roosa kass

selle kassi kangas on veider. pildil tundub kass üsna roosa. ja enne õmblemist tundus kangas üsna roosa. aga kui ma seda kassi praegu käes hoian, siis tundub seee kuidagi määrdunud ... ilmselt ongi pigem selline "ihuvärvi"...

aga kuna ma ostsin hiljuti kaltsukast ühed tõeliselt roosad linased püksid, siis on mul nüüd võimalik teha tõeliselt roosasid kasse. ja muid loomi ka. kui ma vaid natuke lõikan ja õmblen ja topin ja tikin:)

pika kaelaga loom

möödunud aasta alguses sai usinasti tikitud. nüüd seisis asi pikalt villa puudumise taga, aga ühel päeval sai käidud Raasikul ja toodud koju kotitäis villa. toppisin oma varem valmis õmmeldud toorikud villa täis ja tikkimine võis alata.

see siin on pika kaelaga tundmatu loom...

ja kuidas vend omale kindad sai

eelmise jutu jätkuks...
vennale oli siiski vaja ju kindad kududa. võtsin välja selle paberi, mille eeelmine kord olin joonistanud 15 silmaga vardal. aegajalt proovisin mehele kinnast kätte ja valmis nad said. õige omanik on saanud proovida vaid ühte kinnast... nüüd sai teine ka valmis ja loodetavasti sobib see ka:)


kuna sel kindal tuli peopesa sakiline ja ma pole väga osav tegema kaht ühesugust asja, siis kasvasid pöidlad välja erinevast sakikohast... mille tulemusena jooksevad sakid pöialdel erinevalt. ja see lõng on tegelikult natuke paks klapiga pöidla jaoks. minu meelest. aga sel ühel proovitud kindal vennale see mõte meeldis. eks näis kuidas pidevas kasutuses olema hakkab... kas keegi seda klappi sinna peale ka tõmmata viitsib vms.

vardad nr 4
lõng Hiiumaa lammastelt

kuidas ma omale kindad sain

venna üheks jõulukingisooviks olid käpikud. aga kuna ma neid kududa ei jõudnud selleks ajaks, siis kavatsesin teha sünnipäevaks. see on tal aasta alguses.
eeskujuks võtsin detsembrikuu "Eesti Naises" olnud klapiga käpikud. tegin väikese tööproovi ja arvutasin, mille tulemusel tõdesin, et kinnas tuleks väike kui täpselt sama skeemi kasutaksin kui juhendis. joonistasin ajakirjas olnud mustrit ka natuke suuremaks, aga lõpuks otsustasin siiski hoopis numbri võrra jämedamad vardad (nr 4) võtta. aga kui kinnast poole peoni juba kootud oli, siis sai selgeks, et meesterahvale jääks see ilmselt ikka väheke kitsaks...
ent kuna mul omal ka kindaid vaja oli, siis harutama ei hakanud ja pooleli ei jätnud. klapi jaoks ma vajadust ei näinud, nii et selle jätsin ära. ajakirjamuster jäi minu käele natuke lühikeseks, nii et pidin veidi ülemist otsa pikendama. ahjaa - pöidla tegin ka küljele, sest mulle hakkas selline pöial väga meeldima. ja peopesas ei ole sama muster kui käeseljal. et siis lõppkokkuvõttes on nagu ajakirjakinnas ja samas ei ole ka:)

aga väga hea ja soe on. pildile nad uuena ei jõudnudki. nüüd on neid juba hulk aega kantud. tegelikult ma ikka mõtlesin omale midagi värvilisemat ja heledamat kududa kätte, aga juhuse läbi sain sellised. mõnusad:)

vardad nr 4
lõng Hiiumaa lammastelt

palju õnne, sõbrad

mõned aastad tagasi tegin ma jõulupakkidesse küpsiseid. hunnik tainast sai valmis tehtud ja jagatud erinevatesse anumatesse, kuhu siis sai vastavalt lisatud pähkleid ja rosinaid ja shokolaadtükke ja purustatud marianne komme ja kakaod. nõme on asja juures see, et ma ei mäleta, kust see retsept pärit oli. olen otsinud, aga äratundmist pole tekkinud. kui kellelgi on head küpsiseretsepti, siis võib vihjata.

aga need pildil olevad küpsised on tehtud poe muretaignast ja laps võttis need sõbrapäevaüritusele kooli kaasa (maiustuste vajadusest räägiti nii hilja, et komme ostma ei jõudnud, õnneks oli meeltesegadushoos ostetud tainas kapis).

mida teha mitte väga ilusate kartulitega, mis koorides väga pisikeseks ja auguliseks muutuksid? meie proovisime kartulitrükki. mina lõikusin kartuleid, poisid panid värvi ja tembeldasid. selle päikest meenutava kartuli lõikas vanem poeg. ja nagu ikka - mina lõikan ja teen suure töö ära, aga kes osutub kunstnikuks? see, kes templi paberile lööb:D

ja kuna kooli oli vaja sõbrapäevakaart viia, siis sai üks süda siia kasutatud.

koogijutud

see on nüüd selline endale vajalik postitus - et teaks milline kook millise mulje jättis.

venna sünnipäevaks tegin hõrku sidrunikreemitorti. ma ei mõista küll päris hästi, millest on tingitud see "hõrk" seal ees. minu jaoks on hõrk midagi eriti õhulist ja kerget ja pehmet... aga see kreem on hoopis midagi muud - selline intensiivselt magus, hapukas, raske ja väga rammus. kohe tunned kuda kilod juurde tulevad kui veel ühe suutäie võtad :P ja küpsiseid kulus mul põhjaks oluliselt rohkem kui retseptis ette nähtud.
teisel päeval tundus kook natuke parem... oli natuke maitselt pehmemaks muutunud.

mehe sünnipäevaks tegin jäist kohvi-iirisetorti. esimeseks takistuseks sellel teel osutus piparkookide leidmine poest jaanuari lõpus. ma kõiki poode muidugi läbi ei käinud, aga lõpuks leidus ühes poes külmutatud pakk piparkoogitainast. seega sain veel ka piparkooke küpsetada.
see kook oli täitsa hea. rammus ja magus. mingit analoogset kihilist asja võiks teinekord proovida teha jogurti ja/või kohupiimaga. ja kasutada zelatiini...

tegelikult peaks nüüd mingeid lahjemaid kooke tegema hakkama. ma ikka loodan, et varsti/kunagi saabub kevad ja siis ei saa end enam paksudesse talvepükstesse peita...

oma kookidest mul pilte pole, aga võin öelda, et need nägid küll üsna samasugused välja kui nami-nami piltidel:)

aga et postitus päris pildita ei jääks, siis näitan oma poja kätetööd - tema käib puutööringis ja tegi seal laeva.

valge müts

ema sai jõuluks valged kindad. täiesti ootamatult selgus, et ema põhjatutes mütsivarudes puudub valge müts, mis sobiks kenasti tema uute kinnastega. mis jäi mul muud teha kui võtta vardad. keerulisim sealjuures oli sobiva mustri leidmine.

algidee on pärid Dropsist. põikikootud osa on tehtud kinnaste mustri keskosa järgi. siis silmad servast üles võetud ja peanupp peale kootud.
algul kaalusin ka varianti lihtne sammastega baretilaadne müts heegeldada. aga kinnastest ja mütsist moodustuv komplekt tundus parem. olen täitsa rahul. ema ka:)

kuna ilmad nõuavad pähe mütsi, siis sai kiirelt paar klõpsu tehtud. natuke peaks muster vist pildil ikka näha ka olema...

lõng 3kordne maavillane Raasikult
vardad nr 4

meem

Kuduv koeraomanik ulatas mulle jõulueelse pähkli... ma olen mitu päeva vaevelnud:P

Reeglid:

1) too esile oma selle aasta lemmiktöö(d) käsitöövallas ning kirjelda lühidalt, mille poolest on too sulle hingelähedane. Töid võiks olla kuni 2.
2) saada meem edasi paarile käsitööblogijale

kerisin oma lõppeva aasta pilte ja tõdesin, et igasugu vidinaid ja pudinaid on hunnik, aga midagi eriliselt esile polegi tõsta. mind tegelikult üllatas, et enamus pihuloomi on kõik sel aastal tehtud... see tundus kuidagi nii ammu. ja vaid üks neist on mul siiani kodus (kui laste omad välja arvata). ta tegi küll vahepeal tiiru isegi välismaale, aga tuli mu juurde tagasi. ta meeldib kõigile, kes teda näinud on. ma lihtsalt ei ole raatsinud temast loobuda. ei oskagi seletada miks, vahel lihtsalt on nii:)
tegelikult on mulle endale hetkel täitsa ootamatu, et tikitud asi nö esikoha sai. tänu neile loomadele ma tikkimise enda jaoks üldse taasavastasin. ja see pole üldse nii hirmus:P väga mõnus tegevus. just see nö vabatikand, kus ei pea näpuga mustris järge ajama.

aga selle karuga üsna sama pulga peal on tegelikult mitu asja ju veel. kui neist vaid üks välja tuua, siis ehk üks aastalõpu tegemine - triibulised kindad. kuigi ma seda ise ütlen - need on ühed väga ilusad kindad :)

ega ma pole väga kursis kes siin vaatamas käivad ja seega on raske teatepulka edasi anda. Aga Vikeldaja ja Umarik võiksid ju küll oma selle aasta tegemised hindavalt üle vaadata:)

magus aastalõpp köögis

selle aasta esimese kokandusliku sissekande teemaks oli lagritsakook. ka selle aasta viimase kokandusliku sissekande üheks tegelaseks on lagritsakook. viisin seekord ellu selle, mida aasta alguses lubasin - "ja sellel kreemil oli nii mõnus mekk, et ma ilmselt katsetan mingil hetkel midagi analoogset zelatiiniga teha". see eksperiment osutus igati edukaks. võibolla peaks millalgi proovima mingit lahjemat varianti...

panen siia meelespeaks ka koostisosad. ja kui keegi tahab katsetada, siis ehk on sellest abi. kuigi lagritsasõpru vist väga palju ei ole:)
põhjaks pakk purustatud pruune küpsiseid (180 g) segatuna sulatatud võiga (100 g).
sellele natuke pohlamoosi peale.
kreem: 250 g lagritsaid sulatada 400 ml vahukoores. sellele lisaks vahustada 600 ml toorjuustu. 1 pakk zelatiini.
külgedele veel vahukoort. peale tumedat shokolaadi.

teiseks tegelaseks sel jõulul oli jõulukeeks. selle retsept on pärit siit. väga ilus ja hea sai. võib teinekord ka teha. neid samu kuivatatud puuvilju panin ka brändi ja fariinsuhkru ja mee segusse. tuleb tunnistada, et neid ei ole ma veel maitsta jõudnudki ise.

kolmandaks tegin doominoküpsistest trühvleid. mõnele panin südamikuks aprikoosi. valge shokolaad sel korral millegipärast ei sulanud korralikult ja seega said valged kommid sellised metsikud. osad pallid keerutasin niisama kookoshelvestes. ja mõned kommid koosnevadki ainult kookoshelvestest ja valgest shokolaadist. idee on Toit&Trendist.

soe, soojem, kõige soojem

mõni aeg tagasi küsis üks armas inimene, kas oleksin nõus kuduma ühe keebi. kuna ma polnud varem sellist asja kudunud ja see pidi minema jõuluvana kingikotti, siis ei julgenud eksperimenteerima hakata. lappasin natuke ajakirju, surfasin natuke veebis ja viimaseks jäi sõelale ajakirjas Moda (1/2008) olnud kudum.

käisime ühes ja teises ja kolmandas lõngapoes. sõelale jäi Alvita Alpaka (kulus natuke üle 400 grammi, vardad nr 3,5).

ja siis ma muudkui kudusin. nii nutikas ma muidugi ei olnud, et oleks nööbi valinud enne nööpaugu tegemist - oleks valik natuke suurem olnud. nimelt on juhendis nööpauk üsna pisike. nööbi valimine osutus keeruliseks ja selle jätsingi lõpuks kinkija otsustada. õmblesin mõlemale poole nööbi kõrvale ka trukid, sest mulle tundus, et aja jooksul võib hakata see nööpauk välja venima. juba ajakirja pildil tegelikult tundus see nii. ma ei kujuta isegi ette kui mõistlik see tegu oli... eks uus omanik saab need ära harutada kui ei sobi. aga nendega hoidis õlakate kinnituskohalt paremini kui ilma. minu meelest.

ja see sai üks tõeliselt soe asi. loodetavasti jäid nii kinkija kui kingisaaja rahule:)

ema Chevalier'id

ema soovis jõuludeks kootud sokke või kindaid. kuna mitu kindapaari oli niigi kingikotti minemas, siis sobis see minu plaanidega igati. keerulisem oli selle õige kinda leidmine.
esialgne plaan oli kududa mustrilised kindad Raasiku roosa-beezi-valgest üleminekuga lõngast ja valgest lõngast. aga kirju lõngatoki kerra kerimisel selgus, et värvikordusi on kuidagi vähe... järgmiseks üritasin valgest ja pruunist mingit kaheksakandadega mustrit kududa. kudusin kuni pöidlani ja siis tõdesin, et see pole ikka SEE. harutasin. siis kudusin valget ja pruuni nö spiraali. kuni pöidlani. siis tundus, et vist sai tiba kitsas. harutasin. ja jõudsin otsusele, et kolmandat korda ma enam mustrilist kinnast ei alusta.

meenus, et kunagi kuskil nägin mingeid palmikutega kindaid, mille puhul mõtlesin, et võiks kududa. aga kus... blogisid kammides leidsin üles ka - Chevalierid.

lõnga võtsin vale. et kui omale peaks ka tegema, siis võiks võtta midagi pehmemat. kolmekordne maavillane on nagu oleks kindad nöörist kootud. lõng võiks olla kohevam, siis jääks kinnas kenam. vist. ehk kandes vanuvad...

aga vat selliselt kootud pöial on tõeliselt mõnus. miks ma küll alles nüüd selle avastasin... need jõulukindad said kõige viimasena kootud. miks meil koolis sellist ei õpetatud? ma isegi ei teadnud üsna vähe aega tagasi, et selliselt ka pöialt saab kududa. mul on omale ka ühed kindad plaanis ja nende pöidlad koon kindlasti niimoodi kõrvalt. ei julge päris lubada, et edaspidi ainult nii kindaid teen, aga see on üsna tõenäoline.

pildid tulid kehvad. ma ei suutnud neid isegi mudida selliseks, et muster ilusti näha oleks.

lõng Raasiku kolmekordne villane.
vardad nr 4

triibulised käpikud

need on päris kindlasti minu selle hooaja lemmikkindad. lisaks ilule ka kõik head soovid sisse kootud ja puha. kindaomanikule ka meeldisid:)

enne kudumist oli mõte pöial ja sõrmeotste kahandus teistpidi triipus teha (nagu randmeosa), aga kududes jõudis minuni tõdemus, et see ei läheks kohe mitte. ilusad kindad said. soojad ilmselt ka kuna on nad ju topelt üleni. ja vähetähtis pole ka see, et nad on kandjale parajad (proovida ju ei saanud).



varras nr 3
lõng Novita Nalle

nende kinnaste juurde sobisid Marianne kommid nii kenasti pakki:)

kaheksakannad kinnastel

nüüd on vist üsna viimane aeg anda ülevaade selle aasta jõulukingitustest. sokijõulud on olnud, sallijõulud on ka olnud. sel aastal olid siis kindajõulud.

poolikud kindad kaheksakandadega. mis siin ikka pikemalt rääkida.

varras nr 3
lõng Novita Nalle

häid jõule!

sel aastal tegime lastega koos uusi kuuseehteid. selleks läks vaja vaid natuke paberit, liimi ja savi. ja piparkoogivorme. paberist keti idee tuli nooremalt pojalt, kes seda lasteaias tegi hiljuti. nüüd on meil köögis värviline kett aknast lambini ja lambist lillepotini. ja kuuse otsas on puna-valge kett. kuusekett on küll natuke lühike, sest kui oled enne teinud 3 meetrit värvilist ketti, siis enam väga ei jaksa ilmselt...

üldse olen ma mõelnud, et mul on vist mõnes osas üsna leplikud lapsed. kui ma ütlen, et teeks selle aasta kuuseehted punase ja valgega, siis pole neil mingeid pretensioone. ka varem pole nad värvilisi klaasmune nõudnud... võibolla kui meil oleks mõni kodus, siis nad tahaks neid panna, aga ma ei anna neile seda valikut:P

aga nüüd ma natuke pühin enne kui jagan teiega oma jõuluküpsetisi ja jõulukingitusi :)

Häid pühi!

pikad torud

enne lühikesi torusid kudusin endale pikad torud.
juba mitu aastat olen mõelnud, et oleks tööle vaja midagi, mis kaitseks kätt aknast puhuva tuule eest, aga ei ole tegudeni jõudnud. kui siis ühel õhtul kindavardad vabanesid, haarasin sahtlist lõngakera ja hakkasin kuduma... sellist lihtsat 3+1 soonikut. kera alguses oli natuke pruuni ja ma küll lootsin siniseni välja jõuda, aga ei jõudnud. no peaaegu. aga ma lihtsalt ei tahtnud enam pikemaid. kuduma hakates ei plaaninud ma neid nii pikkigi kududa. teist toru kududes võtsin vahelt jupi lõnga ära ja jõudsingi siniseni. need Raasiku üleminekuga lõngad võiks natuke kiiremini üle minna...
aga teie näete ainut üht natuke lontis toru, sest teises käes on mul fotoaparaat :P ja lapse käes ei hakanud neist pilti tegema... talle olid need kaenla alla.

poja baktus

arutlesime ükspäev pojaga, et tal oleks vaja uut salli. värvideks valiti must ja roheline, vajalikud lõngad olid kinnastest järgi jäänud. ja nii tore oli enne salli alustamist lugeda Krentu blogist, et tema kudus oma pojale Baktuse. ma olin seda salli kellegi blogis enne ju näinud küll, aga millegipärast siis ei tekitanud see üldse tunnet, et vot-seda-ma-tahan-kududa. Krentul oli kenasti kirja pandud ka see kuidas kuduma peab, nii et ei hakanud originaaljuhendit vaatamagi.

salli mõõdud on: kõige laiem koht on 25 cm ja pikkus 110 cm.
päris kindlasti koon endale ka sellise, sest see on nii mõnus. ja kui lihtne veel teha ka eksole:) pidevalt õhtul poodi minnes teeb poeg märkuse, et mul on tema sall kaelas:P

kuna sall on pidevalt kasutuses, siis on raske leida aega pildistamiseks. tänases õhtupimeduses tegin paar klõpsu kähku ära enne kui uus sall vanaks on saanud:P

ruudulised käpikud

vanemale pojale jäid eelmisel hooajal kootud kindad väikseks. mitte et see käsi nüüd hirmsasti kasvanud oleks, aga eks kinnaste pesu tegi oma töö ja ju nad oleks võinud juba alguses natuke suuremad olla.
uued kindad tulid rohelise ja pruuniga kuna ma justkui mäletasin, et sellistes toonides on talvejope. hiljem selgus, et see talvejope on hoopis rohelise ja halliga. nii et kõige paremini sobivad need kindad hoopis jopega, mille olemasolu ma unustanud olin.
lasin lapsel raamatust mustri valida ja ta valis sellise ruudulise. esialgu proovisin ka pöidla ruuduliseks teha, aga ei jäänud hea. kitsas oli. nii et sai sedapidi triibuline hoopis. laps on rahul:)


teine poeg ei veel soovi avaldanud, et tahaks käia ema kootud käpikutes. venna väikseks jäänud kindaid proovis küll, aga ei olnud üldse seda nägu, et need kaubaks läheks. eks näis mis ta asjast arvab kui käpikuaeg käes on. aga temaga on see riietumisteema üldse selline keeruline. igahommikused lahingud.

vardad nr 3
lõng kohalik maavillane

kuusemetsakirjud kindad

kui poes on juba jõuluehted müügil, siis on ilmselt aeg hakata ka jõulukingitustele mõtlema.













see oli vist üleeelmisel aastal kui üks tore poiss sai omale jõulukingituseks samades toonides salli. ehk sobivad selle juurde ka rohelise-mustakirjud kuusemetsakirjalised kindad. päris musta oleks olnud väga igav kududa ja mustriga kinnas on soojem ka. näpuotsad on niigi pakasele kättesaadavad. ma ei olnud kindel, kas selles eas noored kootud labakuid kanda tahaks... ehk nii on popim. samas kõiki sõrmi eraldi kududa ka ei viitsinud... või kui aus olla, siis pole ma elus ühtki sõrmikut kudunud. ja eks sellistele kinnastele saab ju veel sõrmikud alla ka panna. ma mäletan, et ise ma kandsin küll vanaema kootud sõrmedeta sõrmikutel tavalisi sõrmikuid all kui ilmad külmemad olid.

lõng Novita Nalle
vardad nr 2,5

lühikesed torud

kui kõik algusest ära rääkida, siis kudusin ma endale tööle pikad torud käsivarte ümber, et jahedas ruumis akna all istudes soojem oleks. ja kui ema neid nägi, siis arvas, et tema emale kuluks ka ühed sellised ära. vanainimene pidi kurtma, et riiete varrukad on lühikesed kõik kuidagi ja kätel on külm. mis jäi lapselapsel muud üle kui võtta vardad ja samas mugavalt vähendada villaseid lõngakerasid. ja nii sündisidki sellised triibulised käesoojad.

tänu pojale leidsid need ka tee pildile. pikkade torudega on natuke keerulisem. aga ehk kunagi ikka:)

roosa pakend

kui üks käsitööline on võtnud pähe teha riidest kingikotte, siis ei pääse sellest isegi väikesed tüdrukud.

algul oli mõte hoopis teistsugune. ja siis kolmandat sugune. aga kuna mul on ühe teise projektiga seoses velvetihullus peal, siis püüdis pilk teisekäepoes kohe ühed roosad velvetid kinni. ja püksisäärest on ju nii lihtne kotti teha :P narmad ka külge, et igavalt roosa poleks ja valmis ta oligi. ja küll ma need eelnevad ideed ka kord realiseerin:) ja ohvrid leian:P