sel kevadel või suvel või oleks isegi õigem öelda sügisel, sai meie pere jaoks üks etapp jälle läbi. teisel lapsel lõppes lasteaialapse muretu põli (kui nii võib öelda) ja algas kooliaeg. kui lasteaia esimestel päevadel öeldi mulle, et see on vist väga vaikne ja tasane laps, siis seda muljet ei õnnestunud sel tegelasel küll väga kaua säilitada. lõpus läksin igal õhtul lapsele järgi ja mõtlesin hirmuga, mida kasvatajatel seekord kurta/kaevata on. vanemal lapsel oli lasteaiaiga kuidagi muretum. oleks muidugi tore kui teisel oleks kooliiga, aga seda on vist naiivne loota.
lasteaia lõppedes tehakse ikka kasvatajatele kingitusi ja eks igas lasteaias ole selleks omad kombed ja traditsioonid. kui muidu oli selle lapse lasteaed igati tore paik, siis igasuguste lapsevanematega ühiskingituste tegemine oli seal keeruline. vähemalt minu jaoks. ilmselt oli mind vanema poja lasteaia süsteem ära hellitanud.
kuna rühma vanemad olid kasvatajate lõpukingi teemal sama passiivsed kui jõulukinkide teemal ja mina ei tahtnud oma arvamust ka peale suruda, siis tundsin vajadust midagi neile oma pere poolt mälestuseks kinkida. kassid tundusid selleks täitsa sobivat. päikesed nende kõhul sümboliseerivad rühma nime ja kiiri on igal päikesel nii palju kui oli sel aastal kooliminejaid. eelmise postituse lind kuulub ka samasse sarja.
2 kommentaari:
Tore, et sa tagasi oled!
Küllap tulen varsti ka kingikotti täiendama :-)
eks minulgi ole heameel, et keegi ikka veel siia ka satub peale minu ;)
Postita kommentaar