lasteaeda ja laadale

poja lasteaias otsustati, et lastele on vaja päevaste magamisriiete jaoks kotti. et kui lapsed ei maga, siis sel ajal on riided koti sees ja kott on padja all.

kuna mul juba mõnda aega mõlkus mõttes soov katsetada trikotaazist ketaste õmblemist teksale, siis sai see katsetus sellel kotil kohe ära katsetatud. täitsa lahe jääb. iseasi muidugi kui kaua see ilus on. eks aeg näitab.

kott ise on minu vanade teksade säärtest õmmeldud. kotil on isegi lukk. koti servad on üle õmmeldud trikotaaziribaga, mille olen kunagi mingist tsärgist lõiganud (neist ribadest olen paar vaipa vannitoa põrandale heegeldanud). hea ikka kui igasugu prügi on kapist kohe võtta :P

koti mõõdud on 31x34 cm.

sellel pildil on minu käsitöine panus lasteaia mihklipäevalaada jaoks. lisaks viisime ka õunamahla ja küpsetasin puruvanasid.

kurbusega tõdesin, et kui esimestel laatadel oli koogivalik lai ja hinnad soodsad, siis aastatega on valik kesisemaks jäänud ja hinnad tõusnud (või jõudsime me liiga hilja?). enam ei olnud seda mõnusat tunnet, et ostan seda kooki ja teist kooki kohapeal söömiseks ja viin veel koju kohvi kõrvale ka kooki ja pirukat. ostsin hoopis karbitäie kuivatatud piparmünti.

eriti kurb oli muidugi see, et minu lapsed, kes laata väga ootasid, ei ostnud sealt midagi - nende raha sai omale hoopis üks kiosk, kust hiljem osteti nätsu...

ilus tüdruk:)

sellise nuku tegemine oli mul mõtteis juba väga ammu. ammu enne loomade ja tikkimisega alustamist. siis ma küll ei kujutanud veel ette, et see nukk saaks omale peale tikandid. arvasin, et teen selle erinevatest kangastest ja vaid silmad-suu tikin. aga mõtted muutuvad, ideed arenevad. õnneks arenes see idee just selliseks ja sai ka teoks. tüdrukul on pikkust 27 cm.

ma ei ole tavaliselt eriti usin enda kiitmisel, aga siinkohal ütlen küll, et minu meelest on ta üks eriti armas tegelane.

kingid kotti

igale korralikule kingitusele on ikka pakendit ju ka vaja. paberkotte ei tõuse minu käsi ostma - taaskasutan neid, mis meile kinkidega tulnud on. samuti taaskasutan pakkepabereid kui see võimalik on.

aga kuna ma ei suuda kaltsukas lahedatest kangastest mööda minna, siis on mul siia igasugu lahedaid kottideks sobilikke kangaid kogunenud. paar päeva enne ema sünnipäeva leidsin olemasolevatele lisaks veel just sellise kanga, mis sobis ideaalselt tema salli hoidma ja prossile taustaks. sangad on sellised valged kuna kangariba servad olid sellised.

selliseid lihtsaid kotte olen vahepeal veel õmmelnud ja mõned on vist kinkidega juba kodust äragi läinud. sahtlis jäid näppu veel paar näitamata kotti, millest siis ka klõpsud tegin (ajaloo huvides).

kingitus emale

kui ema oli oma ühe rätiku kätte saanud, mis talle hirmsasti meeldis, siis tõi ta mulle lõnga juurde... üht teist ja odavamat lõnga Abakhanist (James C. Brett ripple), et ma sellest talle samasuguse rätiku kooks. ta nimelt täheldas, et esimene ikka värvide poolest päris hästi ei läinud tema jakiga kokku. lubasin siis sünnipäevakingituseks teha. see sall sai esimesest hulka lopsakam, sest lõng oli selline krussis ja jämedam. sedakorda heegeldasin serva sakid.

lõnga oli mul algselt 150 grammi (3 tokki) ja seda jäi järgi natuke alla poole toki. mulle lihtsalt hakkas tunduma, et rätt saab nii suur, et ei mahu enam jaki alla... ja ega ma ei osanud ette näha kui palju mul ümber heegeldamiseks kuluda võiks. tegin pisikese prossi ka lisaks (sinna küll eriti lõnga ei kulunud).

koer lillepeenras

ei, ma ei ole tikkimist unarusse jätnud:P

kevadel ma mõtlesin, et suvel ilusate ilmadega saab minna loodusesse ja kõik oma tehtud nodi pildile jäädvustada. tõsiasi on aga see, et pildistada jõudsin vaid paari asja, mis kohekohe olid käest ära minemas ja millest oli vaja fotojäädvustust. ülejäänud istuvad kõik ikka kenasti sahtlis:D üks pildile jäänu oligi see lilledesse takerdunud kuts.

tikkisin ma tema villase lõngaga, aga mulle tundub, et tumedal kangal on mulinee siiski parem... see villane tekitab kuidagi karvase tunde... nagu vill tahaks koos villase lõngaga läbi musta kanga välja tungida vms. heledamal kangal ei ole see nii märgatav.

pikkade silmadega rätt

ema avastas viimast ajakirja "Käsitöö" vaadates, et tal on vaja mingit õhulist rätikut, mida saaks kanda kaelas ja õlgadel ja peas. ja kuna tal kohe seda vaja oli, siis ostis poest lõnga (Noro Silk Garden Sock Yarn), pistis selle mulle pihku ja edasi teadagimis. kuna lõng selline peen ja värviline, siis keerulist mustrit ei hakanud otsima. iseenesest oleks olnud lihtne kududa samasugune laineline sall nagu mul neid juba 2 tehtud on, aga kaua võib ühesuguseid asju kududa.

meenus, et on olemas selline asi nagu venitatud silmused, aga kuidas neid teha - pole aimugi. raamatus "Silmuskudumine" oli õpetus - aga see sisaldas mingi lisapulga kasutamist ja tundus mulle täiesti üle mõistuse lahendusena. leidsin ühe vana ajakirja "Moda", kus oli kahe lausega öeldud, kuidas teha. väga lihtne.

niipea kui ema kuulis, et rätik on valmis, tormas ta minu juurde ja nii ei olegi mul sallist paremat pilti kui see - ema koos salliga seina najale viskumas:P ehk kunagi saab ka ilusamaid pilte selle erinevatest kandmisviisidest, aga lubada ei julge.

lõng "Noro Silk Garden Sock Yarn", kulus peaaegu kogu tokk ehk siis 100 grammi. rätiku pikema külje pikkus on umbes 140 cm. ma ausalt öeldes arvasin, et sellest saab suurema rätiku... õlgadel kandmiseks on ta ikka tiba väike, aga kaelas ja peas on väga okei. midagi sellist lihtsat ja kerget ja mitte väga paksu peaks omale ka kuduma.

***********************
ja kuna ma igal sügisel üritan meenutada kui palju sidrunihapet ma arooniasiirupi tegemisel kasutan, siis panen selle siia kirja omale.
marjad kirsilehtedega kihiti potti. peale valan keeva vee, kus liitri vee kohta on pandud 1 pakk sidrunihapet (30 grammi on vist pakis). seisab ööpäeva, siis kurnan vedeliku ära. liitrile vedelikule lisan umbes pool kilogrammi suhkrut (või veidi rohkem) ja keedan siirupiks.

suvelained

lubasin täna lõpuks pildistada ka midaga muud peale loomade. eesmärgiks oli teha klõps viimasest emale kootud rätikust. paraku juhtus nii, et see rätt keeldus pildile jäämast. aga üks varem kootud hele rätik ei olnud nii pirtsakas tujus ja nõnda saabki varem tehtud asja varem demoda.

otsustasin kevadel kududa hunniku ma-ei-tea-kust kogunenud puuvillaseid lõngu rätikuks. kuna mulle eelmise villase räti lained väga meeldivad (kuigi ma ise pole seda eriti kandnud), siis tegin sama skeemi järgi ka suvisema versiooni.

lõpuks kujunes muidugi ikka nii, et hele lõng sai otsa, aga triipudeks läinud värvilisi on veel alles. või õigemini polegi neid nagu vähemaks jäänud :P ja ma sügavalt kahtlen, et ma sedagi rätikut ise kandma hakkan. aga no oli vaja teha eksole. puuvillase räti jaoks on see kude liiga tihe, teeb rätiku raskeks.

tiibade siruulatus on umbes 146 cm ja keskjoone pikkus umbes 70 cm.