Reede, aprill 30, 2010

koogikevad

selle shokolaadikoogi tegin lihavõtete ajal. jäi retsept ette ja mõtlesin, et teeks. enne tegemist heitsin pilgu blogis olnud kookidele ja selgus, et olen seda juba kord varem teinud:D aga sel korral tegin siis vähema koguse vahukoore ja suurema koguse kohupiimaga. põhjaks said shokolaadiküpsised. väga hea kook oli.

viimasel ajal on mitmes toidublogis silma jäänud jutud sidrunikreemist ja pisarakoogist (ma hetkel ei leia küll kohta, kus oli koogist juttu...). see tuletas mulle meelde, et väga kaua ei ole sidrunikooki teinud. umbes 20 aastat tagasi tegime seda tihti. ikka väga tihti. kui ema sai poest sidruneid, siis ostis ta neid palju. ja maiad nagu me olime - tegime vähemalt üle päeva sidrunikooki. täna läksin ekstra sellepärast poodi, et sidrunit osta ja kooki teha.

minu retsept on natuke teine kui see, mida ma lugesin (ja ei mäleta enam kus...). äkki kedagi huvitab.
Tainas: 125 g võid (sulatada), 1 munakollane, 2 tl suhkrut, 1 spl rõõska koort, klaas jahu kuhjaga - panna lahtikäiva vormi põhja ja ahju.
Kreem: 4 munakollast, 2 spl suhkrut, 2 spl jahu, riivitud sidrunikoort, 1 sidrun, vett (sidrunist mahl ja lisada nii palju vett, et tuleks 1 klaasitäis) - kuumutada paksenemiseni, kogu aeg segades
Kate: 5 munavalget vahustada, 4 spl suhkrut, 1/2 tl 30% äädikat
küpsetatud põhjale määrida keedukreem ja sellele munavalgevaht. Ahju ja valmis kui pealt beez.

Pühapäev, aprill 25, 2010

sinise tähega kass

tikkinud olen ka vahepeal.

see valge kangas on linase ja puuvillase segu. saabus minu koju mingi jaki näol. taaskasutus seega.

kingikott, kuhu kink sisse ei mahtunud...

paar aastat tagasi ostsin Humanast 6 lauakatet. kohe kui ma neid seal poes nägin, siis ma teadsin mis sellest tulla võiks ja kellele. aga liha oli nõder ja vaimu ei tulnud peale enne kui nüüd. ühest kattest sai koti üks külg, teisest teine ja kolmandast-neljandast küljed ning sangad. ja ühest väiksest jupist väike tasku sisse. täpselt kaks jäid järgi.

kui neli aastat tagasi sai sõbranna sünnipäevakingiks ühe väikse koti, siis seekord on tegemist suure kotiga. vähemalt raamat ja rannalina peaks sisse mahtuma (miski A4 või natuke rohkem isegi vist). voodrit ei ole. kõige suuremaks takistuseks sai sobiva luku leidmine. seda nii pikkuse kui värvuse osas. ikka täiesti hale on see lukuvalik poodides. ja ühe väikse karabiini õmblesin ka sisse, et äkki saab sinna näiteks võtmed riputada ja nii ei kao need kotipõhja ära.

ja koti peale tegin ühe väikse lille. neid valgeid ümmargusi kardinatykke ma mõni aeg tagasi huvi pärast katsetasin kõrvetada, aga jäid seisma. ise ma ju eriline prossikandja pole (või juuksekaunistuse vms) ja seega puudus motivatsioon. nüüd tundus, et midagi oleks kotile vaja lisada ja siis meenusid need valged asjandused. proovisin need siis mingiks lillemoodi asjaks kokku nokitseda. vahele on pandud vilditükist rebitud villatükke ja keskel on helmed. lillel on nõel taga, niiet saab kotilt eemaldada ka.

kuna viimase lihvi sai kott üsna viimasel hetkel enne kingikotiks muutumist, siis on pildiklõpsud sellised nagu nad on...

ise jäin kotiga täitsa rahule. ehk leiab kasutust:)

Neljapäev, aprill 08, 2010

telefonipesa

millalgi ostsin kaks villast kampsunit kaltsukast. viltisin pesumasinas. roosa kamps läks kenasti pisikeseks. aga punane kamps pigem venis suuremaks ja ajas mingit punast pudi... ilmselt oli seda kuidagi töödeldud vms.

aga seda roosat vilti keeerutasin ma jupp aega käes niipidi ja naapidi ja jõudsin järeldusele, et mingit suuremat viltkotti ma sellest siiski ei tee. pigem katsetaks mingi telefonitasku või võtmepesaga.

selle telefonipesa kinkisin sõbrannale. tegelikult peaks veel proovima neid teha, et aru saada, milline võiks olla nö parim moodus sellise asja valmistamiseks. mul oli mitu mõtet kuidas teha, st milline asi olla võiks, aga ma ei osanud välja mõelda, kuidas seda saavutada. ilmselt peab katsetama.

Teisipäev, aprill 06, 2010

uued nõelapesad

tuleb tunnistada, et ma ei ole sellest tassi sisse tehtud nõelapadja fenomenist aru saanud. kui ma seda esimest korda nägin, siis ma arvasin, et see padjaosa käib kuidagi ära ja sinna tassi sisse saab ka midagi panna. aga selgus, et ei olegi nii - padi on tassi küljes kinni.

lapsena olen ma nõelapatju teinud küll - neid sai lapsena emale ja vanaemale kõikvõimalikeks tähtpäevadeks kingituseks tikitud. aga vat ise ma ei ole eriline nõelapadja kasutaja kunagi olnud... paar vana nõelapatja mul isegi on, aga need seisavad kapis ja ma ei kasuta neid. minu nõelad on karbis.

mingil ajahetkel kui me emaga lahku elama asusime, siis millegipärast kolis nööpnõelte karp koos minuga. ma ei teagi miks, sest mina ju ei õmmelnud, aga ema ikka vahel õmbles. no igatahes nii kaua kui mina mäletan, on need nööpnõelad meil alati olnud selles pildil olevas karbis. viimasel ajal olen ma tundnud vajadust uue karbi järele, sest nagu pildiltki näha, siis ei olnud enam eriti seda pinda, kuhu nõela nii torgata, et see karbi sisse ei vajuks:P

nii ma läksin ja ostsin ühel kenal päeval Tiimarist karbid. teisel kenal päeval sobrasin kodustes kanga- ja paela-kottides ja tegin neile peale nõelapadjad. ja nüüd on minu nõeltel uued kenad pesad:)

Reede, aprill 02, 2010

kevadine jänes

meie peres küll tegelikult lihavõttepühade ajal jänesed ei jookse ja mune ei too. aga need pühad on sobilikud siin jäneste demomiseks küll.

selle jänese kangas on pärit mingitest ema vanadest kangakottidest. või kui mu mälu mind ei peta, siis oli meil kunagi sellest ruloo... igatahes on see selline jämedakoeline jänes.

nüüd kui mul on toimiv õmblusmasin, siis ema ähvardab kõik oma vanad kangad minu juurde tuua. mõnes mõttes ju tore, aga tegelikult on mul oma kapid ja kastidki kangaid täis. et kuhu ma need veel kõik panen. ja õmmelda ma neist ju ikka midagi ei oska :P

selja tagant vaadates tundub küll, et jänesel on tuulerõuged või mõni muu kole täpihaigus:P