Pühapäev, märts 30, 2008

suur kala

seda kala ei ole siin vist veel esitletud. ma mäletan, et tegin selle eelmisel aastal mingi hoo ajel ja juba siis teadsin, kellele see minna võiks. eile siis püüdsin ta veel koos väikeste kaladega pildile ja kinkisime uuele omanikule. taaskord selline kala, kelle kõhtu saab asju peita.


ja taas on mulle peale tulnud kihk lappida... oleks vaid võimalust. poistele võiks mõned kerged nö kattetekid tekitada, et nad oma onnide ehitamiseks voodist linu ja tekke välja ei kisuks. tagasi ei kipu nad neid ise ju panema... täielik värviteraapia. kuna ma ühe varem tehtud katteteki puhul vatiini ei kasutanudki, siis ei kaasne sellega ka seda stressi, mille minus põhjustab vatiiniga suurte asjade teppimine (üks suur tekk ikka seisab kastis puntras seetõttu).

Neljapäev, märts 27, 2008

tere tali

aastaajad on sassis omadega...
aga vähemasti sobib sel juhul villastest sokkidest rääkida. kui see talv nüüd püsib, siis äkki saab veel mõne talvevarustuse postituse teha. kui vaid pildistamiseni jõuaks...

ma olen kudunud rohkem sokikandu kui sokke. mu ema nimelt ei oska sokikandu kududa ja nii olen ma ka tema kootud sokkide kannad kudunud. rohkem kui kahel korral olen ma üritanud talle kanna kudumist ka õpetada, aga järgmiseks korraks on see oskus tal jälle haihtunud. sokikand on vist paljudele kõige keerulisemaks kohaks soki puhul.

üks koht, mida mul sokkide puhul kududa ei meeldi on sokisäär:P see on tüütu. ja mulle ei meeldi kududa ringselt kui ridu veel vähe on. ja tahaks ju ikka pikemat säärt, aga samas tahaks juba kannani jõuda, et siis hakkab juba lõpp paistma... eks laba ole tegelikult sama igav kududa, aga see on siiski juba nagu üle koera saba joudmine. suurem töö on tehtud ju.

sel korral siis otsustasin jätta selle viie vardaga sokisääre tegemata. kudusin hoopis ripsi ja õmblesin selle siis kokku sääreks. võtsin silmad küljelt üles ja kudusin jalalaba külge. rips venib täitsa piisavalt ja igati kobedad sokid tulid.

seni olen ma kahekordsest villasest lõngast sokke kudunud ikka nr 2 vardaga. varasemad sokid vist olid peenemategagi (või kui peened need kunagised sukavardad olidki). ma olen ikka imestanud kuidas mõned oma sokid nii ruttu valmis koovad. nüüd võtsin vardad nr 3 ja tuleb tõdeda, et sokk saab tõesti kähku valmis. aga isiklikult meeldib mulle peenema vardaga kootud sokk siiski rohkem.

Reede, märts 21, 2008

algas kevad

selle nädalavahetuse puhuks võiks ühe temaatilise pildi ka tekitada.
kõigepealt sai ühele vildipallile nägu peale tikitud ja juuksed pähe sätitud. seejärel ka seelik selga heegeldatud (õigemini küll sai seelik hiljem selga kinnitatud). ja sinna seeliku alla saab peita muna.

seda seelikut heegeldades tuli mõte, et see peaks lisaks munale ju ka barbile pähe mahtuma. sellest mõttest lähtuvalt... kui ma enda mütse hoian keraamilisel peal (siin pildil on näha tühja kupliga pea, kuhu on külvatud juusteks muru - meie pere lihavõttetraditsioon), siis barbile peaks ju kanamuna alternatiivina sobima küll:P ja kuna ainult uute barbimütside tegemine tundus liiga veider, siis tegin barbile uue täiskomplekti - heegeldasin selga ühe moodsa jaki ja õmblesin (!) hõlmikseeliku.

Pühapäev, märts 09, 2008

pisikesed kampsunid

eile sorteerisin laste vanu riideid ja näppu jäi üks sinine kampsun. analoogse mustriga kampsuni kudusin ma kunagi ammu endale. millalgi keskkooli ajal... seega siis enam kui 15 aastat tagasi. maavillase lõnga värvisin ise siniseks. see oli üks mu lemmikkampsuneid, aga mingi hetk sai tema kandmisaeg lihtsalt ümber ja nii ta seisis. samas oli ta liiga armas, et teda niisama harutada. aga siis umbes 6 aastat tagasi otsustasin ma teha sellest samasuguse kampsuni oma pojale. kaelusega nägin ma hullu vaeva. ma kudusin seda vähemalt 3 korda, sest kogu aeg jäi see mu suurekuklalise lapse jaoks väikseks.

samale lapsele kudusin hiljem veel ühe kampsuni, aga kandnud polegi seda keegi kordagi. ok, ühel korral pildistamise ajaks on ilmselt ikka selga saanud, sest pildi on keegi ju kunagi teinud. ja sellest ajast ma olengi loobunud oma lastele millegi kudumise. nüüd selle aasta sallid olid üle hulga aja ema tehtud asjad ja ema rõõmuks neid ka kantakse:)
kaks analoogset kamspunit (teistes toonides) olen kunagi varem kudunud oma vennalastele ja nemad kandsid need ikka üsna viledaks. ilmselt oleme me lihtsalt olnud liiga hästi varustatud igasuguste pusadega või on ilmad lihtsalt nii palju soojemad olnud... või pole ma suutnud neid piisavat veenda, et villane kampsun ikka üks mõnus asi selga panemiseks:P