Teisipäev, juuli 27, 2010

kass ja triibud

kui ma muidu ei ole nn kassiinimene, siis tikkida mulle kasse meeldib...

Teisipäev, juuli 13, 2010

maasi kaunistus

tegelikult oli kunagises Pereköögis (1999. a. mingi nr) selle koogi nimi siiski maasikaunistus. aga millegipärast loen mina sealt iga kord maasi kaunistus mitte maasika unistus. ja see on võrratult hea kook - sain täna ka ülivõrdes kiidusõnu kuulda:)

panen omale (ja huvilistele) siia kirja ka retsepti sellisena nagu mina seda tegin. kes tahab täpset ajakirjaretsepti, see peab sealt vaatama. leidsin selle ka veebist.

Põhi: 125 g võid, 1 dl suhkrut, 3 munakollast, 250 g jahu, 2 tl küpsetuspulbrit, 5 spl piima.
või ja suhkur vahustada, lisada ükshaaval munad. vahustada. segada hulka vaheldumisi kuivainesegu ja piim.
Kate: 3 munavalget, 2 dl suhkrut, 100 g mandlilaaste.
munad ja suhkur vahustada, segada hulka mandlilaastud.
määri küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile põhjataigen ja sellele munavalgekate. küpseta 180 kraadi juures umbes 20 minutit.
lase jahtuda. lõika pooleks.
kata üks pool maasikatega ja pane sellele peale vahustatud vahukoor (umbes 200-300 ml). tõsta selle peale teine pool kooki. pane külma ja võta järgmine päev sealt välja. siis vahusta veel umbes 400 ml vahukoort ja kata sellega kook pealt ja külgedelt. kõige peale aseta maasikaid.

ise kavatsen kindlasti proovida seda kooki ka mustikatega. ja äkki ka murelitega.

Hiljem: mustikatega proovitud - ei olnud hea valik. kuigi panin paljupalju mustikaid, siis ei olnud sellist mustikakoogi tunnet nagu ma ootasin.

**********************************
teine mõnus maasikakook ( või oleks õigem öelda rabarberikook?) sai tehtud nii nagu minu ema on aastaid teinud rabarberi- ja õunakooke. ikka 4 muna vahustada klaasi suhkruga (ema teeb tegelikult kahe klaasi suhkruga) ja segada kahe klaasi jahuga. sekka rabarberi- või õunatükid, ümmargusse koogivormi ja ahju. aga ma panin sellele koogile peale veel vahustatud vahukoore ja sellele ohtralt maasikatükke. kook oli 5+. ise ei ole ma kunagi ema seda kooki eriti armastanud ja ma ei tea miks me pole keegi varem vahukooretriki peale tulnud:) ja kui mul poleks juhuslikult olnud kodus viimast paari vart rabarberit, siis ma ei olekski teada saanud, et mulle võib see kook ka meeldida...

eriti südamlik kass

mul kipub ikka nii olema, et kuigi tehtud on igavene hunnik igasugu asju (loe: loomi), siis kui kingitust vaja on - seda õiget ei ole. õnneks on olemas vahendid selle Õige tegemiseks.

nii ma ühel ööl enne järgmise päeva külaskäiku lõikasin roosast kangast välja kassi. ja see kass sai omale peale hulga südameid.

kuna see kass sai ära antud nö ahjusoojana, siis jäid mul omal pildid tegemata. õnneks oli kassiomaniku ema nii kena ja tegi paar klõpsu.

Esmaspäev, juuli 12, 2010

hea ja kodune tomatiketsup

alles mõni päev tagasi oli söögilauas poistega jutuks, et ei ole vaja igale toidule ketshupit peale panna - siis on ju kõik toidud ühe maitsega. ma kuidagi ei tahaks, et just minu lapsed on kunagi need, kes ka kartulisalatit ja suppi ketshupiga söövad.

kui täna hommikul ETV-s Jamie ketshupit tegi, siis haaras mu vanem poeg paberi-pliiatsi ja kirjutas kõik üles (tegelikult küll oluliselt vähem kui kõik, aga õnneks sai saade salvestatud:P). ja kui saade lõppes, siis teatas, et tema teeb täna ise ketshupit.

poiss tegi poenimekirja ja isa tõi koostisosad. nimekirjast puudunud asjadele läks laps ise poodi järele:P hakkis sibula, küsla, ingveri. lõikus tomatid. tshillipipra hakkisin mina. kuuma keeduse segamise võtsin ka enda peale ja vajutasin värgi läbi sõela.

ega me päris täpselt nagu Jamie ei teinud - telekas ju taustal ei käinud ja me ei mäletanud enam täpselt mida kui palju just oli. kirjapandud retseptis olid ju olulised asjad kirjutamata jäänud:P

panen siia kirja kui palju meie midagi potti panime:
4 sibulat, 3 küslaküünt, 1 tshillipipar, 2 sõrmesuurust ingverijuppi, 7 tomatit, 500 g tomatipastat, 2 tl tilliseemneid, 2 tl koriandrit (pidid olema seemned, aga kuna meil neid polnud, siis panime jahvatatut), 4 nelki, basiilikuvarsi ja lehti, ebamäärane kogus pruuni suhkrut (murdsin kõva suhkru küljest tüki, aga kuna maitstes tundus keedus hirmus magusaks minevat, siis võtsin osa välja enne kui tükk päris sulanud oli), natuke soola.

ketshup sai meeldivalt magus, aga samas vürtsikas (et siis järgmine kord vähendaks ilmselt natuke suhkru ja tshillipipra kogust). jahtunult proovinud ei ole, aga räägitakse, et homme on meil menüüs spagetid isetehtud ketshupiga:) näis mis noorem vend vanema venna plaanist arvab, sest täna tunnistas ta seda oranzikat massi küll väga umbusklikult. tema nägemuses peab ketshup olema ikka punane ja just sellise maitsega nagu tema harjunud on...