palmikutel kull

seekord on pildi olevast öökullist hulka märkimisväärsem taust, millel kull lebab. nimelt hakkasin ma kuduma kampsunit. ma ei ole seda teinud vist ligi 20 aastat. või no kui nüüd siiralt aus olla, siis mingeid lasteasju on paar tükki kootud ka hiljem, aga suurt täiskasvanu kampsunit küll mitte.

möödunud aastal sai lubatud vennale kampsun kududa. ma ei osanud tol hetkel peale lubaduse midagi sünnipäevaks kinkida... ja kuna ma olin sel teemal juba mõnda aega mõtet mõlgutanud, siis selle lubaduse kinkimine andis lootuse, et ma ka tegudele asun. nagu selle nüüd siin välja ütlemine annab lootuse, et ma ikka ka lõpuni jõuan.

vanaema kudus vennale kunagi kaks koeralõngast kampsunit, aga nendest on põhimõtteliselt vaid tolm järele jäänud. lõnga sai aga toona nii palju, et seda veel tänagi alles on. ja just sellest samast lõngast kampsunit ka sooviti. loodetavasti saan selle järgmiseks sünnipäevaks valmis ikka (see on tuleval aastal õnneks alles).

nagu juba öeldud, siis lõng on valmistatud koeravillast ja lambavillast. koeraks oli minu äärdeilterjer ja võimalik, et ka mõned teised koerad, sest minu mäletamist mööda saime me koerakarva lisaks ka sellelt naiselt, kes meie koera pügas ja trimmis.

kunagi sai pilt tehtud ka ühest teisest samast lõngast kootud kampsunist ja seda saate veelkord näha SIIN. selle kampsi omanik on minu ema.

kunagi ma tikkisin isegi ristpistes

mõne aja eest tõi ema mulle mõned minu tikitud pildid ja kuna ühes seltskonnas on koolilaste tikkimistööd teemaks olnud, siis tegin oma ristpistepiltidest pilti. ajaloo huvides võiks ju säilitada ka pilte kauges nooruses tehtud töödest.
täitsa naljakas, mida kunagi tehtud on. need ristpistes pildid ei ole minu mäletamist mööda ükski koolitöö ja kahjuks ei ole ka taga kirjas tikkimisaega. aga ju nad kuskile põhikooliaega jäävad.
viimane lindudega pilt oli küll koolitöö. täpsem tikkimisaeg on taas teadmata.
ja siis ma mäletan veel üht ristpistes villase lõngaga tikitud õunapuud. see oli selline vast 50x50 cm, mis oli tikitud nelja värviga. puutüvi pruun, õunad punased, puuvõra roheline, taust valge. praegu mõtlen, et pidi ikka tahtmist ja viitsmist olema midagi nii igavat valmis teha. hetkel pole selle töö asupaik teada. kui ema leiab, siis äkki saab pilti ka.

käpikud

siin veel ühed eelmisel aastal kootud maavillased kindad.

kindad emale

käes on märts ja on vist üsna viimane aeg möödunud aasta jõulukink siia ka välja panna (enne kui need pikkadeks kuudeks ära pakitakse). jõulude ajal oli väljas pime ja ei saanud kahjuks pilti teha, seega peab leppima nüüd pildiga, kus on mitu kuud kantud kindad. täna oli see päev kui õnnestus kolm komponenti ühel ajal ühte kohta saada - kindad, fotokas ja valge ilm.

jõulupakkides oli tegelikult ka villaseid sokke ja isetehtud maiustusi, aga neist fotosüüdistused puuduvad. maiustustest on eelnevate jõulude ajal siin räägitud ja sokid olid tavalised triibulise säärega villurid.

kindad on kootud Raasiku villasest lõngast ja muster on Aino Praakli kindaraamatust.

märtsijänes

leidsin oma jooniste seast mõned jänesed, aga ükski ei tundunud olevat see, mille järgi ma oma varasemad jänesed teinud olin. aga ega ilma proovimata teada ei saa. üks jänes sai selline, teiste jaoks sai veidi ringi joonistatud.
ja kiire klõps esikupõrandal lõngakarbis enne jänese lahkumist.

üks koer ka...

... vahelduseks kassidele.
lisaks rohelisele murule, õitsevatele margaretadele ja priimulatele ning tärkavatele lumikellukestele, leidsin ka natuke lund. vist kunagi varem ei ole veebruaris muru nii roheline olnud, aga siinkohal jääb
see näitamata. on siiski veebruar. talv. lumi.

lumi taandub

valges pildistama saaks vaid nädalavahel, aga need nädalavahed ei kipu ka just eriti valged olema. ja nii ongi olukord, kus minul loomi on, aga teile näitamiseks pilte pole.
siin on viimane pildistatud kass.

kingitus

tuleb tunnistada, et see oli veidi ootamatu kui poeg avaldas soovi sõbrale sünnipäevaks kindad kinkida. peaaegu kõik oli välja mõeldud - mitte käpikud ("talle meeldiksid sellised, kus kõik sõrmed on nagu eraldi") ja peal peab olema kiri "growtopia". värvide osas nõudmisi ei olnud. võtsin endale üsna pikalt mõtlemisaja ja ütlesin kohe, et sõrmikuid ma ei tee kindlasti. vahepeal isegi juba matsin maha mõtte üldse kindaid kuduma hakata, aga siis viimasel nädalal tegin ikka teoks. kahjuks kodus sobivaid villaseid lõngu polnud ja nii on need tehtud Novita Nallest, mis jäi järgi kunagi kootud triibulistest käpikutest.

mu meelest on see väga vahva kui üks 10-aastane tahab kinkida sõbrale sünnipäevaks tavapärase ümbriku asemel mingi "asja". ja veel eriti lahe kui see asi on isetehtud. okei, mitte tema tehtud, aga ta leiab, et tema ema tehtud asi on piisavalt lahe, et seda kinkida:)

2 karu

enne punase karu sündi oli kõigepealt vaja üks väike karu joonistada. kuna punase kanga varud olid ja on väga piiratud, siis testimiseks oli vaja õmmelda üks karu sellisest kangast, mida rohkem on. õmblesin täiesti tavalise linase karu. ja siis teatas poeg, et tema tahaks omale oranzi karu. kangast on, miks mitte. õmblesin ka selle. ja tikkisin. 

jaanuarikass

kui öeldakse, et kasse on väheks jäänud, siis tuleb kasse juurde teha. eelmise aasta lõpus tehti tõesti üsna puhas töö mu loomakarbis. 

korjasin kokku (enamvähem) kõik oma tikitud loomade pildid ja täheldasin, et päris mitu on tehtud. minu tikkimiste ajalugu saab näha SIIN.

poja teised käpikud

ma mäletan, et päris kindlasti kudusin möödunud aastal pojale sinised käpikud. ma isegi nägin neid käpikuid sügisel suvehooaja riideid ära pakkides ja külmema hooaja riideid lahti pakkides. aga kuna talvekinnaste aeg ei olnud veel käes, siis ei pööranud ma neile käpikutele tol hetkel rohkem tähelepanu. ja kui saabus talvekinda kandmise aeg, siis ei õnnestunud neid käpikuid enam leida. mitte kuskil ei olnud.

andsin pojale kodusest lõngavarust valida, mis värvi kindaid ta omale seekord soovib ja millise mustriga. see peaks nüüd taaskord olema mingi minecrafti teema (ma teist paari rohelisi kindaid keeldusin tegemast).

algul oli plaanis TNT peale silmata, aga selgus, et ma ei ole selleks võimeline ja nii ma hoopis viltimisnõelaga viltisin selle sinna peale.

ma kindaid kududes olin üsna veendunud, et sinised kindad väljuvad oma peidikust kohe kui uued kindad valmis on, aga siiani pole seda juhtunud...

talvine kass

hiljuti küsiti minult kui kaua ma ühte looma teen. keeruline küsimus. enamasti saab seda mõõta tundidega, vahel kuudega ja võib isegi öelda, et aastatega. seda sinist kassi tegin üle aasta. krae ülemine serv ja nägu olid juba ammu tehtud, aga siis mõte blokeerus ja tikkimine jäi pooleli. ja seisis ja seisis kuni nüüd järsku millalgi jõulude ajal oli kõik äkitselt selge.

 

head uut aastat!

möödunud aasta lõpus küsiti, kas üht väikest punast karu ka oleks võimalik saada. kuna punast kangast oli, siis selle aasta esimesel päeval sai rohelise muru taustal üks karupilt tehtud. täidiseks on seekord mahuline vatiin, sest kuigi kangaid on kodus olemas, siis täitematerjalile ei ole ammu enam mõelnud. tikkimisega ei olnud kaua tegelenud ja karutoorikut ka polnud.  aga nüüd ka on juba paar uut kassi tehtud ja tunnen, et oleks vaja villavarusid täiendada...

eelmise aasta lõpus tegin teoks ka ühe pikalt hautud plaani koondada ühte kohta kokku kõik oma pisikesed ja pehmed loomad. kõik sel ajahetkel minu kodus olnud tegelased on seal esindatud, varasemate piltide läbitöötamisega läheb veel aega.

8 põtra

väiksele õele kassidega sokid ja suuremale õele põtradega sokid. igaühele vastavalt tema soovidele jõuluvana kingikotti.

endale teiseks korraks nii palju teadmiseks, et kui kududa mustrilist sääreosa, siis tuleks jälgida, et sokk ka üle kanna jalga panna mahuks. ühe sääre harutasin üles, sest testimisel selgus, et seda pole võimalik jalga saada. ma ei kujuta ette, kuidas kootakse mustrilisi põlvikuid, nii et need jalga saab.

kui kassimustri kombineerisin ise erinevatest internetis leiduvatest kassidest, siis põtradega on lihtsam. selliseid põtru on palju kootud ja ka mustrit leiab mitmelt poolt.

lõngaks 3kordne maavillane.

10 väikest valget kassi...

… tantsigu su ümber valssi.

siin on olnud pikk vaikus ja tegelikult on ka minu käsitöönduses olnud vaikus. nüüd vastu talve olen jälle vardad välja võtnud. kudusin ühed käpikud, mis ootavad viimistlemist ja teised sokid on varrastel. üks kampsun kripeldab juba pikemat aega, aga hetkel on olemas vaid lõng ja üldine visioon. varrastele jõudmisega läheb ilmselt veel aega. aga nüüd olen ma selle välja julgenud öelda ja ehk jõuan seeläbi ka tegudeni.

juulikuu tort

kuna sel aastal saab vaarikaid lausa oma aiast, siis sai ka tort vaarikatega. idee vaarikate ja shokolaadi ühildamiseks on pärit siit, aga muidu on tegu siiski teise tordiga. kuna tegu oli maitsva asjaga, siis panen vähemalt endale ülevaatlikult tegemised kirja. 

minul koogil on kolm kihti poest ostetud biskviiti. alumisele kihile on pandud värsket vaarikamoosi õrn kiht nö immutuseks ja siis shokolaadikreem. teisele kihile on pandud õrn kiht vaarikamoosi ja vaarikareem. peale ja ümber õrn kiht kreemi ilma vaarikateta ja peale tardumist lisaks veel õrn kiht vahukoort.

kreemiks vahustasin vahukoore suhkruga  ja segasin teralise ricottaga. sulatasin hulka zelatiini. tõstsin osa kreemist teise kaussi ja sulatasin hulka mõrushokolaadi. peale panemiseks tõstsin osa kreemist kõrvale ja ülejäänule segasin hulga vaarikad ja veidi vaarikamoosi.

teisel korral tegin koogi samamoodi, aga ricotta pastaga (või kreem või mis see on tuubis) ja vaarikaid lisasin rohkem. samas vahukoore osa oli liiga suur. järgmisel korral panen vahukoort vähem ja ricottat rohkem.

esimene kook oli ümmargusel biskviidil ja kasutasin 3 pakki ricottat ja ühe suure vahukoore. teisel korral oli suurem kandiline biskviit ja kasutasin 3 tuubi ricottat ja 2 suurt vahukoort.

väga hea oli :)

linnuksed

ootamatult on kätte jõudnud mai. lumi on sulanud. kõik on roheline. piltidel roheline värv puudub, sest pildistamise ajal 1. mail veel eriti roheline ei olnud. olid väikesed linnud. 

märtsikook

teeks ühe postituse ka enne kui märtsikuu läbi saab. praegu on küll munapiltide aeg, aga ma näitan hoopis viimast kooki. 

põhjaks on purustatud pakk Mesikäpp DOPSi küpsiseid. hele kiht on 200 g sulatatud valget shokolaadi, umbes 100 ml vahukoort, 100 ml toorjuustu, 1 ricotta toru ja 1 tl zelatiini. oli hea ja magus. kuna ma ise ei ole suurem valge shokolaadi sõber, siis järgmine kord võiks teha koogi veidi kõrgema ja ühe kihi näiteks pruuni shokolaadiga.

helesinine kass

jalgupidi lumes

läksin täna hiljem tööle ja nägin päikest. pilvede vahelt paistis natuke. ja hiljem keerasin ribikardina ribisid, sest päike peegeldas. seda pole ma juba väga väga kaua teinud.

ma tahaks sooja ja suve ja valgust. silmad valutavad ja pidev uni on. mäletan, et kahel viimasel aastal on sama jama olnud aasta alguses. kaugemale ei mäleta..