traadiväänamine häda sunnil

ma pole enam ammu sõrmuseid kandnud. kui täpsem olla siis umbes 7 aastat - kui imik kodus oli, siis need kuidagi segasid mind ja seejärel harjusin nendeta olema. kõrvarõngaid eriti ei vaheta ja kett on ka kogu aeg kaelas. nüüd ühel päeval otsustasin, et võiks jälle sõrmused sõrme pista ja vahelduseks hoopis hõbedat kanda. paraku ei leidnud ma oma kõige lihtsamaid kõrvarõngaid üles. ja ainus keti külge riputatav asi oli merevaiguga, mis ei läinud kohe mitte. aga kui kodus on traat olemas, siis pole ju probleemi:P

keskmisel pildil siis viimati valminud asjad, millest pooled ka juba kasutuses on. roosa komplekt ja must sõrmus on tehtud mõni aeg tagasi lihtsalt niisama proovimise mõttes.

ilusa nuku uued riided

see oli vist esimene ajakiri Käsitöö, kus olid Barbide riided sees... tookord sai neid ka teha proovitud ja tõdetud, et sellise väikese asja tegemiseks kulub tegelikult ootamatult palju aega. ja kui arvestada seda, et ma kleitidele eile trukid taha õmblesin, siis kulus nende valmimiseks rohkem kui aasta:P
kuna mul kodus ühtki tüdrukut pole, siis on meil ka ainult üks modell. selle nuku tellis vanem poeg endale viiendaks sünnipäevaks ja enamuse ajast on ta alasti. nüüd jäeti talle villane kostüüm selga ja poiss leidis, et ma peaks nukule rinnahoidja ka tegema. tissid pidavat pontso alt välja paistma muidu:P


ja nüüd pidin ma nukule pappkarbist voodi meisterdama. ja need minu lapsepõlvest jäänud nukutekid läksid ka käiku ja kaks pisikest patja õmblesin... ja mulle räägitakse mingist päris nukumööblist koos kappide ja toolidega... ja meesnukust, kes ka sinna voodisse ju mahub.... see hoog läheb loodetavasti ikka üle ja mul ei saa kodus olema lisaks autovärgile ka nukumajandus...

natuke õmblustööd vahelduseks...

Kevadel olin lõpuks nii tubli, et ostsin oma vanale Singerile uue rihma peale ja suutsin selle õige pikkusega timmida. see tähendas omakorda seda, et võis jälle õmblemisele mõelda.
tegelikult ei plaaninud ma üldse lapitekki õmmelda. mul oli hoopis tagasihoidlikum plaan, mis osutus ootamatult ülejõukäivaks....

no igatahes jäi tollane tegu poolikuks, aga keset ööd tekkis vajadus oma kangakast lahti kangutada ja lappe lõikuma hakata. hea, et mul selliseid hoogusid harva käib... nii on mul õnneks ainult 2 poolikut lapitekki kapis (lapiosa on valmis, vatiin ja teppimine on pidurdavad asjaolud). nüüd siis sain valmis oma teise lapiteki (esimene on poisi voodil kattetekiks ja on ilma vatiinita). see on mu esimene vatiiniga tekk ja oma mõõtmete (123x123) tõttu puudub sel meie peres otstarve:P aga no oli vaja teha eksole:D

algse plaani kohaset pidi äärde tulema ruudulaiune kant, aga tegemise käigus selgus, et ma ei oska kandiga nurka teha. olemasolevates kirjaikes õpetustes oli öeldud kuidas kaks esimest kanti panna ja lisatud "teised kandid panna samamoodi". minu pea seda ei võtnud. nii ma siis ikkagi õmblesin ühe riideosa suuremaks ja keerasin serva peale. ilmselt oleks mõistlik minna mingile lapinduskursusele ja lõpetada jalgratta leiutamine. mõtlesin sellele juba aasta tagasi, aga mõttest kaugemale ei jõudnud (kui keeruline see lappide kokkuõmblemine siis ikka on eksole:P). näis kuidas sel aastal läheb.

pildil jätab tekk vähe loperguse mulje, aga tegelikult on ta siiski üsna kandiline:P

fimo ja vask

eile saabus järjekordne pakk Helmehaldjalt ja sain ometi kord lõpetada oma pooliku fimokomplekti. st fimovärk oli ammu ootel juba, aga vaskseid kinnitusvahendeid polnud.

tegelikult olen ma fimost teinud ka värvisisi kuulikesi ja torukesi jms siukest värki. aga traadile/paelale ajades pole nendega seda õiget "tunnet" tekkinud. ja siis ükskord vanadest varudest pärit traati (kui ma veel kunstlilli tegin ja poest rullides vasktraati ostetud sai) keerutades tekkis mõte, et fimoga saaks ju ka nii teha. ja nii see läks - kaelakee, käevõru, kõrvarõngad ja sõrmus - fimost ja vasktraadist.

esimene traadikatsetus

ma ikkagi ei suuda mõista, kuidas on võimalik traadist selliseid vigureid keerata nagu osad inimesed teevad... minu meelest kui korra juba vale nurga alt keerata, siis on traadil krõnks sees ja teisiti keerates enam ilus ei jää. kuidas on võimalik ümber traadi tihedalt teist traati keerata ja asi jääb ilus. kui traat pikalt võtta, siis on ilge jama seda ju keerata. aga ma tunnistan ka, et ega ma pole mingite juhenditega tutvunud. võibolla on selleks oma nipp... ja igasugu traadiotse peitmist ja õige nurga all keeramist tuleks ka harjutada ilmselt. et väga torkima ei jääks.

no igatahes ühel õhtul tekkis mingi mõte seoses traadiga ja ma istusin kogu oma traadi ja pärlilaadungiga voodisse. ühel sõbrannal jälle sünnipäev ja sai talle hõbeketid ostetud. et teeks mingi tilulilu keti otsa. pärlid on Helmehaldjalt üllatuskingitusena saadud (ma neid saades veel mõtlesin, et no mida ma küll selliste roosadega peale hakkan:P). traat on ka sealtsamast pärit. raha eest saadud helmestega pole ma seni midagi teinud... kuigi neid oli ju hädasti osta vaja:P

ja lisaks ripatsile võttis kuju ka üks sõrmus, käevõru ja kõrvarõngad (konksud puuduvad ja kaelakett on OÜ Juveel toodang). selline lihtne ja robustne roosa komplekt. ma veel pole kindel, kas ma seda ka kinkida julgen...

ja kas see keeruga traat ongi ainult nii väikse keeruga, et hoiab tihkelt ümber käe. ma kaelavõru jaoks pole julgenudki tellida... äkki hakkab pooma...

ehted

ei ole hulk aega midagi asjalikku teinud. kui mitte mainida veel üht triibulist baretti...
selle lõigu kirjutan ma siia iseendale meeles pidamiseks - ära tee kunagi enam midagi tellimise peale! asjad ei tule siis sellised nagu tellija ette kujutas ja soovis ja mul on paha tunne, et üldse teha lubasin. sel korral tahtis vanatädi samasugust triibulist baretti nagu ma emale tegin. sama suurt ka. aga kuna ma ju peast selle tegin ja ema oma enam käes polnud, siis tuli see uus barett ühe triibu võrra suurem ja polnud enam üldse see, mida taheti. ema küll pakkus välja, et harutagu ma või tehku uus. ei, aitäh. baretivabrik on suletud.

midagi näitamiseks ka. kevadel on mul kahel sõbrannal sünnipäev. eelmisel aastal said nad omale uued kotid, sel aastal uued ehted. kedagi peab ju enda tehtud ehetega kiusama kui ise enam eriti ehteid ei kanna.




esimesena siis jälle üks punane vilditud pross ja vilditud sõrmus. sõrmusetoorikud pärinevad Helmehaldjalt ja nende tellimisega kaasnevad alati põntsud mu rahakotile. ühte sõrmusetoorikut ju ei telli eksole:P siis on vaja ikka võtta igasugu helmeid (millest ma eriti midagi teinud pole) ja erinevat fimot (millest ma ka eriti midagi teinud ei ole) ja kui juba tellimiseks läks siis ka traati ja tange... ja siis on eriline nöök avastada hiljem, et oled suures tellimistuhinas tellinud valed sõrmusetoorikud:P

ja helmeste tamiili otsa ajamine on mul nüüd enamvähem selge:P lõpus kinnitamisega on küll veel probleeme. näis kas ma kunagi traadiväänamiseni ka jõuan. igatahes kahed tangid on mul olemas ja traati on ka, aga senised katsetused on küll kõik totaalselt aia taha läinud. seal on ka põhiliseks probleemiks igasuguste kinnitavate aasade väänamine...

kolmas. koos lillega

kui juba baretihoog sees on ega siis enam pidama saa. aga noh - selliseid kiirelt valmivaid asju on hulka mõnusam teha kui neid, mis kaua aega võtavad.

üleni roosa bareti jätsin seekord tegemata, tuli hoopis triibuline. heegelkiri on omalooming.

ja mõni aeg tagasi sai jälle üks vildipallidest pross tehtud. selle saab ka ema pühapäeval endale.

barett vol 2

ema sai oma heleda bareti kätte ja jäi rahule. ja arvas, et järgmise võiks veel õhulisema teha. juhendeid mul endiselt pole, aga mõtlesin siis eile õhtul proovida natuke niisama heegeldada. täitsa kenasti tuli välja...

keegi kindlasti ütleb, et tal on söögilaual just samasuguse mustriga laudlina, aga las ta siis ütleb. mina ei ole näpuga kuskilt järge ajanud. netis mustriotsingul surfanud ka ei ole. omalooming siis nö.

lõng on sama mis eelmisel baretil ja seekord leidsin paberilt ka mõned kirjad - 100% puuvill ja kulus seda jälle peaaegu 50 grammi. barett sai natuke suurem kui eelmine ja omanik paistis rahul olevat.

ja mul on üks roheline ja üks beez lõngatokk veel, mis selleks puhuks spetsiaalselt ostetud (ma ei tea kui suurt baretti mu ema mind kujutas heegeldavat). tegelikult on mingit roosat ka... 60-aastane proua roosas suvekostüümis, roosa koti ja roosa baretiga... oleks see vast vaatepilt:P

suvine barett

ema arvas, et tal oleks suveks hädasti baretti vaja. käis ja ostis Abakhanist lõngadki ära. neli tokki (üks neist on pildil ka näha). minu ülesandeks jäi muster otsida ja heegeldada. kuna ma pole elus varem ühtki mütsimoodi asja heegeldanud, siis ma päris peast teha ei riskinud ja üritasin kuskilt ikka mingit juhendit leida. minu jaoks väga sobival ajal oli ühe kena bareti heegeldanud Vardamoor, kes oli nii kena, et võimaldas ka mul selle mustri järgi heegeldada (aitäh talle veelkord selle eest:)) mingi koht on mul vist siiski natuke teisiti läinud ja peenem lõng tingis ka rohkem heegelringe, aga hakkama ma sain.
ja kuna selle bareti heegeldamine ootamatult nobedalt läks, siis on võimalik, et mu ema saab veel mõne bareti omanikuks - nimelt on mul lootus saada ka mõned paberil juhendid.

lõngast ka - paberil ei ole kirjas ei kogust ega koostist, aga ma arvan, et see on puuvill ja kulus tegemiseks umbes 50 grammi. seega saan ma teha veel 3 baretti:P ühe beezi ja kaks rohelist... uh-oh.

vanaemaruuduline sall

mõtlesin et testiks seda flickrist postituse blogisse saatmist. ma mõni aeg tagasi üritasin pihta saada kuidas blogist flickrisse linkida, aga ei mõelnud välja...
selle salli sisse läksid jõulukinkideks tehtud sallidest jäänud lõngajupid ja üks beez lõngatokk, mis sai ostetud kui toimus ff-lõngavahetus (aga see lõng jäi vahetamata). ja see sall vajas hädasti tegemist, sest ostsin omale uue jaki, mille juurde olemasolevad ei sobinud. poleks tulnud jakki, poleks tulnud ka salli.
jõulusallilõngadest heegeldasin lihtsad vanaemaruudud, raamid beezist lõngast. uuena jäi sall pildistamata ja nüüd on ta end mugavalt rulli tõmmanud, niiet pilt on selline nagu ta just parasjagu on.

sinine viltkübar

talvel sai käidud ühel toredal kursusel Tallinna Rahvaülikoolis. kursus iseenesest oli lühike, kestis vaid mõne tunni, aga selle aja jooksul räägiti viltimise ajaloost ja erinevatest võimalustest, näidati slaide ja raamatuid. põhiline oli muidugi see, et igaüks tegi endale ise vildist kübara või mütsi.
kuna paari tunniga sai valmis vaid märg vildist asi, mille sai silmini pähe tõmmata, siis jäi igaühele koduseks ülesandeks oma peakattel kübaraserv sobivaks lõigata ja painutada ja üldse kogu see värk ära tuunida.
kõik muu sai kodus kohe tehtud, aga tuunimiseni jõudsin alles nüüd. no kaua see soe talvine peakate ikka kapi otsas seisab ja tolmab. teeks korda ja peidaks kappi ära:P

tegelikult oleksin pidanud selle kübara tegemisel kasutama punast villa, siis oleks saanud selle oma emale anda. sest tuleb tunnistada, et ega minust ikka kübaramoori niipea ei saa... aga nüüd peaks kübarategu ju selge olema ja eks võib punase teha juba kodustes tingimustes.

tekk Aasta Emale

Isetegija foorumis algatatud lapitekkide tegemises olen ma varemgi osalenud. mulle meeldib lappe teha üldiselt... kui need ei pea olema ühesugused ja nende tegemiseks pole muid keerulisi tingimusi seatud. seekordne lapitegu oli mõnes mõttes natuke keerukam. olin oma nime juba kirja pannud kui märkasin seda tõsiasja, et lapp tuleb kududa. ma aimasin täitsa õigesti kui pidasin kindlas mõõdus kudumist aeganõudvaks protseduuriks. kui ma algul arvasin, et siinkohal oleks tore katsetada erinevaid palmikuid, siis pärast n+1 korda lapi harutamist (sest see oli liiga suur või liiga väike) ma enam nii ei arvanud. ja nii tegingi lihtsad lapid ja lubasin endale, et edaspidi loen reegleid hoolsamalt.

usinamad Isetegijad heegeldasid lapid ühiselt tekiks ja lõppviimistluse tegi Freddy, kelle blogist on pärit ka pilt valmis tekist. Nüüd jääb veel oodata emadepäeva, mil peaks välja kuulutatama Aasta Ema, kes siis selle kauni teki endale saab.

õhuliselt roosa

läbi tehniliste raskuste ja keerdkäikude olen ma jõudnud nii kaugele, et oma vahepealseid tegemisi jälle ilmarahvale näidata. et ei ole ma niisama passinud ega omale uut hobi leidnud, ei ole...

vennatütar sai taaskord aasta vanemaks ja selleks puhuks sai talle üks väike roosa ime heegeldatud. pärineb selle muster ajakirjast Moda 2/2007. tegelikult on uskumatu kui kähku selline asi valmis saab. kui ma poleks mustrikordi vähendanud ja mõnd asja nats ringi teinud, siis oleks veel vähem aega läinud.
lõnga kohta ei oska ma midagi täpset arvata - sai kunagi 2 suurt tokki ühest teisekäepoest ostetud just selle mõttega, et äkki saab sellest vennatütrele midagi ilusat teha. toona oli silme ees küll eelmisel suvel endale valminud imekudum, sest seda ta proovis ja see talle meeldis. aga see lõng tundus heegeldamiseks sobivam olevat kui kudumiseks.
hoolimata sellest, et tegemise käigus proovida heegeldist ei saanud ja ajakirja olnud mõõdud olid mõeldud suuremale inimesele, siis istus kõik seljas ilusti. aga kuna sünnipäevalapsel oli kõikse aeg tuli takus, siis peab leppima riidepuupildiga.

lill

proovisin ühel õhtul väikseid palle viltida. rullisin neid käte vahel ja kastsin muudkui külma ja kuuma vette jms. kuus tükki suutsin teha ja siis olid käed valged ja pehmed ja vett/seepi enam küll ei tahtnud.
ja siis saabus ühe toreda kolleegi sünnipäev ning sai talle kähku üks pross meisterdatud (ma polnud kindel, kas jõuan poodi pärislille hankima).

***************************************
täna käisin Tallinna Rahvaülikoolis viltimiskursusel ja kui oma müts valmis oli, siis näitasin sõbrannale kuda ma palli teen... ja see sai nii kähku valmis, et... ma ei saagi aru mis pagana moodi ma neid eelmisel korral nii kaua tegin:P

sini-must-sall

eelmise aasta algus läks kuidagi kotilainel olles. ja aasta lõpp sallilainel... sallitegu jätkub ka uuel aastal nagu näha.

sedakorda sain siis tehtud selle plaanitud mustadest ümmargustest heegeldatud lappidest salli (needsamad lapid mis sujuvalt punaseks salliks muutusid). ühtki uut lõnga siia ei ostnud ja juhendeid ei järginud, nii et peaks kreatiivsesse veebruari sobima küll. siin sallis on musta Novita Helenit ja Wooli ning kaht tundmatut sinist bukleelõnga. ja pikkuseks on umbes 185 cm.

ja kui kõik hästi läheb, siis saab see sall omale mütsi ka... lootus jääb.

asi ümber kaela

Signe idee, kasutada ühel kuul vaid kodus leiduvaid materjale, pani kohe mõtte tööle. see mitte ostmine mind nii väga ei heidutanud nagu enamust Kullaketrajates. ma niigi ostan harva uusi lõngu ilma ideeta. ja õnneks sai Raasikul eelmisel aastal ära käidud ja ka sealt ostetud lõngad ja heided seisavad ja ootavad oma aega. lõngu ja riidejuppe ostan ma peamiselt teisekäepoest. ma küll ei tea, kes neist riidejuppidest midagi õmblema hakkab, aga vahel lihtsalt ei suuda ostmata jätta... lõngadele on hulka lihtsam kasutust leida.

igatahes nägin ma kohe võimalust kasutada ära erinevad musta lõnga jupid ja teha teoks ammune mõte - ümmargustest heegeldatud lappidest kokkupandud sall. heegeldasin lapid valmis. mõtlesin kuidas neid paigutada ja ühendada... jõudsin järeldusele, et heegeldan ühe võrgu neile alla ja kinnitaks sellele.

mõeldud-tehtud. lõngakastis olid ripakil mingid imelikud akrüüllõnga kerad, mis ostetud kunagi Superboxist ja millest sai tehtud üks punane kott. heegeldamise tulemusel valmis punane sall ja kaheksast tokist punasest lõngast jäi järgi vaid üks väike nutsakas.


alustad üht ja välja tuleb hoopis midagi muud. mustade lappide panemine sellele sallile oleks ilmne liialdus. seega tuleks nende mustadele lappidega nüüd ka ikka midagi peale hakata...

sallil on pikkust 190 cm, laiust 13 cm (ilma narmasteta)

punased sokid

kuna aastavahetusel midagi asjalikumat tegemist pooleli polnud, siis oli vaja ruttu mingi plaan välja mõelda teleka vaatamisele taustaks.

harutasin oma 20 cm kootud vesti üles, et äkki teen õlarätiku. ei ole siiani tegema hakanud ja pole ka kindel, et teen. kas ma kannaks ka õlarätikut? ega enne teada ei saa kui rätikut pole... äkki teen ikka vesti...

kuna ühes seltskonnas oli juttu villastest sokkidest, siis mõtlesin, et kooks ka ühed sokid. pole ju umbes 10 aastat neid kudunud, sest pole vaja olnud. ise ma kannan neid harva ja uusi pole vaja. lapsi ja meest on varustanud mehe ema.

normaalne inimene hakkaks kuduma sokke, mida on kellelegi jalga ka panna. mida teen mina? võtan punase lõnga ja koon sokid, mis on ühele poisile suured ja teisele poisile väikesed:P

nii paljugi oli asjal mõtet, et proovisin teistsugust varbakahandusti kui varem olen teinud. esimene kand oli juba tehtud kui jõudis kohale, et oleks võinud ka kanda proovida teisiti teha...

viimane triibuline

kui peres on neli inimest ja juba kolmele neist on jõulukingiks tehtud sall, siis on ju täiesti loogiline teha ka neljandale sall. eriti kui erilisi kingisoove esitatud pole ja omal kah pea ideedest ei pakata.

tegelikult hakkasin seda salli tegema vennapoja salli kudumises tekkinud pausi ajal. ja mõtlesin selle hoopis endale jätta kui pooleli olevat salli valmis ei peaks tegema. (sest ei kõlba ju jätta ainsana sallita seda inimest, kellele on vihjatud, et ta salli saab). ja oleks omale kudunud sinise mütsi ka... aga läks nii, et kõik sallid said valmis ja läksid kingikotti.

selle salli unustasin ka mõõtmata. aga ma arvan, et see on punase salliga samas mõõdus.

kingisall

ma hakkasin vahepeal endale vesti kuduma. aga see viis mind parajasse masendusse, sest kui ma olin umbes 10 cm ringvarrastel kudunud, siis mulle tundus, et oleks ikka vist võinud veidike rohkem silmi teha. kudusin veel natuke hambad ristis ja siis mõtlesin, et võiks veel mõned sallid kududa:P selline lollikindel värk. ja no jõul ka tulemas. ja selgus, et vennapojal oleks salli vaja küll...

selle salli täpseid parameetreid ma kahjuks öelda ei oska, sest varrastelt tulnuna ta kingikotti läks. viimasel hetkel meenus pilti teha. aga üle pooleteist meetri ta on, sest oli pikem kui salliomanik. ja narmad said nüüd pikemad ja meeldivad mulle rohkem kui eelmise salli jupatsid. aga lõng on liiga peenike. ma mõtlesin, et jäängi seda kuduma. vahepeal juba loobusingi. aga siis jõudis minuni info, et tulevasele omanikule olla juba vihjatud, et saab jõuluks salli. mis jäi mul muud üle kui taas kuduma hakata.


lõngaks on Novita Nalle ja seda kulus natuke alla 300 grammi (kaalu mul pole, aga silma järgi vaadates võiks olla nii palju).

lippadi-lappadi: lõpp

kodu ja auto, stroomi ja lohusalu rand, mõned mänguväljakud ja spordiplatsid, Viljandi lossimäed, Hurmiorg, vanaema õu... ja veel mitmed paigad, mis esialgu ei meenu, on need kohad, kust võiks leida selle teki tegemiseks kulunud lõnga ebemeid. aga ilmselt on tuul need juba laiali puhunud.

ma ei välista võimalust, et järgmisel suvel midagi sarnast jälle ette võtan, sest seda tekki tehes tekkis paar mõtet, millist tekki veel teha võiks (uus ja sel hetkel palju toredamana tunduv idee tekib ikka siis kui natuke tööst tehtud:P). samas pole saabuval suvel enam ilmselt sellist vabadust oma aja kasutamise osas - et lapsed-lõngad autosse ja randa. aga eks näis.

teoreetiliselt peaks mul nüüd kodus umbes 1,7 kg lõngu vähem olema (mul pole täpsemat kaalumismasinat kui mingi margapuu, nii et väga täpne see ilmselt pole). päris tavalised maavillased lõngad on enamvähem otsas, aga millegipärast ruumi pole juurde küll tekkinud. teki suurus on umbes 190x140 cm. mehele peaks nii suurest tekist piisama teleka ees mõnulemiseks. kuna pojad kah teleka ees aegajalt tekki peale küsivad, siis vähemalt ei jääks tekid kapinurka seisma kui ma kunagi veel mõne tegema peaks:P

pilt on selline nagu ta on... kuigi ma naiivselt kogu aeg lootsin, et õnnestub pildistada ehk paremas valguses ja parema nurga alt. aga no ei oska mina sellist suurt asja pildile püüda sügistalvises pimeduses.



***************************
ja ma märkasin, et see paik siin on olemas olnud juba üle aasta. ja rohkem kui korra olen ma mõelnud, et milleks mulle seda vaja on ja lõpetaks selle jama ära. aga samas on sellel siin üsna meeldiv nö kontrolli-efekt. kas oleks ma nt kasvõi selle teki valmis teinud kuima poleks teinud esimest lappide-teemalist postitust?
kui keegi ei tea, sis pole seda olemas... ja isegi kui oled välja öelnud, et midagi tegemisel ja keegi selle valmimise kohta ei küsi, siis endal on raskem käega lüüa. mul vähemal küll.