kadunud kass

tõstsin oma loomi ühest karbist teise ja mõtlesin siia ühe pildi panna. ja kui pilte vaatasin, siis nägin seal üht roosat kassi, keda karbis ei olnud, aga samas puudub mul mälestus, et see kass oleks minu juurest lahkunud. väga imelik. kas ma hakkan seniilseks jääma või olen ta lihtsalt ära kaotanud. kumbki variant ei ole eriti lohutav kui aus olla.

hiljem: leitud:)

heegeldatud kardinad

paar aastat tagasi heegeldasin heale sõbrale tema palvel paar pisikest kardinat. tegelikult kolm kui täpne olla. kolmandat (või siis esimest) olen kunagi ka näidanud, aga teisi mitte. nüüd sai tehtud pisike reis suurlinna ja oma kätetööst ka pildid tehtud. isiklikku arhiivi vms :P

ülemisel pildil on näha, millisena paistavad kardinad päevasel ajal tänaval jalutajale. ja alumisel pildil on näha, millised on kardinad õhtul toast õue poole vaadates.

kõik mustrid on loodud raamatu "Unelmate pitsid" ainetel. sai neid natuke kohendatud vastavalt vajalikele mõõtudele. tegelikult oleks minu meelest võinud need veidi suuremad olla, aga töid kohale viies ei olnud täiustamiseks vajalikke vahendeid kaasas ja omanik oli rahul. nii et ei jäänud ka minul muud üle kui leppida.

spiraaliga kass

mul hakkas tunduma, et jube kaua ei ole siin kasse olnud ;)

kogu selle roheluse taustal käivad usinad kaevetööd, sest kõik peenrad vajavad reorganiseerimist. vähemalt selline on selle suve loosung (näe, juba saabki öelda "see suvi"). ütleme nii, et ühe putka värvimine oli selle kõrval käkitegu (eelmise suve projekt). seina värvimisega oli selge, et kui panen pintsliga pruuni või valget, siis selline see jääb. lilletaimede ja seemnetega ei ole üldse nii. ma tahaks, et oleks kohe selline ilus ja lopsakas. praegu on seda musta mulda ikka jube palju. selline tunne, et see jääbki sinna. või siis kattub salamisi umbrohuga...

lihavõttejänes vol 2

täna käisime jälle seenel ja tegin jälle salatit. sedakorda sai sekka ka oma aiast korjatud karulauku. seenepilti ei ole, on hoopis ühe pisemat kasvu jänese pilt.

lihavõttejänes

metsa seenele

lihtne seenesalat kevadkogritsate, sibula ja hapukoorega. maitses hea:)
ehk  jõuame lähiajal veel korjama. tundus, et see on alles algus.

kingime kindaid ja kotte

vaatajate soovidele vastu tulles kudusin ühed tekstiga kindad veel. loodetavasti ei ole sünnipäevalapse käed minu lapse kätest palju suuremad ja kindad lähevad kätte. iseasi kauaks, sest kohe (?) on ju suvi.

ja kahele väikesele tüdrukule õmblesin linased kotid. kotisuu tuli kuidagi liiga suur ja avar, nii et ajasin sinna kummi sisse. sai hulka armsam. peale õmblesin õmblusmasinaga lilled. tegelikult ma tahtsingi seda lillendust proovida ja ikka on hea kui proovimisest ka mingi asi välja tuleb. ja kui see asi oma kappi seisma ei jää:)
pildid on tehtud ereda päikese käes teel sünnipäevale, nii et jätavad soovida kvaliteedis võibolla rohkem kui muidu. aga see oli pea ainus võimalus pilti teha.

hall kass

halli kassi tegemine võib ju tunduda lihtne väljakutse, aga lõngu valides selgus, et vajalikus toonis lõngu ei ole. ka kaubandusest ei õnnestunud villaseid leida. olin juba üsna nördinud kui meenus, et olen ju ka mulineega tikkinud. ja mulineekarbist tulidki välja kahte toonid hallid niidid.

tehtud tellimustööna, kus suuniseks oli antud värvid ja et võiks olla sellised kuulid nagu sinisel kassil.

palmikutel kull

seekord on pildi olevast öökullist hulka märkimisväärsem taust, millel kull lebab. nimelt hakkasin ma kuduma kampsunit. ma ei ole seda teinud vist ligi 20 aastat. või no kui nüüd siiralt aus olla, siis mingeid lasteasju on paar tükki kootud ka hiljem, aga suurt täiskasvanu kampsunit küll mitte.

möödunud aastal sai lubatud vennale kampsun kududa. ma ei osanud tol hetkel peale lubaduse midagi sünnipäevaks kinkida... ja kuna ma olin sel teemal juba mõnda aega mõtet mõlgutanud, siis selle lubaduse kinkimine andis lootuse, et ma ka tegudele asun. nagu selle nüüd siin välja ütlemine annab lootuse, et ma ikka ka lõpuni jõuan.

vanaema kudus vennale kunagi kaks koeralõngast kampsunit, aga nendest on põhimõtteliselt vaid tolm järele jäänud. lõnga sai aga toona nii palju, et seda veel tänagi alles on. ja just sellest samast lõngast kampsunit ka sooviti. loodetavasti saan selle järgmiseks sünnipäevaks valmis ikka (see on tuleval aastal õnneks alles).

nagu juba öeldud, siis lõng on valmistatud koeravillast ja lambavillast. koeraks oli minu äärdeilterjer ja võimalik, et ka mõned teised koerad, sest minu mäletamist mööda saime me koerakarva lisaks ka sellelt naiselt, kes meie koera pügas ja trimmis.

kunagi sai pilt tehtud ka ühest teisest samast lõngast kootud kampsunist ja seda saate veelkord näha SIIN. selle kampsi omanik on minu ema.

kunagi ma tikkisin isegi ristpistes

mõne aja eest tõi ema mulle mõned minu tikitud pildid ja kuna ühes seltskonnas on koolilaste tikkimistööd teemaks olnud, siis tegin oma ristpistepiltidest pilti. ajaloo huvides võiks ju säilitada ka pilte kauges nooruses tehtud töödest.
täitsa naljakas, mida kunagi tehtud on. need ristpistes pildid ei ole minu mäletamist mööda ükski koolitöö ja kahjuks ei ole ka taga kirjas tikkimisaega. aga ju nad kuskile põhikooliaega jäävad.
viimane lindudega pilt oli küll koolitöö. täpsem tikkimisaeg on taas teadmata.
ja siis ma mäletan veel üht ristpistes villase lõngaga tikitud õunapuud. see oli selline vast 50x50 cm, mis oli tikitud nelja värviga. puutüvi pruun, õunad punased, puuvõra roheline, taust valge. praegu mõtlen, et pidi ikka tahtmist ja viitsmist olema midagi nii igavat valmis teha. hetkel pole selle töö asupaik teada. kui ema leiab, siis äkki saab pilti ka.

käpikud

siin veel ühed eelmisel aastal kootud maavillased kindad.

kindad emale

käes on märts ja on vist üsna viimane aeg möödunud aasta jõulukink siia ka välja panna (enne kui need pikkadeks kuudeks ära pakitakse). jõulude ajal oli väljas pime ja ei saanud kahjuks pilti teha, seega peab leppima nüüd pildiga, kus on mitu kuud kantud kindad. täna oli see päev kui õnnestus kolm komponenti ühel ajal ühte kohta saada - kindad, fotokas ja valge ilm.

jõulupakkides oli tegelikult ka villaseid sokke ja isetehtud maiustusi, aga neist fotosüüdistused puuduvad. maiustustest on eelnevate jõulude ajal siin räägitud ja sokid olid tavalised triibulise säärega villurid.

kindad on kootud Raasiku villasest lõngast ja muster on Aino Praakli kindaraamatust.

märtsijänes

leidsin oma jooniste seast mõned jänesed, aga ükski ei tundunud olevat see, mille järgi ma oma varasemad jänesed teinud olin. aga ega ilma proovimata teada ei saa. üks jänes sai selline, teiste jaoks sai veidi ringi joonistatud.
ja kiire klõps esikupõrandal lõngakarbis enne jänese lahkumist.

üks koer ka...

... vahelduseks kassidele.
lisaks rohelisele murule, õitsevatele margaretadele ja priimulatele ning tärkavatele lumikellukestele, leidsin ka natuke lund. vist kunagi varem ei ole veebruaris muru nii roheline olnud, aga siinkohal jääb
see näitamata. on siiski veebruar. talv. lumi.

lumi taandub

valges pildistama saaks vaid nädalavahel, aga need nädalavahed ei kipu ka just eriti valged olema. ja nii ongi olukord, kus minul loomi on, aga teile näitamiseks pilte pole.
siin on viimane pildistatud kass.

kingitus

tuleb tunnistada, et see oli veidi ootamatu kui poeg avaldas soovi sõbrale sünnipäevaks kindad kinkida. peaaegu kõik oli välja mõeldud - mitte käpikud ("talle meeldiksid sellised, kus kõik sõrmed on nagu eraldi") ja peal peab olema kiri "growtopia". värvide osas nõudmisi ei olnud. võtsin endale üsna pikalt mõtlemisaja ja ütlesin kohe, et sõrmikuid ma ei tee kindlasti. vahepeal isegi juba matsin maha mõtte üldse kindaid kuduma hakata, aga siis viimasel nädalal tegin ikka teoks. kahjuks kodus sobivaid villaseid lõngu polnud ja nii on need tehtud Novita Nallest, mis jäi järgi kunagi kootud triibulistest käpikutest.

mu meelest on see väga vahva kui üks 10-aastane tahab kinkida sõbrale sünnipäevaks tavapärase ümbriku asemel mingi "asja". ja veel eriti lahe kui see asi on isetehtud. okei, mitte tema tehtud, aga ta leiab, et tema ema tehtud asi on piisavalt lahe, et seda kinkida:)

2 karu

enne punase karu sündi oli kõigepealt vaja üks väike karu joonistada. kuna punase kanga varud olid ja on väga piiratud, siis testimiseks oli vaja õmmelda üks karu sellisest kangast, mida rohkem on. õmblesin täiesti tavalise linase karu. ja siis teatas poeg, et tema tahaks omale oranzi karu. kangast on, miks mitte. õmblesin ka selle. ja tikkisin. 

jaanuarikass

kui öeldakse, et kasse on väheks jäänud, siis tuleb kasse juurde teha. eelmise aasta lõpus tehti tõesti üsna puhas töö mu loomakarbis. 

korjasin kokku (enamvähem) kõik oma tikitud loomade pildid ja täheldasin, et päris mitu on tehtud. minu tikkimiste ajalugu saab näha SIIN.

poja teised käpikud

ma mäletan, et päris kindlasti kudusin möödunud aastal pojale sinised käpikud. ma isegi nägin neid käpikuid sügisel suvehooaja riideid ära pakkides ja külmema hooaja riideid lahti pakkides. aga kuna talvekinnaste aeg ei olnud veel käes, siis ei pööranud ma neile käpikutele tol hetkel rohkem tähelepanu. ja kui saabus talvekinda kandmise aeg, siis ei õnnestunud neid käpikuid enam leida. mitte kuskil ei olnud.

andsin pojale kodusest lõngavarust valida, mis värvi kindaid ta omale seekord soovib ja millise mustriga. see peaks nüüd taaskord olema mingi minecrafti teema (ma teist paari rohelisi kindaid keeldusin tegemast).

algul oli plaanis TNT peale silmata, aga selgus, et ma ei ole selleks võimeline ja nii ma hoopis viltimisnõelaga viltisin selle sinna peale.

ma kindaid kududes olin üsna veendunud, et sinised kindad väljuvad oma peidikust kohe kui uued kindad valmis on, aga siiani pole seda juhtunud...

talvine kass

hiljuti küsiti minult kui kaua ma ühte looma teen. keeruline küsimus. enamasti saab seda mõõta tundidega, vahel kuudega ja võib isegi öelda, et aastatega. seda sinist kassi tegin üle aasta. krae ülemine serv ja nägu olid juba ammu tehtud, aga siis mõte blokeerus ja tikkimine jäi pooleli. ja seisis ja seisis kuni nüüd järsku millalgi jõulude ajal oli kõik äkitselt selge.