma pole enam ammu sõrmuseid kandnud. kui täpsem olla siis umbes 7 aastat - kui imik kodus oli, siis need kuidagi segasid mind ja seejärel harjusin nendeta olema. kõrvarõngaid eriti ei vaheta ja kett on ka kogu aeg kaelas. nüüd ühel päeval otsustasin, et võiks jälle sõrmused sõrme pista ja vahelduseks hoopis hõbedat kanda. paraku ei leidnud ma oma kõige lihtsamaid kõrvarõngaid üles. ja ainus keti külge riputatav asi oli merevaiguga, mis ei läinud kohe mitte. aga kui kodus on traat olemas, siis pole ju probleemi:P

keskmisel pildil siis viimati valminud asjad, millest pooled ka juba kasutuses on. roosa komplekt ja must sõrmus on tehtud mõni aeg tagasi lihtsalt niisama proovimise mõttes.

ilusa nuku uued riided

see oli vist esimene ajakiri Käsitöö, kus olid Barbide riided sees... tookord sai neid ka teha proovitud ja tõdetud, et sellise väikese asja tegemiseks kulub tegelikult ootamatult palju aega. ja kui arvestada seda, et ma kleitidele eile trukid taha õmblesin, siis kulus nende valmimiseks rohkem kui aasta:P
kuna mul kodus ühtki tüdrukut pole, siis on meil ka ainult üks modell. selle nuku tellis vanem poeg endale viiendaks sünnipäevaks ja enamuse ajast on ta alasti. nüüd jäeti talle villane kostüüm selga ja poiss leidis, et ma peaks nukule rinnahoidja ka tegema. tissid pidavat pontso alt välja paistma muidu:P


ja nüüd pidin ma nukule pappkarbist voodi meisterdama. ja need minu lapsepõlvest jäänud nukutekid läksid ka käiku ja kaks pisikest patja õmblesin... ja mulle räägitakse mingist päris nukumööblist koos kappide ja toolidega... ja meesnukust, kes ka sinna voodisse ju mahub.... see hoog läheb loodetavasti ikka üle ja mul ei saa kodus olema lisaks autovärgile ka nukumajandus...

natuke õmblustööd vahelduseks...

Kevadel olin lõpuks nii tubli, et ostsin oma vanale Singerile uue rihma peale ja suutsin selle õige pikkusega timmida. see tähendas omakorda seda, et võis jälle õmblemisele mõelda.
tegelikult ei plaaninud ma üldse lapitekki õmmelda. mul oli hoopis tagasihoidlikum plaan, mis osutus ootamatult ülejõukäivaks....

no igatahes jäi tollane tegu poolikuks, aga keset ööd tekkis vajadus oma kangakast lahti kangutada ja lappe lõikuma hakata. hea, et mul selliseid hoogusid harva käib... nii on mul õnneks ainult 2 poolikut lapitekki kapis (lapiosa on valmis, vatiin ja teppimine on pidurdavad asjaolud). nüüd siis sain valmis oma teise lapiteki (esimene on poisi voodil kattetekiks ja on ilma vatiinita). see on mu esimene vatiiniga tekk ja oma mõõtmete (123x123) tõttu puudub sel meie peres otstarve:P aga no oli vaja teha eksole:D

algse plaani kohaset pidi äärde tulema ruudulaiune kant, aga tegemise käigus selgus, et ma ei oska kandiga nurka teha. olemasolevates kirjaikes õpetustes oli öeldud kuidas kaks esimest kanti panna ja lisatud "teised kandid panna samamoodi". minu pea seda ei võtnud. nii ma siis ikkagi õmblesin ühe riideosa suuremaks ja keerasin serva peale. ilmselt oleks mõistlik minna mingile lapinduskursusele ja lõpetada jalgratta leiutamine. mõtlesin sellele juba aasta tagasi, aga mõttest kaugemale ei jõudnud (kui keeruline see lappide kokkuõmblemine siis ikka on eksole:P). näis kuidas sel aastal läheb.

pildil jätab tekk vähe loperguse mulje, aga tegelikult on ta siiski üsna kandiline:P