nagu linnukesed oksal...

üleeile õhtul nikerdasin mõned kõrvarõngad. ja eile küsiti, kas ma neist pilti ka tegin. siis meenus, et ma pole isegi oma viimaseid talviseid tegemisi piltidele saanud. osalt on see ilmast tingitud (et oli pime pildistamiseks) ja teisalt olen mõelnud oma käsitööndusega nö põranda alla minemisele. aga igatahes toimus eile õhtul ehetele väike fotosessioon. pildistamise käigus meenus, et ka mõned varasemad tegemised on siin demomata.

vahepeal pidasin plaani oma fimovarud üldse maha müüa vms. nüüd olen viimaste tellimustega neid jälle juurde tellinud. mõtteid on, mida teha - iseasi millal ma tegudeni jõuan. eriti palju ideid ja mõtteid jookseb päeval tööl peast läbi. aga õhtul kui lapsed voodis on, siis pole enam jaksu, et teha.. või ei meenu see siis lihtsalt. või trügib esikohale mõte, et ma ei suuda oma ideed selliseks teostada nagu see mu vaimusilmas välja näeb...

Helmehaldjast tellimine on ka üks paras lumepalliefektiga asi. tellid ühe korra ühed asjad/helmed/traadid/misiganes. siis saad need kätte ja tõded, et vot neid helmeid/traate/midaiganes oleks siia juurde just vaja. teed uue tellimuse (ja sinna lisaks tellid veel igast asju, sest no ühe paari helmeste pärast ei hakka ju tellima eksole). siis saad selle paki kätte ja kõik kordub:P

suur kala

seda kala ei ole siin vist veel esitletud. ma mäletan, et tegin selle eelmisel aastal mingi hoo ajel ja juba siis teadsin, kellele see minna võiks. eile siis püüdsin ta veel koos väikeste kaladega pildile ja kinkisime uuele omanikule. taaskord selline kala, kelle kõhtu saab asju peita.


ja taas on mulle peale tulnud kihk lappida... oleks vaid võimalust. poistele võiks mõned kerged nö kattetekid tekitada, et nad oma onnide ehitamiseks voodist linu ja tekke välja ei kisuks. tagasi ei kipu nad neid ise ju panema... täielik värviteraapia. kuna ma ühe varem tehtud katteteki puhul vatiini ei kasutanudki, siis ei kaasne sellega ka seda stressi, mille minus põhjustab vatiiniga suurte asjade teppimine (üks suur tekk ikka seisab kastis puntras seetõttu).

tere tali

aastaajad on sassis omadega...
aga vähemasti sobib sel juhul villastest sokkidest rääkida. kui see talv nüüd püsib, siis äkki saab veel mõne talvevarustuse postituse teha. kui vaid pildistamiseni jõuaks...

ma olen kudunud rohkem sokikandu kui sokke. mu ema nimelt ei oska sokikandu kududa ja nii olen ma ka tema kootud sokkide kannad kudunud. rohkem kui kahel korral olen ma üritanud talle kanna kudumist ka õpetada, aga järgmiseks korraks on see oskus tal jälle haihtunud. sokikand on vist paljudele kõige keerulisemaks kohaks soki puhul.

üks koht, mida mul sokkide puhul kududa ei meeldi on sokisäär:P see on tüütu. ja mulle ei meeldi kududa ringselt kui ridu veel vähe on. ja tahaks ju ikka pikemat säärt, aga samas tahaks juba kannani jõuda, et siis hakkab juba lõpp paistma... eks laba ole tegelikult sama igav kududa, aga see on siiski juba nagu üle koera saba joudmine. suurem töö on tehtud ju.

sel korral siis otsustasin jätta selle viie vardaga sokisääre tegemata. kudusin hoopis ripsi ja õmblesin selle siis kokku sääreks. võtsin silmad küljelt üles ja kudusin jalalaba külge. rips venib täitsa piisavalt ja igati kobedad sokid tulid.

seni olen ma kahekordsest villasest lõngast sokke kudunud ikka nr 2 vardaga. varasemad sokid vist olid peenemategagi (või kui peened need kunagised sukavardad olidki). ma olen ikka imestanud kuidas mõned oma sokid nii ruttu valmis koovad. nüüd võtsin vardad nr 3 ja tuleb tõdeda, et sokk saab tõesti kähku valmis. aga isiklikult meeldib mulle peenema vardaga kootud sokk siiski rohkem.

algas kevad

selle nädalavahetuse puhuks võiks ühe temaatilise pildi ka tekitada.
kõigepealt sai ühele vildipallile nägu peale tikitud ja juuksed pähe sätitud. seejärel ka seelik selga heegeldatud (õigemini küll sai seelik hiljem selga kinnitatud). ja sinna seeliku alla saab peita muna.

seda seelikut heegeldades tuli mõte, et see peaks lisaks munale ju ka barbile pähe mahtuma. sellest mõttest lähtuvalt... kui ma enda mütse hoian keraamilisel peal (siin pildil on näha tühja kupliga pea, kuhu on külvatud juusteks muru - meie pere lihavõttetraditsioon), siis barbile peaks ju kanamuna alternatiivina sobima küll:P ja kuna ainult uute barbimütside tegemine tundus liiga veider, siis tegin barbile uue täiskomplekti - heegeldasin selga ühe moodsa jaki ja õmblesin (!) hõlmikseeliku.

pisikesed kampsunid

eile sorteerisin laste vanu riideid ja näppu jäi üks sinine kampsun. analoogse mustriga kampsuni kudusin ma kunagi ammu endale. millalgi keskkooli ajal... seega siis enam kui 15 aastat tagasi. maavillase lõnga värvisin ise siniseks. see oli üks mu lemmikkampsuneid, aga mingi hetk sai tema kandmisaeg lihtsalt ümber ja nii ta seisis. samas oli ta liiga armas, et teda niisama harutada. aga siis umbes 6 aastat tagasi otsustasin ma teha sellest samasuguse kampsuni oma pojale. kaelusega nägin ma hullu vaeva. ma kudusin seda vähemalt 3 korda, sest kogu aeg jäi see mu suurekuklalise lapse jaoks väikseks.

samale lapsele kudusin hiljem veel ühe kampsuni, aga kandnud polegi seda keegi kordagi. ok, ühel korral pildistamise ajaks on ilmselt ikka selga saanud, sest pildi on keegi ju kunagi teinud. ja sellest ajast ma olengi loobunud oma lastele millegi kudumise. nüüd selle aasta sallid olid üle hulga aja ema tehtud asjad ja ema rõõmuks neid ka kantakse:)
kaks analoogset kamspunit (teistes toonides) olen kunagi varem kudunud oma vennalastele ja nemad kandsid need ikka üsna viledaks. ilmselt oleme me lihtsalt olnud liiga hästi varustatud igasuguste pusadega või on ilmad lihtsalt nii palju soojemad olnud... või pole ma suutnud neid piisavat veenda, et villane kampsun ikka üks mõnus asi selga panemiseks:P

fimo&lapid

viimasel ajal olen jälle natuke ehteid teinud kõrva ja kaela. kuigi vahepeal olin üsna veendunud, et võiks oma tangidest ja fimodest jms nodist lahti saada. et ma ei tee nendega niikuinii enam midagi.. et see pole ikka minu rida. aga samas on nii hea haarata oma olemasolevate varude järele kui tekib vastupandamatu tung mingi vidin valmis keerata. ja kui sobivas toonis helmest käepärast pole, siis on veel võimalus, et fimo ehk on;)

kõrvarõngad on piltidel kõik konksudeta, sest ma olen sellest osas halvasti varustatud:P kasutan teisaldatavaid konksusid. peaks juurde tellima. traat hakkab ka otsa saama. aga ma üritan end taltsutada. sest seni ei ole need Helmehaldjast tellimised lõppenud sugugi vaid hädavajaliku tellimisega. kõige mõistlikum on end sealt eemale hoida nii kaua kui vähegi võimalik.

ja need kohvitassialused tegin omale tööle. selliste pisikeste lapivärkide tegemine on lahe. ainult et mul pole neid rohkem vaja. isegi 2 on rohkem kui küll tegelt... või äkki võiks igal nädalapäeval oma alus olla... sinine esmaspäev ja kuldne reede...jne jne:D

kett&kinnas

tekkis vahepeal jälle vajadus üks asi kududa. kolleeg kunagi proovis mu punast salli valgel kampsunil ja mul salvestus see mällu. see punane värv oli just SEE, mis sinna sobis. mingihetk kargas pähe ka mõte, mida teha - Knitty kett. mina kasutasin selleks tavalist akrüüllõnga Novita Helenit (Knittys on see kett vilditud). ja tegin kuni tokk otsa sai.
sallisaajal pole paraku salli küljes näinud, et sellest ka siis pilti teha. seda saab kanda mõnusalt läbi aasa pistetuna ja ka vööle panduna oli see väga effektne. niiet paraku peab leppima sellise pildiga.
tegelikult ma ilgelt põen omatehtud asju kinkides. aga no mida ma neist kappi ikka kogun kui mõni asi saab tehtud just konkreetselt kellelegi mõeldes. siis tuleb see hirm alla suruda ja asi käest ära anda.

jõulude eel mässasin teatavasti pajalappide ja -kinnaste õmblemisega. tookord sain valmis 2 pajalappi ja lõpuks siiski ka ühe kinda, kuid siia on see jäänud seni salvestamata. lõplik variant sai tehtud nii, et vatiini lõikasin õmblusvarude jagu pisemaks pealisriidest... nii jäi see paks pussakas ära kui õigetpidi keerata. kinnas sobis emale kenasti kätte:) aga jah - edaspidi ostan pajakindad siiski poest:D

veel rohkem salle

praeguseks hetkeks on siis kõik minu pere meessoost isikud saanud omale minu kootud sallid. tegelikult kui ma nüüd järele mõtlen, siis laiema pereringi naistel on ju ka minu kootud sallid... kõige viimasena sai salli see, kel seda kõige enam ilmselt vaja on - minu mees. ehk hoiab see tema kurgu terve kuni saabub mandliopp.
sall on samasugune kui aasta tagasi vennale kootud sall. ma mäletasin, et venna sall oleks minu arvates võinud olla natukene pikem (hetkel ma küll ei mõista kuidas 177 cm pikk sall saab liiga lühike olla:P). ja nii ma siis tegingi selle salli pikema... aga ilmselt läks mul silmi luues midagi sassi ja sallil on nüüd pikkust 240 cm:D ma juba mõtlesin ka trikile, kuidas seda lühemaks saaks - et lõikaks keskelt pooleks ja harutaks nats iga rida ja siis seoks iga rea lõnga kokku. aga minu õnneks tunnistas uus salliomanik salli igati kasutuskõlbulikuks ja ma ei pidanudki katsetama hakkama kas selline lühendamisskeem töötaks. pikkupidi kootud sallidega on ju see häda, et ega pikkusest pole pilti enne kui sall lõpetatud on. enne on ta ainult üks pundar varrastel.

lõngaks Novita Isoveli. musta lõnga kulus 2 tokki, halli natuke vähem kui 2 tokki. vardad nr 5.

lisaks sallile sai sünnipäevalaps endale uue tsärgi, kuhu aitasin lastel ühe päikese peale teha. selleks kasutasime Domestost. paraku polnud kodus käepärast võtta ühtki väikese avaga pudelit, et saaks peenemat juga tekitada. ja noorem poiss kippus pudelit pigistama, niiet tema tehtud kiired läksid eriti jämedaks. algselt oli päiksel ka kena hambuline naeratus, aga kõige viimasena nõudis noorim tegelane, et vaja ka ninaaugud teha ja need said nii suured, et varjavad suu:P

rohkem vilte

olen uuel aastal endiselt pisividinate lainel:P ma varsti upun neisse ilmselt... ise ma neid ei kanna ja ma ei tea ka eriti inimesi, kes neid kannaks (peale oma ema, kes on juba piisavalt hästi varustatud).
aga nende tegemine on omamoodi stressi maandamise vahendiks. ma olen viimasel ajal isegi mõelnud, et äkki peaks üle hulga aja jälle joonistama hakkama. paber võtab vähem ruumi:P mitte et mul isegi meeletut stressi oleks... aga aegajalt tekib tung midagi teha... värviteraapia. millegipärast fimo mudimine mulle eriti teraapiliselt ei mõjunud. pigem mõjus stressi tekitavalt:P aga vat vill käe all on hoopis midagi muud. ja üks pisike pross saab oluliselt kiiremini valmis kui mõni suurem kudum või heegeldis...

et siis vildid rinda;)

suuremaid ja pisemaid vildijuppe on olemas teiste asjade tegemisest.
vildipallid ka seisavad niisama karbis.
helmeid olen ka mingis hullusehoos kokku ostnud (aga nii hea kui on kohe võtta kui mõni mõte pähe kargab).
pruuni prossi vildi ja helmed sain värvipakivahetusega.
lilla pross on heidest kootud ja kuulid kilekoti keeratud ja vanutatud (ma ei suuda hetkel meenutada mis nimi sel tehnikal on). sai selline proovitykk kord tehtud ja nyyd siis see prossiks tehtud.

ühele prossile on miski valge villaebe peale jäänud, aga ma ei suuda enam uusi pilte tegema hakata. seda valget aega on nii hetkeks...

tilulilu ja aasta lõpp

aasta lõpus tehakse kokkuvõtteid aasta kohta. ma ei hakanud ise oma postitusi läbi käima, aga ega sel aastal peale igasugu tilulili midagi eriti tehtud ei saanudki. esimest korda sai katsetatud fimoga ja traadiväänamisega. ehk tuleval aastal jõuaks ketramiseni... kedervars on ju olemas ja ka vokk käega katsutavas kauguses. oskusi pole...

paneks siia aasta lõppu siis ka veel natuke tilulilu.

kuna ma just ühe jupi kuivatatud põdravorsti viilutasin, siis meenus, et pole meie esimest jõulukaunistust siin üldse demonudki ju:P praeguseks ripub küll laes ainult üks õnnetu vorstike...


taaskasutushulluses sai natuke tsärke ümber töödeldud - kuuskedeks:P

ja aknal on meil sellised lumehelbed. poeg olla koolis teinud ka neid kokkuvolditavaid ja kääridega augustatud helbeid, aga tal polevat need välja tulnud. viskas juba koolis prükki. veidral kombel ei ole ka minul nende peale kätt ja ... no ei meeldi. aga nendega olen täitsa rahul. ja lastel on ka neid eriti lihtne teha. isegi minu mittemeisterdajad viitsisid mõne pabeririba välja lõigata;)

Head uut aastat:)

villased kingitused

sel aastal sai jõulupakkidesse tavalisest rohkem raamatuid pandud. kui ema sai koos oma kokaraamatuga pajalapid (järjehoidja sai ta ju juba sünnipäevaks), siis kahele teisele kokaraamatule läks vahele järjehoidja. ikka endiselt vilditud ja tikitud.
ja siinkohal tuleb tunnistada, et tõepoolest need järjehoidjad meil kodus ei kao, vaid püsivad ilusti raamatute vahel:)

ja kui eelmistel aastatel on jõulupakkidesse läinud mütse ja salle, siis sel aastal olid tegijaks sokid (lisaks raamatutele). ühed ilusad triibikud unustasingi pildile püüda, aga nad olid üsna samades toonides kui juuresoleva pildi sokid. sellised sooniksokid koon ilmselt ka endale - need istuvad jalas kuidagi eriti mõnusalt mu meelest. ma olen muidugi plaaninud kududa ka igasuguseid palmikutega sokke, mida viimasel ajal erinevates blogides kohanud olen. ma ei hakka mingeid kindlamaid veksled välja käima, sest see plaan võib ka ainult plaaniks jääda:P

lõng on pärit Raasikult, varras on nr 2. lõngakulu ei oska öelda.

ja lisaks palmiksokkidele on mul silma jäänud ka ilusaid kindaid, niiet äkki siis järgmise aasta jõulud tulevad kinnaste lainel. tõe huvides olgu öeldud, et ma olen kudunud vaid ühed labakud (koolis kohustuslikus korras). vanaema abist hoolimata minule need kindad kätte normaalselt ei läinud - väga kitsad tulid (mustriga olid ja ma ei osanud seda tagumist lõnga piisavalt lõdvalt jätta).

ümmargune vest

ma olen nõuks võtnud oma selle aasta tegemised veel selle aasta sees kirja panna. ega neid palju pole, nii et ehk õnnestub (kui midagi just ei unune).

juba suvest saadik on kapis seisnud üks kudum ajakirjast Moda 2/20007. tegelikult on ajakirjas sel asjal ka varrukad. ma küll plaanisin need ka kududa, aga ei jäänud ilusti istuma see esimese algus ja harutasin üles. tegelikult on mul kuri kahtlus, et kandma ma seda ise ei hakkagi. ajakirjapildil oli see kuidagi hulka mõnusam ja no ka lõng on seal teine... eks näis.

täna sain end nii kaugele, et kudumist ka seljas üks pilt teha. kõik tehtud asjad ongi jäänud esitlemata peamiselt selle tõttu, et pilte pole. nüüd tuleb siis talvepimeduses see viga kuidagi parandada.

lõng on pärit Raasikult. kootud on vardaga nr 5. lõngakulu kohta andmed puuduvad...

ma olen raasikult toodud lõngadest nüüd sokke ka kudunud, aga vähemaks seda lõnga küll oluliselt jäänud ei ole:P

pajalapid

tekkis mõte teha emale jõulupakki pajakinnas ja pajalapp. no mis see siis ära ei ole eks:P selgus, et see on täiesti ületamatult raske... mul oleks vaja mingit pajalappide ja pajakinnaste õmblemise kursust ilmselt. või okei - ka kantimise ja nurkade õmblemise kursus sobiks:D

esimene lapp läks aia taha. (tegelikult küll minu enda pliidikonksu külge, sest ma punnitasin ta ju ikka valmis). teise kahe lapi puhul otsustasin kasutada sama tehnikat, mida tassialuste puhul - üks pool suurem ja selle servad teisele peale. ma ei kujuta ette, kuidas oleks õige teha pajalappe. ilmselt on see tegelikult midagi väga lihtsat, aga mina olen jälle suurema ringiga hakanud asjale lähenema.

aga kinnas... kuidas teha kinnast, mis kätte ka mahuks?:P tegelikult on mul praeguseks mingi mõte tekkinud, aga ma pole veel proovinud, kas see skeem ka toimib:P


pajalappe heegeldada on ikka oluliselt lihtsam (kuigi ma pole seda aastaid enam teinud... aga ma mäletan, et see oli lihtne).

kuusk ehitud

lõpuks saime toodud kuuse, et lapsed saaksid sinna otsa riputada ehteid ja suured neid selles abistada. jäädvustasin pildile ka selle aasta uued isetehtud ehted.

natuke liimi ja reklaampaberi korduvkasutust ja valmisid sellised ümmargused paberist kuulid. paras töö lastele, kes tahaks natukenegi meisterdada vms. minu omad paraku sinna rühma ei kuulu. nendega suutsin teha vaid mõned lumehelbed aknale. neist hetkel pilti näidata ei ole...

siis on mõned pruunist vildist piparkoogid. ma ikka plaanisin küpsetada ka samasuguseid ja glasuurida, aga jäi tegemata. sel aastal polegi veel kuuse otsas päris piparkooke. kõik olemasolevad koogid on ilma paelaaukudeta tehtud. eks peab veel küpsetama... kuigi puu on üsna tihedalt juba nodi täis, aga lapsed nõuavad puu otsa kooke.

ja viimasena punasest vildist ja valge vatiinisisuga tikandiga pehmed ehted. praegu vaatan nagu nõelapadjad ripuks kuuse otsas:P
ilm on muidugi väljas nii masendavalt pime, et normaalseid pilte ma lihtsalt ei oska ega suuda teha.

lõpetuseks üks üldine pilt meie jõulukuusest. sel aastal ei ole see päris maast laeni, vaid seisab hoopis väikesel laual. lauda ei olnud lihtsalt panna kuskile... aastaga on nii palju mööblit juurde tekkinud, et vaba põrandapinda on vähemaks jäänud:P

Ilusaid jõule:)

kingikott

sel aastal pidasime vanema poja sünnipäeva natuke suuremalt kui varem. sellega kaasnes loomulikult rohkem külalisi ja seeega ka rohkem kingitusi. ja kingitused teatavasti pakendatakse enamasti kinkekottidesse. ja seda kotihunnikut vaadates ma tõdesin, et kingikottidega oleme nüüd küll mitmeks aastaks varustatud. aga vahel on ikka nii, et puudu on just see kott, mida vaja oleks. aga ma ei suutnud sundida end ostma kotti. otsustasin hoopis õmmelda kingikoti.

tervislikel põhjustel sünnipäevale minek viibis ja seega sai oma kotiteoplaaniga venitada. kuni jõudis kätte aeg, et "oi homme oleks kotti vaja":P üritasin just mõelda, kuidas üht turukotimoodi kotti siis õmblema peaks kui Vikeldaja soovitas teha selline kott nagu Koduhaldjas hiljuti demonstreeris. selle tegemine pidavat nii lihtne olema! ega seal midagi keerulist pole jah... aga igasugu kantide ja äärte õmblused on minu jaoks siiski paras müstika. ja nii mulle tundus, et selline kahe kanga ja äärepaela kasutamine oleks hea ja lihtne lahendus. ega ma ei tea kas ka on... võibolla midagi muud on lihtsam. natuke sai soperdatud ka kui aus olla.


ja kõik kinginodi mahtus ka kenasti kotti ära. ma arvan, et sellist tüüpi kotte võib veel teha:)

esimesel pildil siis suletud kingikott, teisel pildil on näha, milline see koti nö lõige on ja kolmandal pildil on kott pahupidi pööratud. kott on pmst kaht pidi kasutatav.

ilualused tassile

jätkame lapiteemal...
kohalikud käsitööfoorumid on 2-aastased eks? vat umbes nii kaua on mul valmis olnud mõned õmmeldud lapid. toona oli aktuaalne heategevuslike lapitekkide tegemine. ise ma õmmeldavas lapis toona osalema ei kippunud, aga huvi tekkis. siis sai uuritud erinevaid lappimislehti ja sealt mustreid tsekatud/joonistatud ja proovitud ka midagi õmmelda. aga mõnest üksikust lapist asi tookord kaugemale ei arenenud (jajah, mul on ka paar poolikut lapitekki, aga seal pole selliseid mustreid siiski, vaid lihtsalt erinevat värvi lapid).

umbes aasta tagasi mõtlesin, et neist lappidest võiks ju näiteks pajalapid teha või kohvikannusoojendaja... ja selle nt emale jõuluks pakki panna. aga ka see mõte jäi ainult mõtteks.

aga kui mulle mõnelt lehelt sellised alused silma jäid (nt on neid hästi palju Malka lehel, kuigi ma temani jõudsin kellegi teise kaudu, keda ma hetkel tuvastada ei suuda kahjuks), siis koitis mulle, milleks need lapid ideaalselt sobivad. ega aasta või kaks tagasi poleks ma neile erilist rakendust leidnudki. aga kevadel tuli meie koju diivan, millel on just sellised mõnusalt laiad käetoed ja ma saan aegajalt riielda kui oma kohvitassi sinna panen:P

ja kuna lapisokid viisid mu lapilainele, siis õmblesin need tassialused omale kohe sama soojaga valmis. nüüd tuleb veel harjuda ka neid kasutama...

triibulised jõulusokid

kui ma umbes-täpselt aasta tagasi kapist poiste jõulusokid välja otsisin, siis mõtlesin, et peaks neile ise uued tegema. vanad on mingite kunagiste kommipakkide pakendid nö. sellised viletsast vildist ja igatepidi räsitud (sokki tuleb ju ikka jalga ka proovida:P). aga no eelmise jõulu ajal tundus tulev jõul ju nii kaugel olevat... see asi meenus mul nüüd jälle ja ma otsustasin asja teoks teha kiiremas korras. kiire hilisõhtune õmblemine ja hommikuks olid selle hooaja esimesed päkapikukommid juba uutes sokkides.

lõige on tehtud vana soki järgi. aga nagu näha, siis kaht ühesugust sokki pole siiski õnnestunud teha. ühe kujuga st. praeguseks on sokkidele ka riputusaasad külge õmmeldud, sest sokiomanikud leidsid, et nad ei saa sokkide pesulõksuga ruloo serva külge panemisega hakkama ja oleks vaja ikka radika külge riputada (nad ähvardasid vanad sokid kasutusele võtta ja mis mul siis muud üle jäi kui aasad külge teha:P) sokisäär on ka nii palju kitsas, et jalg sinna ei mahu;)

ja nüüd ma olen mingil lappimislainel. muidu poleks nagu sellest midagi, aga ma just hiljuti loobusin lapikursusest, kuhu ma end kevadel regasin... sest üldse ei olnud seda tunnet, et tahaks õmmelda ja lappe näppida... murphy tehutseb:P

ja teise lõngatoki ime..

ema tuli külla ja nägi riiuliservas oleval peal peas kirjut mütsi. proovis pähe, keeras serva kübaramaks ja minu lahkel loal oli nõus selle endale võtma. oleks sellega ka kohe lahkunud, aga kaelas olev sall ei olnud sobilik. lubasin järgmiseks korraks salli ka teha.

sallile kulus üks tokk Novita Fiestat ja natuke beezi ja pruuni lõnga. kuna selline meetrine Fiesta-jupp järgi jäi, siis tegin ühe tilulilu veel juurde.

salli suurus on 20 cm lai ja 85 cm pikk. muster: 5 kettsilmust ja üks kinnissilmus, järgnevad read täpselt samamoodi peale. heegeldatud piki salli.

veel üks must müts

üle-eelmises postituses oli juttu kolleegile mütsi tegemisest. kuna ta pähe proovis musta mütsi, siis pidasin vajalikuks teha talle ikka samasugune must müts. ei pea ju tema minu "hoogude" pärast kannatama ja hakkama käima kirju mütsiga või siis hoopis mütsituks jääma:P

enda mütsi sisse läks ühe lõngana mingi iidamast-aadamast ajast pärit must lõngajääk. ja rohkem mul sobivat musta lõnga kodus polnud (teist karvasemat lõnga oli veel, nii umbes ühe mütsi jagu vms). küll aga avaldas mõni aeg tagasi mu mees soovi saada omale sall ("miks mulle keegi salli ei tee?"). nii ma Prismast ühe Novita seitsmevenna toki ära tõin (lõngapoodidesse pääsemine on keeruline kui keegi pidevalt põeb). ühest otsast alustasin sallitegu... ja teisest otsast mõne aja pärast mütsitegu. Novita lõngale läks lisaks minu mütsist üle jäänud must lõng.

ja siis ma heegeldasin kuni üks lõng otsa sai (see mitte-Novita). müts tuli tiba madalam kui minu oma. ja soojem:) tõe huvides tuleb öelda, et minu müts sai natuke liiga sügav.

aga siis proovis kolleeg seda mütsi pähe. ja minu mütsi pähe. ja leidis, et talle meeldib see minu sissekantud müts rohkem. ilmselt suurem pea. ega ma ei punninud väga vastu ka ja loovutasin siis oma mütsi. olen nüüd paar korda seda uut mütsi kandnud. midagi tuleb sellega ette võtta. natuke liiga suur on...

ja tilulilu mütsil on teisaldatav. mis sest mustast mütsist üksi ikka pildistada:P

**************************
musta salliga olen ummikus. peab mingi teise lõnga juurde ikka võtma. igav on....

tegin ema juures ka ühe kiire klõpsu talle sünnipäevaks tehtud vidinast.

tee lapsele midagi...

Kullaketrajates oli link ühele õmmeldud shoti terjerite lehele, kust võis leida ka algse postituse koos koera lõikega. kuna ma ise koduarestis olen, siis lasin mehel selle endale välja printida. ma muidugi ei osanud piltide järgi üldse arvata, et need lõiked nii pisikestele koertele on. eks neid saab muidugi suurendada ka. aga esialgu tegin olemasoleva lõike järgi paar minikoera valmis. ühel siis õmblused sees ja teisel väljas. õpetuses vist soovitati viimane õmblus jätta seljale, aga mul on nad siiski kõhu alt kinni pandud.

leidsin paar pilti ka mõni aeg tagasi tehtud pisividinatest, mis siia jõudnud pole.

need on poolpimedas ja kiirustades pildistatud fimost magnetid, mis läksid ühe väikese tüdruku kingikotti. meie peres kipuvad külmikumagnetid kapi alla ja mujale ära kaduma, nii et oma koju ma neid teha/jätta ei saa. samamoodi on pehmete mänguasjadega ja nukkudega - mul süda tilgub verd kui ma näen neid kuskil voodi all. seega enda tehtud mänguasju meil kodus kasutuses pole.
ja ma tean küll, et selliste asjadega saaks ilmselt mu lapsed ka hakkama, aga ma olen liiga kade, et lasta neil fimoga möllata. aga kuna mul endal hetkel erilist fimohoogu pole, siis on võimalik, et nad miskihetk ka mu varud oma kasutusse saavad... eks aeg näitab, kas satun jälle fimolainele tagasi.

mõni aeg tagasi sai tehtud teraapia mõttes vildipalle. minu puhul on see hea võimalus irduda peremöllust vannituppa ja uks enda järel lukku keerata:P ja siis sai neist pallidest ühe teise väikese tüdruku kingikotti tehtud paar kaelaehet.