Kolmapäev, detsember 30, 2009

meem

Kuduv koeraomanik ulatas mulle jõulueelse pähkli... ma olen mitu päeva vaevelnud:P

Reeglid:

1) too esile oma selle aasta lemmiktöö(d) käsitöövallas ning kirjelda lühidalt, mille poolest on too sulle hingelähedane. Töid võiks olla kuni 2.
2) saada meem edasi paarile käsitööblogijale

kerisin oma lõppeva aasta pilte ja tõdesin, et igasugu vidinaid ja pudinaid on hunnik, aga midagi eriliselt esile polegi tõsta. mind tegelikult üllatas, et enamus pihuloomi on kõik sel aastal tehtud... see tundus kuidagi nii ammu. ja vaid üks neist on mul siiani kodus (kui laste omad välja arvata). ta tegi küll vahepeal tiiru isegi välismaale, aga tuli mu juurde tagasi. ta meeldib kõigile, kes teda näinud on. ma lihtsalt ei ole raatsinud temast loobuda. ei oskagi seletada miks, vahel lihtsalt on nii:)
tegelikult on mulle endale hetkel täitsa ootamatu, et tikitud asi nö esikoha sai. tänu neile loomadele ma tikkimise enda jaoks üldse taasavastasin. ja see pole üldse nii hirmus:P väga mõnus tegevus. just see nö vabatikand, kus ei pea näpuga mustris järge ajama.

aga selle karuga üsna sama pulga peal on tegelikult mitu asja ju veel. kui neist vaid üks välja tuua, siis ehk üks aastalõpu tegemine - triibulised kindad. kuigi ma seda ise ütlen - need on ühed väga ilusad kindad :)

ega ma pole väga kursis kes siin vaatamas käivad ja seega on raske teatepulka edasi anda. Aga Vikeldaja ja Umarik võiksid ju küll oma selle aasta tegemised hindavalt üle vaadata:)

magus aastalõpp köögis

selle aasta esimese kokandusliku sissekande teemaks oli lagritsakook. ka selle aasta viimase kokandusliku sissekande üheks tegelaseks on lagritsakook. viisin seekord ellu selle, mida aasta alguses lubasin - "ja sellel kreemil oli nii mõnus mekk, et ma ilmselt katsetan mingil hetkel midagi analoogset zelatiiniga teha". see eksperiment osutus igati edukaks. võibolla peaks millalgi proovima mingit lahjemat varianti...

panen siia meelespeaks ka koostisosad. ja kui keegi tahab katsetada, siis ehk on sellest abi. kuigi lagritsasõpru vist väga palju ei ole:)
põhjaks pakk purustatud pruune küpsiseid (180 g) segatuna sulatatud võiga (100 g).
sellele natuke pohlamoosi peale.
kreem: 250 g lagritsaid sulatada 400 ml vahukoores. sellele lisaks vahustada 600 ml toorjuustu. 1 pakk zelatiini.
külgedele veel vahukoort. peale tumedat shokolaadi.

teiseks tegelaseks sel jõulul oli jõulukeeks. selle retsept on pärit siit. väga ilus ja hea sai. võib teinekord ka teha. neid samu kuivatatud puuvilju panin ka brändi ja fariinsuhkru ja mee segusse. tuleb tunnistada, et neid ei ole ma veel maitsta jõudnudki ise.

kolmandaks tegin doominoküpsistest trühvleid. mõnele panin südamikuks aprikoosi. valge shokolaad sel korral millegipärast ei sulanud korralikult ja seega said valged kommid sellised metsikud. osad pallid keerutasin niisama kookoshelvestes. ja mõned kommid koosnevadki ainult kookoshelvestest ja valgest shokolaadist. idee on Toit&Trendist.

soe, soojem, kõige soojem

mõni aeg tagasi küsis üks armas inimene, kas oleksin nõus kuduma ühe keebi. kuna ma polnud varem sellist asja kudunud ja see pidi minema jõuluvana kingikotti, siis ei julgenud eksperimenteerima hakata. lappasin natuke ajakirju, surfasin natuke veebis ja viimaseks jäi sõelale ajakirjas Moda (1/2008) olnud kudum.

käisime ühes ja teises ja kolmandas lõngapoes. sõelale jäi Alvita Alpaka (kulus natuke üle 400 grammi, vardad nr 3,5).

ja siis ma muudkui kudusin. nii nutikas ma muidugi ei olnud, et oleks nööbi valinud enne nööpaugu tegemist - oleks valik natuke suurem olnud. nimelt on juhendis nööpauk üsna pisike. nööbi valimine osutus keeruliseks ja selle jätsingi lõpuks kinkija otsustada. õmblesin mõlemale poole nööbi kõrvale ka trukid, sest mulle tundus, et aja jooksul võib hakata see nööpauk välja venima. juba ajakirja pildil tegelikult tundus see nii. ma ei kujuta isegi ette kui mõistlik see tegu oli... eks uus omanik saab need ära harutada kui ei sobi. aga nendega hoidis õlakate kinnituskohalt paremini kui ilma. minu meelest.

ja see sai üks tõeliselt soe asi. loodetavasti jäid nii kinkija kui kingisaaja rahule:)

Pühapäev, detsember 27, 2009

ema Chevalier'id

ema soovis jõuludeks kootud sokke või kindaid. kuna mitu kindapaari oli niigi kingikotti minemas, siis sobis see minu plaanidega igati. keerulisem oli selle õige kinda leidmine.
esialgne plaan oli kududa mustrilised kindad Raasiku roosa-beezi-valgest üleminekuga lõngast ja valgest lõngast. aga kirju lõngatoki kerra kerimisel selgus, et värvikordusi on kuidagi vähe... järgmiseks üritasin valgest ja pruunist mingit kaheksakandadega mustrit kududa. kudusin kuni pöidlani ja siis tõdesin, et see pole ikka SEE. harutasin. siis kudusin valget ja pruuni nö spiraali. kuni pöidlani. siis tundus, et vist sai tiba kitsas. harutasin. ja jõudsin otsusele, et kolmandat korda ma enam mustrilist kinnast ei alusta.

meenus, et kunagi kuskil nägin mingeid palmikutega kindaid, mille puhul mõtlesin, et võiks kududa. aga kus... blogisid kammides leidsin üles ka - Chevalierid.

lõnga võtsin vale. et kui omale peaks ka tegema, siis võiks võtta midagi pehmemat. kolmekordne maavillane on nagu oleks kindad nöörist kootud. lõng võiks olla kohevam, siis jääks kinnas kenam. vist. ehk kandes vanuvad...

aga vat selliselt kootud pöial on tõeliselt mõnus. miks ma küll alles nüüd selle avastasin... need jõulukindad said kõige viimasena kootud. miks meil koolis sellist ei õpetatud? ma isegi ei teadnud üsna vähe aega tagasi, et selliselt ka pöialt saab kududa. mul on omale ka ühed kindad plaanis ja nende pöidlad koon kindlasti niimoodi kõrvalt. ei julge päris lubada, et edaspidi ainult nii kindaid teen, aga see on üsna tõenäoline.

pildid tulid kehvad. ma ei suutnud neid isegi mudida selliseks, et muster ilusti näha oleks.

lõng Raasiku kolmekordne villane.
vardad nr 4

Laupäev, detsember 26, 2009

triibulised käpikud

need on päris kindlasti minu selle hooaja lemmikkindad. lisaks ilule ka kõik head soovid sisse kootud ja puha. kindaomanikule ka meeldisid:)

enne kudumist oli mõte pöial ja sõrmeotste kahandus teistpidi triipus teha (nagu randmeosa), aga kududes jõudis minuni tõdemus, et see ei läheks kohe mitte. ilusad kindad said. soojad ilmselt ka kuna on nad ju topelt üleni. ja vähetähtis pole ka see, et nad on kandjale parajad (proovida ju ei saanud).



varras nr 3
lõng Novita Nalle

nende kinnaste juurde sobisid Marianne kommid nii kenasti pakki:)


kaheksakannad kinnastel

nüüd on vist üsna viimane aeg anda ülevaade selle aasta jõulukingitustest. sokijõulud on olnud, sallijõulud on ka olnud. sel aastal olid siis kindajõulud.

poolikud kindad kaheksakandadega. mis siin ikka pikemalt rääkida.

varras nr 3
lõng Novita Nalle

Reede, detsember 25, 2009

häid jõule!

sel aastal tegime lastega koos uusi kuuseehteid. selleks läks vaja vaid natuke paberit, liimi ja savi. ja piparkoogivorme. paberist keti idee tuli nooremalt pojalt, kes seda lasteaias tegi hiljuti. nüüd on meil köögis värviline kett aknast lambini ja lambist lillepotini. ja kuuse otsas on puna-valge kett. kuusekett on küll natuke lühike, sest kui oled enne teinud 3 meetrit värvilist ketti, siis enam väga ei jaksa ilmselt...

üldse olen ma mõelnud, et mul on vist mõnes osas üsna leplikud lapsed. kui ma ütlen, et teeks selle aasta kuuseehted punase ja valgega, siis pole neil mingeid pretensioone. ka varem pole nad värvilisi klaasmune nõudnud... võibolla kui meil oleks mõni kodus, siis nad tahaks neid panna, aga ma ei anna neile seda valikut:P

aga nüüd ma natuke pühin enne kui jagan teiega oma jõuluküpsetisi ja jõulukingitusi :)

Häid pühi!

Laupäev, november 21, 2009

pikad torud

enne lühikesi torusid kudusin endale pikad torud.
juba mitu aastat olen mõelnud, et oleks tööle vaja midagi, mis kaitseks kätt aknast puhuva tuule eest, aga ei ole tegudeni jõudnud. kui siis ühel õhtul kindavardad vabanesid, haarasin sahtlist lõngakera ja hakkasin kuduma... sellist lihtsat 3+1 soonikut. kera alguses oli natuke pruuni ja ma küll lootsin siniseni välja jõuda, aga ei jõudnud. no peaaegu. aga ma lihtsalt ei tahtnud enam pikemaid. kuduma hakates ei plaaninud ma neid nii pikkigi kududa. teist toru kududes võtsin vahelt jupi lõnga ära ja jõudsingi siniseni. need Raasiku üleminekuga lõngad võiks natuke kiiremini üle minna...
aga teie näete ainut üht natuke lontis toru, sest teises käes on mul fotoaparaat :P ja lapse käes ei hakanud neist pilti tegema... talle olid need kaenla alla.

Esmaspäev, november 16, 2009

poja baktus

arutlesime ükspäev pojaga, et tal oleks vaja uut salli. värvideks valiti must ja roheline, vajalikud lõngad olid kinnastest järgi jäänud. ja nii tore oli enne salli alustamist lugeda Krentu blogist, et tema kudus oma pojale Baktuse. ma olin seda salli kellegi blogis enne ju näinud küll, aga millegipärast siis ei tekitanud see üldse tunnet, et vot-seda-ma-tahan-kududa. Krentul oli kenasti kirja pandud ka see kuidas kuduma peab, nii et ei hakanud originaaljuhendit vaatamagi.

salli mõõdud on: kõige laiem koht on 25 cm ja pikkus 110 cm.
päris kindlasti koon endale ka sellise, sest see on nii mõnus. ja kui lihtne veel teha ka eksole:) pidevalt õhtul poodi minnes teeb poeg märkuse, et mul on tema sall kaelas:P

kuna sall on pidevalt kasutuses, siis on raske leida aega pildistamiseks. tänases õhtupimeduses tegin paar klõpsu kähku ära enne kui uus sall vanaks on saanud:P

Teisipäev, november 03, 2009

ruudulised käpikud

vanemale pojale jäid eelmisel hooajal kootud kindad väikseks. mitte et see käsi nüüd hirmsasti kasvanud oleks, aga eks kinnaste pesu tegi oma töö ja ju nad oleks võinud juba alguses natuke suuremad olla.
uued kindad tulid rohelise ja pruuniga kuna ma justkui mäletasin, et sellistes toonides on talvejope. hiljem selgus, et see talvejope on hoopis rohelise ja halliga. nii et kõige paremini sobivad need kindad hoopis jopega, mille olemasolu ma unustanud olin.
lasin lapsel raamatust mustri valida ja ta valis sellise ruudulise. esialgu proovisin ka pöidla ruuduliseks teha, aga ei jäänud hea. kitsas oli. nii et sai sedapidi triibuline hoopis. laps on rahul:)


teine poeg ei veel soovi avaldanud, et tahaks käia ema kootud käpikutes. venna väikseks jäänud kindaid proovis küll, aga ei olnud üldse seda nägu, et need kaubaks läheks. eks näis mis ta asjast arvab kui käpikuaeg käes on. aga temaga on see riietumisteema üldse selline keeruline. igahommikused lahingud.

vardad nr 3
lõng kohalik maavillane

Reede, oktoober 23, 2009

kuusemetsakirjud kindad

kui poes on juba jõuluehted müügil, siis on ilmselt aeg hakata ka jõulukingitustele mõtlema.













see oli vist üleeelmisel aastal kui üks tore poiss sai omale jõulukingituseks samades toonides salli. ehk sobivad selle juurde ka rohelise-mustakirjud kuusemetsakirjalised kindad. päris musta oleks olnud väga igav kududa ja mustriga kinnas on soojem ka. näpuotsad on niigi pakasele kättesaadavad. ma ei olnud kindel, kas selles eas noored kootud labakuid kanda tahaks... ehk nii on popim. samas kõiki sõrmi eraldi kududa ka ei viitsinud... või kui aus olla, siis pole ma elus ühtki sõrmikut kudunud. ja eks sellistele kinnastele saab ju veel sõrmikud alla ka panna. ma mäletan, et ise ma kandsin küll vanaema kootud sõrmedeta sõrmikutel tavalisi sõrmikuid all kui ilmad külmemad olid.

lõng Novita Nalle
vardad nr 2,5

Laupäev, oktoober 17, 2009

lühikesed torud

kui kõik algusest ära rääkida, siis kudusin ma endale tööle pikad torud käsivarte ümber, et jahedas ruumis akna all istudes soojem oleks. ja kui ema neid nägi, siis arvas, et tema emale kuluks ka ühed sellised ära. vanainimene pidi kurtma, et riiete varrukad on lühikesed kõik kuidagi ja kätel on külm. mis jäi lapselapsel muud üle kui võtta vardad ja samas mugavalt vähendada villaseid lõngakerasid. ja nii sündisidki sellised triibulised käesoojad.

tänu pojale leidsid need ka tee pildile. pikkade torudega on natuke keerulisem. aga ehk kunagi ikka:)

roosa pakend

kui üks käsitööline on võtnud pähe teha riidest kingikotte, siis ei pääse sellest isegi väikesed tüdrukud.

algul oli mõte hoopis teistsugune. ja siis kolmandat sugune. aga kuna mul on ühe teise projektiga seoses velvetihullus peal, siis püüdis pilk teisekäepoes kohe ühed roosad velvetid kinni. ja püksisäärest on ju nii lihtne kotti teha :P narmad ka külge, et igavalt roosa poleks ja valmis ta oligi. ja küll ma need eelnevad ideed ka kord realiseerin:) ja ohvrid leian:P

Esmaspäev, september 28, 2009

riidest kingikotid

õmmelnud olen ma ka vahepeal - paar kotti teisekäe poest ostetud kangastest.
üks kott läks koos salliga emale sünnipäevaks. küll ma teisele kotile ka ohvri leian...

taaskasutuslikke õmblemismõtteid on teisigi, aga selleks oleks vaja natuke rohkem omaette aega. aga küll see aeg varsti tuleb.

Neljapäev, september 24, 2009

kaua tehtud...

umbes aasta eest ostsin Emmast lõnga, et sellest ehk kunagi mingi pitssall kududa. kevadel tuligi sallikudumissoov ja otsustasin emale pitssalli kududa. kuna see just nö tema värv on, siis läksksi käiku see lõng. ja et siis ei olnud veel ilmunud raamatut Haapsalu sallist ja koduses raamaturiiulis olev "Pitsilised koekirjad" oma mustritega ei tundunud ahvatlev, siis jäin pidama Print O' The Wave Stole'le .

Internetis teisi selle mustriga salle vaadates jäi mulje, et enamasti tehti mustris olnud nelja mustrikorra asemel kolm. võimalik, et asi oli minu peenikeses lõngas (ühekordne maavillane) või nr 3 varrastes, aga mina tegin viis mustrikorda, sest muidu oli ikka liiga kitsas see sall. samuti tegin salli pikema kui ette nähtud. ka pitsi külgekudumisel tegin natuke omaloomingut, sest ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas seda tegema peaks. ja äärepitsil tegin kokkukudumisridade lõpus ühe parempidi kokku rohkem, sest muidu ei jäänud muster klappima. muid mugandusi vist ei olnud...

tuleb tunnistada, et lõpuks oli mul sellest sallist juba üsna kõrini. vahepeal tegin ka kudumispause, sest ääre alustamisel ei suutnud sellest juhendist läbi närida (st ei hakanud jooksma nagu peab). esimese nurga juures oli samuti seisak.

lõpetasin salli eile õhtul. täna hommikul venitasin ja õhtul kinkisin emale. jõudsin vaid paar klõpsu päeval kuivavast sallist teha.

salli mõõdud 55x180 cm.

Laupäev, september 12, 2009

õunahooaeg

see on nüüd jälle selline isiklikust vajadusest tingitud kokanduspostitus - et teaks teinekord üle vaadata, mida teinud olen ja kuidas.

ühel õhtul tegelesin moosikeetmisega. ikka õunatükid potti ja suhkur ja lisaks kardemoni. koguseid ma ei mõõtnud, aga idee on sealt.
ja siis jälle õunatükid potti ja suhkur ja kaneelikoor ja sortsuke rummi lisaks. kaneeli ja rummiga õunamoosist kuulsin kolleegilt, aga kuna jäi küsimata kuidas ta seda täpselt tegi, siis tegin oma parema äranägemise järgi.
ja siis jälle õunatükid potti ja suhkur peale ja jätsin kuni järgmise õhtuni seisma. siis valasin suhkrust ja õunast tekkinud siirupi purki (väga hea on seda hapu sõstramahla magustamiseks kasutada) ning õunatükkidele jälle suhkur peale ja tulele. sellised õunatükid ei lähe plödiks nagu kahe eelneva moosi puhul. ma ei oska öelda, kust selle moosi retsept pärineb, sest mina kuulsin seda ühelt tuttavalt. õunte ja suhkru kogused on mul nagu ikka tunde järgi.
teisel päeval ei viitsinud enam pilti teha, nii et kolmandast moosist fotot pole.

sel sügisel ostsin ma kaks mõnusat kokaraamatut - "Sõstraraamat" ja "Õunakoogid". need on mõlemad sellised raamatud, mis lausa kutsuvad küpsetama. või siis tekitavad tunde, et tahaks süüa neid kooke, mis piltidel on:) mõlemast olen juba erinevaid kooke teinud ka, aga eriliseks lemmikuks on kujunenud nn puruvanakesed. see nimi ei ütle ilmselt paljudele midagi, aga need on sellised mõnusad ampsud... et kauss nendega on köögilaual ja siis muudkui käid mööda ja pistad põske:) ja lastele need ka meeldivad.

kuna minu tegemine jälle raamatu omast nats nihkesse läks, siis salvestan selle ka siia:
retsept: 150 g võid, 1 dl suhkrut, 250 g 9% kohupiima, 0,5 tl soodat, 4dl jahu - mina olen jahu rohkem pannud, sest minu meelest on tainas muidu liiga vedel. eks ta selline pehmepoolne peabki olema, sest enne rullimist ja küpsetamist peaks ta mõnda aega külmas seisma (ma olen teinud ka nii, et teen taina valmis ühel päeval ja küpsetan järgmisel).
raamat ütleb, et tainas tuleks jagada pooleks ja siis rullida ringiks ja lõigata sektoriteks. sektori laiemasse otsa panna õunaviil ja keerata peenema otsa suunas rulli ning kasta üks pool seesamiseemnetesse. mina jagasin taina neljaks ja tulid just paraja suurusega ringid ja sektorid. samuti lõikasin ma sektori laiema osa vastavalt sellele kui suur oli see õunatükk (õunad lõikasin neljaks, eemaldasin südame ja siis iga tüki veel pooleks).

ja seda kardemoniga moosi on väga mõnus ka kookidesse panna. tavaliselt ma moosiga kooke ei harrasta, aga selline lihtne kook on täitsa mõnus - lõigata tükk poest ostetud lehttaignast, küpsetada seda natuke, panna peale kardemoniga õunamoosi ja kõige peale suhkruga vahustatud munavalgemassi. uuesti ahju kuni munavalge on pruunikas. väga lihtne:)

Õunakoogiraamatus on veel üks väga hea kook - lahja kohupiima-õunakook. olen seda mitu korda teinud ja eriti hea on see järgmisel päeval kui on veetnud öö külmikus. Siit leiab selle retsepti ka. Riivitud õunu panin mina ühe liitri umbes ja küpsetasin kauem kui retsept ette näeb ja kook tuli ilusam ka...

Reede, august 28, 2009

must kass

tikkida tahaks. mõned toorikud on isegi valmis õmmeldud, aga toppimismaterjali ei ole. Raasikule võiks minna, aga ei saa end kätte võetud...

ema tegi millalgi mingid mustad püksid omal lühemaks ja tõi otsad mulle - et äkki läheb loomade tarvis vaja. ikka läheb.

eks teinekord olen jälle nii palju targem, et mustale riidele panen musta liimiriide. ja no äkki oleks musta villaga ka veel mustem. kuigi tegelikult see valge nii palju läbi ei kuma nagu pildilt paistab.

selline tähelepanek ka veel (et omal meeles püsiks): vatt ei ole toppimiseks ikka hea. poeg tegi ju jänese ja jänes sai rokaseks ja pesu tulemusel on valgest jänesest saanud nüüd selline kollakas.... nagu määrdunud. aga ega mul rohkem pole vana vatti ka kodus.

seenehooaeg ja hoidised

olgu kohe alguses öeldud, et me pole erilised kukeseenesõbrad. kui veel täpsem olla, siis lapsed on usinad seenekorjajad, aga ei söö mingeid seeni. aga kui mehe ema saadab kukeseeni, siis tuleb nendega midagi teha (lisaks tavapärasele seenekastmele). üsna sarnanse pirukaretsepti leidsin nii Thredahlia blogist kui ka Postimehest.

aga meie pere on ilmselt teistsuguse seenepirukaga nii harjunud, et selline variant tundub võõras. mees üle paari suutäie ei tahtnudki... äkki peaks proovima soolariisikatega?

tegelikult oli see minu teine katsetus kukeseenepirukaga. mõned nädalad tagasi tegin kukeseenerulli - no nagu ma teen tavaliselt seenepirukat. ainult riivjuustu asemel panin toorjuustu ja soolatud riisikate asemel olid kukekad. siis kommenteeriti ka, et seened on valed :P

oleme sel hooajal korra ka ise seenel käinud ja üks suurem purgitäis võiseeni on juba soolas. niiet vähemalt ühe "õige" piruka peaks talvel siiski saama. ma loodan, et siiski rohkem :)

ja lisaks seentele on kapis veel punasesõstra tarretist, kirsimoosi mandliga, mustikamoosi, punasesõstra mahla ja siirupit. külmikus on mustikaid, sõstraid ja suhkruga purustatud maasikaid.

Pühapäev, august 02, 2009

jäätisehooaeg

eelmisel suvel ostsime taaskasutuslaadalt vennaga kahepeale jäätisemasina. nõuka-agse. 25 krooni maksis. siis sai ühe korra mingit mustikajäätist tehtud ja masin jäi kappi seisma. minu kappi.

sel aastal tahtsin maasikatega proovida. otsisin mingit sobivat retsepti ja minusugusele laisale väga mugav asi jäigi silma - maasika-hapukoorejäätis. tõesti väga hea ja maasikane jäätis. ja ei mingit munadega mässamist. pane ainult komponendid blenderisse ja siis vala jäätisemasinasse.

tegin sama retseptiga ka maasikakooki. põhjaks pudistasin kaneeliküpsiseid ja segasin sulavõiga. panin selle segu keeksivormi põhja. siis tegin maasikatest, suhkrust, hapukoorest ja vahukoorest segu, lisasin zelatiini. valasin selle küpsistele ja lasin tarduda. ja kõige peale sulatatud shokolaadi. taaskord - väga hea asi:)

sama retsept toimib täiesti edukalt ka mustikatega. selline tõeliselt tume jäätis...

maasika-valgeshokolaaditort

kui ma sain jõuludeks Anni Arro raamatu "Haapsalu kohvikuid ja retsepte", siis seal jäi pilk pidama maasika-valgeshokolaaditordile. see tort nägi fotol nii ahvatlev välja ja ma mõtlesin, et kunagi suvel võiks seda teha... ja nüüd suvel mul see meenus - napilt enne maasikahooaja lõppu.

koogi põhjaks oli vaja teha shokolaadiga biskviit. selle tegemiseks olen ma liiga laisk. mõtlesin, et ostan poest, aga poes selgus, et müügil on vaid saksa kolmekihilised tordipõhjad ja seda ma ei suuda osta. ostsin hoopis kaks pakki pruune Selga küpsiseid ja purustatuna segasin võiga.

järgmiseks takistuseks minu jaoks sai pealmine kiht, kuhu läks vaja vahukoort ja kodujuustu. ma olen sellises koosluses teinud varem kaks kooki ja ei ole neid suutnud üle poole tüki ise süüa. kuidagi väga rasvane ja raske on. asendasin kodujuustu ricottaga. tavaliselt ma teen tarduvaid kooke jogurti ja/või vahukoore ja/või kohupiimapastaga ja siis on see pealmine mass selline pehme ja ühtlane, aga nüüd ricotta tegi selle vahelduseks hoopis selliseks natuke teraliseks. sidrunimahl jäi mul ka panemata.


kook sai väga hea. või siis koogid - ma nimelt tegin ühe koogi sõpradele ja peo lõppedes tõdesid nii lapsed kui mees, et seda võiks ka sugulastele pakkuda. nii ma siis järgmisel hommikul asusin järgmist torti tegema. mu ema ja poeg tellisid selle ka oma sünnipäevalauale (neil on ühel päeval sünnipäev, nii et ehk piirdume ühe koogiga;))

Kolmapäev, juuli 22, 2009

poekott ja tekikott

vahel kaltsukas käies näed mõnd kangast ja kohe tunned, et pead selle ostma... kas siis mingi lapiteki või poekoti jaoks. isegi kui kohe pole plaanis õmblema hakata, siis ei saa väärt kraami ju poodi jätta. huvitav, et uue kauba poodides mul sellist tunnet ei teki... aga see oleks hirmus kui seal ka tekiks, sest ka sellised ootel kangavarud on juba päris hirmutavad. eriti kuna ma ju ei õmble eriti palju...


vot selle kanga puhul ma teadsin kohe, et sellest tuleb teha kott. või kotid. mingil hetkel õmblesin ühe ka peaaegu valmis. sangad olid puudu. nüüd kui ma peale õmblemise muud eriti teha ei saa, siis lõpetasin ühe koti ja tegin valmis ka teise.

ühest kotist sai tekikott:D

Teisipäev, juuli 21, 2009

tekk väikesele inimesele

tõe huvides tuleb kohe öelda, et see õmblustöö ei ole nüüd sugugi viimaste päevade tegemine, vaid valmis umbes kuu tagasi. aga üle sai antud alles täna.

juba mõnda aega oli minu peas mõlkunud mõte, et oleks vaja natuke jälle riidelappidega mängida. esialgu mõtlesin teha midagi punastes/roosades toonides. kuid paraku on minu kangavarud selles osas nirud. millegipärast leidub seal peamiselt siniseid, rohelisi, kollaseid ja oranze toone.
siis sain ootamatult teada, et üks sõbranna on kohe-kohe teist last saamas. ja kuna ta ei avaldanud lapse sugu, siis otsustasin teha teki, mis sobiks nii poisile kui tüdrukule. selline see tekk sai:


mõõdud 122x122 cm
mulle tundub, et vatiin oleks võinud natuke paksem vahel olla. kahjuks ei taibanud ma seda enne kui juba tepitud oli... et midagi on väheke valesti. eks teinekord olen jälle targem.


leidsin piltide hulgast ka ühed heegeldatud papud, mis millegipärast siia jõudnud pole. kingipakki läksid need koos eelmise lapitekiga. sellise mustriga (tegumoega?) papusid heegeldasime me kunagi koolis. tookord pidime need tegema heegelniidist ja see oli paras piin. minul need välja ei tulnudki. suutsin vist tallad ise teha (kuigi ka need kippusid lokkima) ja ülejäänud heegeldas üks klassiõde. nüüd aastaid hiljem sain täitsa ise hakkama :) värviline lõng on värvitud munavärvidega ja kuna seda ei olnud nii palju, et oleks kaks ühesugust välja tulnud, siis sai teisel värvid vahetusse pandud.

Esmaspäev, juuli 20, 2009

elevant lillepeenras

selle elevandi joonistasin ma juba talvel ja siis sai ta ka valmis õmmeldud. aga ilma tikandita lebas ta minu sahtlis ikka päris tükk aega. esialgse mõtte kohaselt pidi ta hoopis sellise kerge idamaise alatooniga tulema. aga ma kuidagi ei suutnud seda tikkima hakata, sest tikand ei tahtnud sõrmeotstest (või siis niidist ja nõelast) välja tulla. kuni ühel soojal suvepäeval sündis hoopis selline lilleline elevant.













nüüd peaks vahelduseks õmblustöödega tegelema. esiteks on käsi haige, mis ei lase kududa/heegeldada, ja teiseks ei ole varuks ka ühtki väikest tikkimisootel looma kui peaks tulema tikkimistuhin...

Teisipäev, juuli 14, 2009

mummuline karu

sai vahelduseks jälle natuke tikitud. hea kui mõni täistopitud loom sahtlis ootamas on:)

minu jaoks on neil loomade tikkimisel kõige trikim koht  alati seljatagune. kalal on mõlemad küljed enamvähem ühesugused. samuti kukel ja siilil. aga jänes ja kass ja karu üldjuhul siiski pole topelt silmapaariga. kuigi naerev ja nuttev jänes ühes võiks ju täitsa olla...

ja kuigi tikitud loomi on blogides juba palju näha olnud, siis selja tagant ei näita neid keegi (vabandan kui olen kellegi kätetöö kahe silma vahele jätnud).  no igatahes... kuna mu esimene mõmmik ei ole veel kodunt jäädavalt lahkunud, siis pildistasin hetke, kus kaks karu olid ninali lennanud:D

Teisipäev, juuli 07, 2009

väikestele tüdrukutele

mind on juba mõnda aega huvitanud kui kähku valmib üks heegeldatud lastemüts, et seda 70 krooniga müüa. selle väljaselgitamiseks võtsin kotist suvalise puuvillase heegelniidi ja hakkasin heegeldama. ja muudkui heegeldasin ja heegeldasin, aga ei saanud sugugi nii ruttu valmis nagu oleks võinud arvata. võibolla oli heegelnõel liiga peenike (nr 1). võibolla ma olen aeglasem heegeldaja kui ma arvasin (samas selle endale tehtud bareti sain küll üsna kähku valmis).
vähemalt üks kera heegelniiti on nüüd vähem. mustrit kuskilt ei jälginud, tuli nagu tuli.

ja rätiku tegin sel lihtsalt põhjusel, et sai natuke abistatud Kristelit rätimustri leidmisel ja tekkis huvi ka endal see muster ära proovida. see rätik valmis küll oluliselt kiiremini kui müts, aga peab märkima, et ka heegelnõel oli nr 3.

kuna mul pole siin käepärast ühtki armast väikest tüdrukut, kellele need pildistamise ajaks pähe panna (poisile on paras küll, aga no ei sobinud), siis tuleb ilma hakkama saada. sobivat pildistamisilma ei oska ka leida ja üldse ei lähe see asjade pildile püüdmine viimasel ajal. aga ajaloo huvides siin nad siis on.

Esmaspäev, juuni 22, 2009

raseduse mõju...

...käsitöölise tegevusele. olgu kohe öeldud, et ma ei ole rase:)  rase olin ma siis kui selle voodikatte tegemist alustasin. see oli 9 aastat tagasi:P tookord õmblesin ma kokku neli suuremat tükki. siis jäi asi seisma ja seisis umbes 7 aastat. ma täpselt ei mäletagi, millal ma need neli pisemat tükki üheks suureks ühendasin. võimalik, et see juhtus eelmise titeteki õmblemise ajal. tookord sai ka teise poole kangas välja otsitud ja jäi vaid nende kahe ühendamine ja äärte tegemine. ühesõnaga see kõige ebameeldivam.
nüüd laupäeval üritasin natuke koristada (st asju ühest kohast teise tõsta) ja kui ma selle teki sahtlist välja tõstsin, siis tekkis sinna ootamatult palju vaba ruumi. kuna minu teise titeteki õmblemisest oli veel õmblemishoog sisse jäänud, siis otsustasin asja ära lõpetada. ja nii ma veetsin selle päeva oma Singerit sõtkudes.


mõõdud 185x211.
siin on muidugi üsna palju praaki lappide kokkuõmblemisel tehtud, sest tookord ei olnud ma lappimise kohta mitte midagi lugenud. nüüd võin öelda, et olen juba natukene targem. aga ma olen väga rhaul, et suutsin ühe nii ammu alustatud asja ka valmis teha :)

ja praegu  jõudsin tõdemusele, et ma alustasin ju ka oma teise raseduse ajal lapitekki... see on endiselt poolik:P

Teisipäev, juuni 09, 2009

suvemüts külmavaresele

vanaks olen jäänud:P kui kunagi sai ka karmi pakasega palja peaga käidud, siis nüüd tahaks juba iga tugevama tuuleiili peale mütsi pähe panna või vähemalt kapuutsi silmini tõmmata. aga kui muidu õhk üsna soe on ja seega kapuutsiga jope parim valik pole, siis oleks vaja õhukest mütsi. nii ma siis ühel õhtul võtsin kapist kera puuvillast lõnga (mis oli alles jäänud eriti lihtsast kudumist) ja hakkasin heegeldama. ikka ühekordseid sambaid ja kahekordseid sambaid ja kolmekordseid sambaid jne. natuke enne lõppu sai lõng otsa, aga probleemi lahendas ühe teise heegelniidi olemasolu. nimelt kunagi sai ju emale tehtud mitu baretti ja sealt jäi järgi heegelniit, mis kahekordsena võttes oli olemasolevaga üsna sarnane. nüüd on mul siis ka suvine müts. või barett. minul, kes ma olen aastaid arvanud, et mulle ei sobi ükski müts.
no ma pole sellega muidugi õue veel jõudnud :P

tegin ühe samasuguse mütsi veel nagu eelmises postituses näha on. ema sõbranna tahtis endale ka. paraku sai lõng enne otsa kui asi valmis. nii ma siis käisin läbi 6 Tallinna lõngapoodi, et leida midagigi sarnast. lõpuks ikka õnnestus. aga taaskord pidin tõdema, et mulle ei meeldi teha teist samasugust asja... eriti kui ma teen mingeid mugandusi ja ei mäleta pärast enam täpselt kuidas ma esimese asja tegin:P aga "ei" on ka raske öelda vahel. ja nii ma astun ikka ja jälle sama reha otsa.

Laupäev, mai 09, 2009

emadepäev...

... on homme. 
heegeldasin emale juba mõni aeg tagasi ühe bareti. muster on  hästi lihtne ja pärit ajakirjast Moda (4/2008). lõng on kunagi vist keskturult ostetud... enamus sellest on kootuna ema ühe kudumi sees ja jäägi andis ta mulle tagasi. nii et ma täiendasin komplekti. loodetavasti sobib.

üks paljudest blogidest, mida ma loen on maya*made. kui ma eile õhtul lugesin tema spiraalirullimisest ja neid pilte nägin, siis ma haarasin laualt kohe esimesed ettejuhtuvad reklaamid ja rullisin. ja seda nähes tahtis mu vanem poeg ka proovida ja haaras ka paberit ja rullis. edasi tuli mõte, et ta võiks neid kasutada vanaemale emadepäevakaardi tegemisel. kuna ta tahtis minu rullidega ka hirmsasti midagi teha, siis andsin talle ühe tühja pooleks lõigatud tükksuhkrukarbi, mille ta paberiga üle kattis ja minu rullid peale kleepis. väga roheline kingitus.

nüüd peaks veel välja mõtlema, mis kook homseks teha...

lisatud  hiljem: ja tuli vahukoore-shokolaaditort. vastu võeti ovatsioonidega. öeldi isegi, et parim tort üldse. erinevalt retseptist panin ma põhjaks kaneeliküpsised ja sisse puistasin shokolaaditükke. teinekord ma asendaks poole vahukooret kohupiimapastaga. natuke liiga rammus oli.

ja mis värk sellega on, et pilte enam suuremaks ei saa pildil klikates:S
veel hiljem: kui pilti html-s nihutada, siis toimib...

Pühapäev, aprill 12, 2009

spikker järgmisteks aastateks

sai üle 10 aasta jälle pashat tehtud. peaaegu sellisel kujul sain retsepti oma lapse lasteaiast. seal sain selle järgi tehtud pashat ka maitsta ja kuna see mulle väga maitses, siis ei hakanud enam mujalt otsimise ja katsetamisega vaevama. ja et ka minu tehtud pasha tuli päris hea, siis salvestan selle endale siia edaspidiseks. siin on ta kirjas nii nagu mina seda tegin. isegi vanem poeg sõi seda rooga hea isuga, nii et ilmselt võib seda teha ka järgmistel aastatel:)

1 kg rasvast kohupiima
150 ml kohvikoort
200 g võid (sulatada)
3 keedetud munakollast
maitse järgi suhkrut
2 sidruni riivitud koor, 1 apelsini riivitud koor (ja mõlemast pigistasin ka mahla lisaks)
marli külma veega märjaks ja sõelale. segu sinna kallata ja pealt kinni siduda. natuke raskust peale panna, et vedelikku välja nõrguks.

toitu oskan ma veel vähem pildistada kui käsitööd ja kõike muud, aga ilma pildita ka ei tahtnud postitust jätta:P
munavärvimisest: ja kui sibulakoorte ja muna vahele natuke mustikamoosi tilgutada, siis on ka tulemus täitsa vahva (oleks pannud mustikaid, aga neid polnud).

Häid pühi:)

Kolmapäev, aprill 01, 2009

väike kala

umbestäpselt aasta tagasi sai siia üks kalapostitus tehtud. nüüd tegin jälle ühe sakkidega kala, aga sedakorda pisema ja tikitud. nende kahe kala seos on see, et neil on nüüd ühine omanik:)

tegelikult on see täitsa veider, et hakkad mingit pehmikut tikkima ja on mingi ettekujutus olemas sellest mida ja kuhu ja kuidas sa teed... aga tegemise käigus hakkab asi elama oma elu ja käsi teeb asju, mis enne üldse plaanis ei olnud.



Laupäev, märts 28, 2009

roosad sõõrikud

suvel sündis lõpuks ometi üks põnn, kellele sain kinkida selle teki.

kui kuulsin, et hilissügisel on sündimas üks väike tüdruk, siis esialgne mõte oli ka talle tekk õmmelda. aga paraku just sel ajal keeldus mu õmblusmasin minuga koostööst. järelikult tuli kasutada lõngu kanga asemel. ajakirjas Moda (4/2008) ilmus üks ümmarguste mummudega lapitekk - sealt on pärit ka minu teki idee. aga kui seal oli lapis kasutatud kinnissilmuseid, siis mina tegin ühekordsed sambad. meeldis rohkem lihtsalt. ja ometi leidsin ma kasutust Raasikult ostetud üleminekuga roosale villasele lõngale:)

kuna me sellele väiksele tüdrukule kuidagi külla ei jõudnud, siis tabas mind vahepeal juba kerge paanika, et peaks midagi muud kingiks mõtlema... no et laps on juba tekist välja kasvanud. aga mul süda ei andnud ikka rahu, sest see tekk sai ju just talle tehtud. isegi täiesti valmis sai samal päeval, mille õhtul laps sündis:)


tekk seisis küll kaua sahtlis ja ootas kinkimist, aga unustasin ikka kaalumata ja nii ei oska ma ka lõngakulu öelda. mõõdud on 80x80 cm. lõngaks Raasiku maavillane.

Kolmapäev, märts 18, 2009

valge kass

näpuotsad valutavad.
vill on otsas, aga leidsin kapist natuke õmblusvatti. toppides mõtlesin, et vat seda ma nüüd hakkangi loomade sisse panema - hulka parem kui loori panna. paraku juba esimeste tikkimispistete ajal sain aru, et ma seda ikka ei tee. esiteks liigub nõel läbi vati vaevaliselt ja teiseks kipub vatt koos nõelaga august välja tulema. võimalik, et siin on asi ka kangas (voodilinariie). aga kuna mul nüüd pole ka vatti, siis ei saa teise kangaga proovida.

tegelikult oli sellele kassile hoopis teine nägu plaanis, aga mul läks see näo tegemsie hetkel meelest:P ja sai ikka üsna sama näo nagu teised kassid.

Teisipäev, märts 17, 2009

röövik ja jänes

esitlen siin natuke ka oma 8-aastase poja näputööd.

rööviku viltisid nad koolis. õigemini pallid. kui mulle öeldi, et homme on kooli villa vaja, siis mõtlesin küll, et käsitööhullusest on ka midagi kasu. saad külma kõhuga kapist vajalikud asjad võtta ja lapsele kaasa anda. rööviku osade ühendamisel olid kaasatud minu abistavad käed.

looma tikkimise osas käis poiss pinda juba pikemat aega. pidevalt päris, kas mul oleks valmis mõni loom, mida tema tikkida saaks. aga ei olnud. ühel õhtul visandasin paberile mõned loomad ja kui ta seda jänest nägi, siis oli tema kindel soov teha omale Raymani jänes :D kuna saabus ka koolivaheaeg, siis ei leidnud ma enam rohkem vabandusi, et oma lapse käsitööindu maha suruda :P otsisin kapist valget voodilinariiet, lõikasin jänese välja, õmblesin kokku, toppisin täis. ulatasin lapsele jänese koos niidu-nõelaga ja edasi toimetas tema. mina vaid panin niiti uuesti nõela taha kui see vajalikuks osutus.