käsitöö köögis

minu viimase aja käsitöised tegemised on toimunud köögis. eks ole kokkaminegi ju käsitöö.
kõigepealt tegin sünnipäevatordi oma emale. lisaks tordile sai ta minult kingituseks ühe raamatu koos vilditud järjehoidjaga ja prossi (millest jäi pilt tegemata, ehk kunagi hiljem kui meeles on). vilti tehes mõlkus mul mõttes küll hoopis üks padi...

poeg tellis oma sünnipäevapeole samasuguse tordi nagu ta viiendaks sünnipäevaks lasteaeda viis. enamvähem samasugune see sis saigi, natuke suurem ainult. et kui tookord pääsesin kahe biskviidiplaadi küpsetamisega, siis nüüd pidin tegema neid neli. ahi tegi küll mingeid trikke või siis küpsetan ma biskviiti nii harva, et ei oska seda õigesti kasutada. alt läksid tiba tumedaks. aga kook sai täitsa söödav siiski:) biskviidi vahel ja peal oli tarretatud kohupiima-jogurti-vahukooresegu. ja ma ei mäleta mis komme eelmisel korral kasutatud sai - igatahes niimoodi laiali need küll valguma ei hakanud. põhiliseks raskuseks osutus maasikate leidmine... tundub, et just alates torditegemise päevast lõpetati kaubanduskeskustes maasikate müük. sõitsin pool linna läbi. ühes Rimis oleks võinud osta 80 krooni eest pool kilo maasikaid, millest kolmandik on hallitanud, kolmandik mädanenud ja ülejäänud siis enamvähem väljanägemisega. ühest teisest Rimist sain natuke kobedama paki. eks tuleb vaid ennast süüdistada, et sel aastal maasikate hoiustamisega hiljaks jäin.

eile sai seenel käidud ja siis poole ööni kupatatud ja praetud. nüüd on paari suure piruka jagu soolaseeni olemas ja mõne kastme jagu võis praetud kännumampleid külmas ja paar purki marineeritud männiriisikaid ja puravikke ka. poisid pidasid end metsas ootamatult kenasti üleval, ei virisenud ega pirisenud ja korjasid usinasti seeni. ilm oli ka muidugi super. kahju, et fotokas koju ununes - oleks ilusaid kärbseseenepilte teha saanud:P

ja hetk tagasi võtsin ahjust välja pilvikupiruka:) see on esimene aasta, kus me pilvikuid korjame. nii on vähem neid seeni, mida lastel korvi panna ei luba. ja tuleb tõdeda, et pirukasse sobivad need täitsa hästi.

värvipakid - pruun ja punane

minu esimene pakivahetus on nüüdseks ka edukalt lõppenud.
kuna enamus inimesi ei põe ilmselt postkontorifoobiat ja on muidu usinad, siis käisid nad oma pakkidel ruttu järel ja said ka pakid saadetud enne kui viimasel minutil. minule saatis paki riinukas ja see pakk ootas mind postkontoris pea kaks nädalat:P mitte et ma poleks pakist teadnud, vaid ma kuidagi ei jõudnud sinna (logistiliselt on see ka minu jaoks nõmeda koha peal) ja siis ma lootsin, et ehk saan oma paki ka ikka valmis ja siis oleks nagu kaks kärbest ühe hoobiga. ei saanud valmis, pidin pakile järele minema, et seda tagasi ei saadetaks:P
aga pakk oli mõnus pruun ja kohvilõhnane. kui veel täpsem olla, sis shokolaadikohvi. pakis oli veel vill, tass, heegelniit, pael, karvased traadid, auguga põlevkivi, shokolaadid, pärlid ja mingid pehmed krudisevad pallid. veelkord suur aitäh:)

minu pakk läks Tartusse Heilyle. kui mul enne olid mõned mõtted, mida isetehtut pakki panna, siis pärast tema blogi vaatamist pidin ma need kõrvale heitma:P järjehoidjavahetuses osalejal ilmselt järjehoidja on, kotivahetusega sama lugu... lisaks eelmises vahetuspakis saadud asjad...
otsustasin siis ikkagi katsetada seda vilditud raamatukaante tegemist, mis mul mõnda aega peas oli mõlkunud. ja kuna Heily üheks hobiks oli ka lugemine, siis tundus asi sobivat. mul muidugi puudub kogemus kuivõrd sellistest kaantest kasu on või kui vastupidavad nad on:P paraku tegin kaaned ühtede kodus olnud nahkkaante mõõtudega ja seetõttu ei mahtunud nende kaante vahele hiljem ostetud raamat (mis tegelikult ongi vist mitte päris klassikalise formaadis).
munalõikur sai ostetud mingist Põltsamaa poest, kuhu me kogemata sattusime. ja kui mees seda korvist lindile pani, siis porises, et miks ma meile midagi sellist ei osta. ma küsisin, et mismõttes - no see on ju punane, järelikult see läheb sinna punaste asjade pakki!:P kusjuures tol hetkel ma polnud isegi veel kindel, et see sinna läheb...
ja kokkamishuvilisele kõlbab ju kokaraamat ikka kinkida eks. lisaks on see raamat nii mõnusalt punane, et sobis nagu rusikas silmaauku. kalaraamat kalamehe naiselt:P
aga põhiliseks piduriks paki saatmisel olid hoopis kommid ja lõngad:P kuna mul endal on pilt ilma kommide ja lõngadeta, siis ma kasutaks siinkohal Heily tehtud pilti, kus on ainult kommid puudu;)

siidsall ja järjehoidjad

see postitus on juba ammu pooleli olnud, aga erinevatel põhjustel on selle lõpetamine veninud...
tegelikult enam ei oskagi nagu alustada...
sai suvel käidud ühe väikese seltskonnaga siidimaali tegemas. Tallinna vanalinnas on üks selline tore koht nagu Meistrite hoov ja seal on üks armas väike kauplus "Õnneküpsis". sinna me kaheksakesi suundusimegi, et maalida ühele meist mälestuseks/kingituseks siidsall. enamusele meist oli see täiesti uus kogemus. salli pikkuseks oli vist 2 meetrit ja nii me jagunesime 4 ühele poole raami ja 4 teisele poole raami. igaüks sai järgemööda oma kätte guttatuubi ja joonistas kontuurid ning siis läks värvimiseks. õhtu peategelane esitas oma eelistused värvitoonidele, juhendaja jagas omapoolseid soovitused ja selline see sall siis sai:


pärast kuivamist tuli sall ka läbi pesta ja värvid läksid tuhmimaks (paraku sellest mul pilti pole), aga lõppkokkuvõttes jäi peategelane vist üritusega rahule. olgu siis siinkohal ka öeldud, et peategelasel olid ülejärgmisel päeval pulmad ja see oli üks osa tema pruudipeost:)

ja kuna noorpaari üheks kingisooviks oli midagi isetehtut, siis sai neile tehtud paar vilditud-tikitud järjehoidjat raamatute vahele panemiseks. tegelikult olid mul talvel ikka hoopis suurejoonelisemad plaanid:P ma ei saa aru, kuhu kohta ja kuidas see aeg niimoodi lendab... loodetavasti leiavad need kingitused rohkem kasutust (või võtavad vähemalt sahtlis vähem ruumi) kui mõni pulmi ja pruutpaari sümboliseeriv meene.
kingiks läksid ainult kaks järjehoidjat, aga kuna materjali oli rohkem ja endalgi kodus mitu poolikut raamatut ning järjehoidjaid kulub palju, siis õnnestus mehel ka üks ilus järjehoidja endale välja kaubelda:P loodetavasti see ei kao nagu paberist või jäätisepulkadest tehtud järjehoidjad...

ümbrikust müts

mõned päevad tagasi oli planeeritud mööda Peterburi maanteed üks sõit. teatavasti jääb sinna kanti ka Raasiku oma lõngadega. väike kõrvalepõige teelt oli hädavajalik. mul on nüüd 1,8 kg villast lõnga rohkem kui enne:P

eelmine Raasikul käik toimus möödunud aasta novembris ja ega ma midagi olulist tol korral ostetud lõngadest teinud ei ole. on paar poolikut asja ja natuke on villa vähemaks vilditud. sel korral ma isegi ei vaadanud heide ega villa poole.

mulle juba mainiti, et oma pojad olen ma seekordse ostuga unarusse jätnud:P mainiks veel, et esimese asjana krabasin ma kaenlasse selle roosa lõnga (ma ei tea kellele või miks, aga no see oli nii ilus lihtsalt). no sel korral olid seal samasugused sinised lõngad nagu aasta tagasi. ja tõestamaks, et ma midagi siiski kudunud ka neist olen, siis siin on üks müts minu vanemale pojale. hetkel on ta sellega küll rahul ja arvab, et talvel paneb pähe ka, aga eks näis. seal on kokku kootud tumedam ja heledam sinine edevlõng ning küljele on õmmeldud helkurpael.

rohkem ehteid

mu pere meespool (meeskond?) on igatahes juba täheldanud, et mind on tabanud hullus:P isegi käigupealt käib miski traadikeeramine kui enne välja minekut selgub, et mul ju tegelt on seda värvi helmeid ka nagu mul nt pluus parajasti seljas on... et siis võiks sinna juurde mõne jubina ka kaela ja kõrva keerata. selliselt said tehtud need lillad kõrvarõngad ja ripats. ripatsil pole pildil ketti taga, sest kett oli sel hetkel sõlmes ja ei mahtunud august läbi. nüüdseks on olukord lahendatud ühe 0,6 mm traadijupiga, mis niisama lihtsana ümber kaela väga kena on.

ja siis sai ühe teise riietuse juurde üks selline komplekt fimost ja traadist tehtud. pean siiski tunnistama, et mõlemad eelkeerutatud traadid (nii kaelale kui käele) on minu jaoks liiga väikse keeruga. ma algul tegin käevõru hoopis teistsuguse ja käetraadile, aga hoolimata suurte pärlite kasutamisest jäi see ikka hoidma ümber käe. nii sai see käevõru tehtud kaelatraadile ja mõlemas otsas olevad konksud hoiavad asja kenasti koos. kaelavõrule lisasin taha ketijupi, sest ma kippusin seda võru kogu aeg lõdvemale tõmbama kuna tekkis poomistunne. ja et võru siis ära ei kaoks, selleks panin taha keti.

üks vana suvine heegelkudum

see on üks vana asi, mis õnnestus emal külas käies pildile püüda. vast enam kui 10 aastat tagasi oli üks selline heegeldatud ja kootud ribadest suvine kamps ajakirjas Burda. aga nagu ikka - ajakirjas oli ilusam kui valmis tehtuna ja nii ema selle endale sai. minule jäi ta kerest laiaks ja varrukad tulid vist tsipa lühiksed ja kitsad... kes seda enam mäletab.

kuna mitmed minu kootud kirjud kampsunid on mööda ilma laiali (või harutatud ja uuesti kootud) ja isegi enam ei mäleta kõiki, siis üritaks pildile püüda veel need, mis kuskil alles on. endalgi huvitav vaadata kui tubli ma kunagi olnud olen:P

must-valge ja värviline

Kullaketrajad algatasid järjekordse vahetuse -
kuigi see värviliste pakkide vahetus tundub hetkel kui mingi võidujooks olevat, siis panin oma nime ka kirja. ma pole päris sellest fenomenist aru saanud, mis paneb inimesi vahetustes osalema... värvipakivahetuses on ilmselt mänguruum suurem kui igasugu konkreetsete asjade vahetuses. asju on tore teha ja kinkida, aga kõrvaltvaatajana olen ma ikka mõelnud, kas tõesti kõik on oma saadud pakkide/kottide/ehete/jne üle nii õnnelikud kui see välja paistab... isegi parimatele sõpradele isetehtud asju kinkides mul kripeldab - kas ikka meeldib.

Väga kaua aega tagasi sai Isetegijas alguse järjekordne lapitekkimine. sedakorda siis isadepäevaks isale ja värvideks sinine, must ja valge. ma mõnda aega paanitsesin sinise lõnga pärast, et kust ma seda õiget paar meetrikest saaks, aga siis lugesin reegleid veelkord ja märkasin, et võin kolmevärvilise lapi hoopis tegemata ju jätta. see sobis kenasti.

ei oska mina püüda pildile musta ja valget nii, et mõlema pind normaalsena näha jääks.

nüüd tuleb veel üle saada oma postkontorifoobiast ja lapid posti panna. ja kunagi hiljem ka värvipakk... no tegelt on asi vist pigem selles, et mu postkontor asub mu jaoks ebamugava koha peal. sel põhjusel olen ka oma senised Helmehaldja tellimused lasknud kulleril koju tuua. aga nüüd nad tegid apsu ja ma pean pakile postimajja järele minema... kui ma nüüd sellele järgi minnes taipaks lapid kaasa võtta..

traadiväänamine häda sunnil

ma pole enam ammu sõrmuseid kandnud. kui täpsem olla siis umbes 7 aastat - kui imik kodus oli, siis need kuidagi segasid mind ja seejärel harjusin nendeta olema. kõrvarõngaid eriti ei vaheta ja kett on ka kogu aeg kaelas. nüüd ühel päeval otsustasin, et võiks jälle sõrmused sõrme pista ja vahelduseks hoopis hõbedat kanda. paraku ei leidnud ma oma kõige lihtsamaid kõrvarõngaid üles. ja ainus keti külge riputatav asi oli merevaiguga, mis ei läinud kohe mitte. aga kui kodus on traat olemas, siis pole ju probleemi:P

keskmisel pildil siis viimati valminud asjad, millest pooled ka juba kasutuses on. roosa komplekt ja must sõrmus on tehtud mõni aeg tagasi lihtsalt niisama proovimise mõttes.

ilusa nuku uued riided

see oli vist esimene ajakiri Käsitöö, kus olid Barbide riided sees... tookord sai neid ka teha proovitud ja tõdetud, et sellise väikese asja tegemiseks kulub tegelikult ootamatult palju aega. ja kui arvestada seda, et ma kleitidele eile trukid taha õmblesin, siis kulus nende valmimiseks rohkem kui aasta:P
kuna mul kodus ühtki tüdrukut pole, siis on meil ka ainult üks modell. selle nuku tellis vanem poeg endale viiendaks sünnipäevaks ja enamuse ajast on ta alasti. nüüd jäeti talle villane kostüüm selga ja poiss leidis, et ma peaks nukule rinnahoidja ka tegema. tissid pidavat pontso alt välja paistma muidu:P


ja nüüd pidin ma nukule pappkarbist voodi meisterdama. ja need minu lapsepõlvest jäänud nukutekid läksid ka käiku ja kaks pisikest patja õmblesin... ja mulle räägitakse mingist päris nukumööblist koos kappide ja toolidega... ja meesnukust, kes ka sinna voodisse ju mahub.... see hoog läheb loodetavasti ikka üle ja mul ei saa kodus olema lisaks autovärgile ka nukumajandus...

natuke õmblustööd vahelduseks...

Kevadel olin lõpuks nii tubli, et ostsin oma vanale Singerile uue rihma peale ja suutsin selle õige pikkusega timmida. see tähendas omakorda seda, et võis jälle õmblemisele mõelda.
tegelikult ei plaaninud ma üldse lapitekki õmmelda. mul oli hoopis tagasihoidlikum plaan, mis osutus ootamatult ülejõukäivaks....

no igatahes jäi tollane tegu poolikuks, aga keset ööd tekkis vajadus oma kangakast lahti kangutada ja lappe lõikuma hakata. hea, et mul selliseid hoogusid harva käib... nii on mul õnneks ainult 2 poolikut lapitekki kapis (lapiosa on valmis, vatiin ja teppimine on pidurdavad asjaolud). nüüd siis sain valmis oma teise lapiteki (esimene on poisi voodil kattetekiks ja on ilma vatiinita). see on mu esimene vatiiniga tekk ja oma mõõtmete (123x123) tõttu puudub sel meie peres otstarve:P aga no oli vaja teha eksole:D

algse plaani kohaset pidi äärde tulema ruudulaiune kant, aga tegemise käigus selgus, et ma ei oska kandiga nurka teha. olemasolevates kirjaikes õpetustes oli öeldud kuidas kaks esimest kanti panna ja lisatud "teised kandid panna samamoodi". minu pea seda ei võtnud. nii ma siis ikkagi õmblesin ühe riideosa suuremaks ja keerasin serva peale. ilmselt oleks mõistlik minna mingile lapinduskursusele ja lõpetada jalgratta leiutamine. mõtlesin sellele juba aasta tagasi, aga mõttest kaugemale ei jõudnud (kui keeruline see lappide kokkuõmblemine siis ikka on eksole:P). näis kuidas sel aastal läheb.

pildil jätab tekk vähe loperguse mulje, aga tegelikult on ta siiski üsna kandiline:P

fimo ja vask

eile saabus järjekordne pakk Helmehaldjalt ja sain ometi kord lõpetada oma pooliku fimokomplekti. st fimovärk oli ammu ootel juba, aga vaskseid kinnitusvahendeid polnud.

tegelikult olen ma fimost teinud ka värvisisi kuulikesi ja torukesi jms siukest värki. aga traadile/paelale ajades pole nendega seda õiget "tunnet" tekkinud. ja siis ükskord vanadest varudest pärit traati (kui ma veel kunstlilli tegin ja poest rullides vasktraati ostetud sai) keerutades tekkis mõte, et fimoga saaks ju ka nii teha. ja nii see läks - kaelakee, käevõru, kõrvarõngad ja sõrmus - fimost ja vasktraadist.

esimene traadikatsetus

ma ikkagi ei suuda mõista, kuidas on võimalik traadist selliseid vigureid keerata nagu osad inimesed teevad... minu meelest kui korra juba vale nurga alt keerata, siis on traadil krõnks sees ja teisiti keerates enam ilus ei jää. kuidas on võimalik ümber traadi tihedalt teist traati keerata ja asi jääb ilus. kui traat pikalt võtta, siis on ilge jama seda ju keerata. aga ma tunnistan ka, et ega ma pole mingite juhenditega tutvunud. võibolla on selleks oma nipp... ja igasugu traadiotse peitmist ja õige nurga all keeramist tuleks ka harjutada ilmselt. et väga torkima ei jääks.

no igatahes ühel õhtul tekkis mingi mõte seoses traadiga ja ma istusin kogu oma traadi ja pärlilaadungiga voodisse. ühel sõbrannal jälle sünnipäev ja sai talle hõbeketid ostetud. et teeks mingi tilulilu keti otsa. pärlid on Helmehaldjalt üllatuskingitusena saadud (ma neid saades veel mõtlesin, et no mida ma küll selliste roosadega peale hakkan:P). traat on ka sealtsamast pärit. raha eest saadud helmestega pole ma seni midagi teinud... kuigi neid oli ju hädasti osta vaja:P

ja lisaks ripatsile võttis kuju ka üks sõrmus, käevõru ja kõrvarõngad (konksud puuduvad ja kaelakett on OÜ Juveel toodang). selline lihtne ja robustne roosa komplekt. ma veel pole kindel, kas ma seda ka kinkida julgen...

ja kas see keeruga traat ongi ainult nii väikse keeruga, et hoiab tihkelt ümber käe. ma kaelavõru jaoks pole julgenudki tellida... äkki hakkab pooma...

ehted

ei ole hulk aega midagi asjalikku teinud. kui mitte mainida veel üht triibulist baretti...
selle lõigu kirjutan ma siia iseendale meeles pidamiseks - ära tee kunagi enam midagi tellimise peale! asjad ei tule siis sellised nagu tellija ette kujutas ja soovis ja mul on paha tunne, et üldse teha lubasin. sel korral tahtis vanatädi samasugust triibulist baretti nagu ma emale tegin. sama suurt ka. aga kuna ma ju peast selle tegin ja ema oma enam käes polnud, siis tuli see uus barett ühe triibu võrra suurem ja polnud enam üldse see, mida taheti. ema küll pakkus välja, et harutagu ma või tehku uus. ei, aitäh. baretivabrik on suletud.

midagi näitamiseks ka. kevadel on mul kahel sõbrannal sünnipäev. eelmisel aastal said nad omale uued kotid, sel aastal uued ehted. kedagi peab ju enda tehtud ehetega kiusama kui ise enam eriti ehteid ei kanna.




esimesena siis jälle üks punane vilditud pross ja vilditud sõrmus. sõrmusetoorikud pärinevad Helmehaldjalt ja nende tellimisega kaasnevad alati põntsud mu rahakotile. ühte sõrmusetoorikut ju ei telli eksole:P siis on vaja ikka võtta igasugu helmeid (millest ma eriti midagi teinud pole) ja erinevat fimot (millest ma ka eriti midagi teinud ei ole) ja kui juba tellimiseks läks siis ka traati ja tange... ja siis on eriline nöök avastada hiljem, et oled suures tellimistuhinas tellinud valed sõrmusetoorikud:P

ja helmeste tamiili otsa ajamine on mul nüüd enamvähem selge:P lõpus kinnitamisega on küll veel probleeme. näis kas ma kunagi traadiväänamiseni ka jõuan. igatahes kahed tangid on mul olemas ja traati on ka, aga senised katsetused on küll kõik totaalselt aia taha läinud. seal on ka põhiliseks probleemiks igasuguste kinnitavate aasade väänamine...

kolmas. koos lillega

kui juba baretihoog sees on ega siis enam pidama saa. aga noh - selliseid kiirelt valmivaid asju on hulka mõnusam teha kui neid, mis kaua aega võtavad.

üleni roosa bareti jätsin seekord tegemata, tuli hoopis triibuline. heegelkiri on omalooming.

ja mõni aeg tagasi sai jälle üks vildipallidest pross tehtud. selle saab ka ema pühapäeval endale.

barett vol 2

ema sai oma heleda bareti kätte ja jäi rahule. ja arvas, et järgmise võiks veel õhulisema teha. juhendeid mul endiselt pole, aga mõtlesin siis eile õhtul proovida natuke niisama heegeldada. täitsa kenasti tuli välja...

keegi kindlasti ütleb, et tal on söögilaual just samasuguse mustriga laudlina, aga las ta siis ütleb. mina ei ole näpuga kuskilt järge ajanud. netis mustriotsingul surfanud ka ei ole. omalooming siis nö.

lõng on sama mis eelmisel baretil ja seekord leidsin paberilt ka mõned kirjad - 100% puuvill ja kulus seda jälle peaaegu 50 grammi. barett sai natuke suurem kui eelmine ja omanik paistis rahul olevat.

ja mul on üks roheline ja üks beez lõngatokk veel, mis selleks puhuks spetsiaalselt ostetud (ma ei tea kui suurt baretti mu ema mind kujutas heegeldavat). tegelikult on mingit roosat ka... 60-aastane proua roosas suvekostüümis, roosa koti ja roosa baretiga... oleks see vast vaatepilt:P

suvine barett

ema arvas, et tal oleks suveks hädasti baretti vaja. käis ja ostis Abakhanist lõngadki ära. neli tokki (üks neist on pildil ka näha). minu ülesandeks jäi muster otsida ja heegeldada. kuna ma pole elus varem ühtki mütsimoodi asja heegeldanud, siis ma päris peast teha ei riskinud ja üritasin kuskilt ikka mingit juhendit leida. minu jaoks väga sobival ajal oli ühe kena bareti heegeldanud Vardamoor, kes oli nii kena, et võimaldas ka mul selle mustri järgi heegeldada (aitäh talle veelkord selle eest:)) mingi koht on mul vist siiski natuke teisiti läinud ja peenem lõng tingis ka rohkem heegelringe, aga hakkama ma sain.
ja kuna selle bareti heegeldamine ootamatult nobedalt läks, siis on võimalik, et mu ema saab veel mõne bareti omanikuks - nimelt on mul lootus saada ka mõned paberil juhendid.

lõngast ka - paberil ei ole kirjas ei kogust ega koostist, aga ma arvan, et see on puuvill ja kulus tegemiseks umbes 50 grammi. seega saan ma teha veel 3 baretti:P ühe beezi ja kaks rohelist... uh-oh.

vanaemaruuduline sall

mõtlesin et testiks seda flickrist postituse blogisse saatmist. ma mõni aeg tagasi üritasin pihta saada kuidas blogist flickrisse linkida, aga ei mõelnud välja...
selle salli sisse läksid jõulukinkideks tehtud sallidest jäänud lõngajupid ja üks beez lõngatokk, mis sai ostetud kui toimus ff-lõngavahetus (aga see lõng jäi vahetamata). ja see sall vajas hädasti tegemist, sest ostsin omale uue jaki, mille juurde olemasolevad ei sobinud. poleks tulnud jakki, poleks tulnud ka salli.
jõulusallilõngadest heegeldasin lihtsad vanaemaruudud, raamid beezist lõngast. uuena jäi sall pildistamata ja nüüd on ta end mugavalt rulli tõmmanud, niiet pilt on selline nagu ta just parasjagu on.

sinine viltkübar

talvel sai käidud ühel toredal kursusel Tallinna Rahvaülikoolis. kursus iseenesest oli lühike, kestis vaid mõne tunni, aga selle aja jooksul räägiti viltimise ajaloost ja erinevatest võimalustest, näidati slaide ja raamatuid. põhiline oli muidugi see, et igaüks tegi endale ise vildist kübara või mütsi.
kuna paari tunniga sai valmis vaid märg vildist asi, mille sai silmini pähe tõmmata, siis jäi igaühele koduseks ülesandeks oma peakattel kübaraserv sobivaks lõigata ja painutada ja üldse kogu see värk ära tuunida.
kõik muu sai kodus kohe tehtud, aga tuunimiseni jõudsin alles nüüd. no kaua see soe talvine peakate ikka kapi otsas seisab ja tolmab. teeks korda ja peidaks kappi ära:P

tegelikult oleksin pidanud selle kübara tegemisel kasutama punast villa, siis oleks saanud selle oma emale anda. sest tuleb tunnistada, et ega minust ikka kübaramoori niipea ei saa... aga nüüd peaks kübarategu ju selge olema ja eks võib punase teha juba kodustes tingimustes.

tekk Aasta Emale

Isetegija foorumis algatatud lapitekkide tegemises olen ma varemgi osalenud. mulle meeldib lappe teha üldiselt... kui need ei pea olema ühesugused ja nende tegemiseks pole muid keerulisi tingimusi seatud. seekordne lapitegu oli mõnes mõttes natuke keerukam. olin oma nime juba kirja pannud kui märkasin seda tõsiasja, et lapp tuleb kududa. ma aimasin täitsa õigesti kui pidasin kindlas mõõdus kudumist aeganõudvaks protseduuriks. kui ma algul arvasin, et siinkohal oleks tore katsetada erinevaid palmikuid, siis pärast n+1 korda lapi harutamist (sest see oli liiga suur või liiga väike) ma enam nii ei arvanud. ja nii tegingi lihtsad lapid ja lubasin endale, et edaspidi loen reegleid hoolsamalt.

usinamad Isetegijad heegeldasid lapid ühiselt tekiks ja lõppviimistluse tegi Freddy, kelle blogist on pärit ka pilt valmis tekist. Nüüd jääb veel oodata emadepäeva, mil peaks välja kuulutatama Aasta Ema, kes siis selle kauni teki endale saab.

õhuliselt roosa

läbi tehniliste raskuste ja keerdkäikude olen ma jõudnud nii kaugele, et oma vahepealseid tegemisi jälle ilmarahvale näidata. et ei ole ma niisama passinud ega omale uut hobi leidnud, ei ole...

vennatütar sai taaskord aasta vanemaks ja selleks puhuks sai talle üks väike roosa ime heegeldatud. pärineb selle muster ajakirjast Moda 2/2007. tegelikult on uskumatu kui kähku selline asi valmis saab. kui ma poleks mustrikordi vähendanud ja mõnd asja nats ringi teinud, siis oleks veel vähem aega läinud.
lõnga kohta ei oska ma midagi täpset arvata - sai kunagi 2 suurt tokki ühest teisekäepoest ostetud just selle mõttega, et äkki saab sellest vennatütrele midagi ilusat teha. toona oli silme ees küll eelmisel suvel endale valminud imekudum, sest seda ta proovis ja see talle meeldis. aga see lõng tundus heegeldamiseks sobivam olevat kui kudumiseks.
hoolimata sellest, et tegemise käigus proovida heegeldist ei saanud ja ajakirja olnud mõõdud olid mõeldud suuremale inimesele, siis istus kõik seljas ilusti. aga kuna sünnipäevalapsel oli kõikse aeg tuli takus, siis peab leppima riidepuupildiga.