roosamanna

mul on kaks poega. seega pole mul vähimatki põhjust teha mingeid nukuriideid ja roosasid vidinaid. aga vahel ju tahaks:P siis on hea kui mõnel sõbrannal tütar on (enamusel on siiski millegipärast pojad:P).



ja nii saigi pisike Paula omale teiseks sünnipäevaks nuku ja roosa käevõru. nukk oli tegelikult juba varem olemas. aga mulle tundus, et ühe väikse tüdruku nukk võiks ikka roosas kleidis olla ja nii sai siis uus roosa kostüüm heegeldatud. roosa-valge-punane käevõru on minu peaaegu esimene cerniti-katsetus. cerniti pallid on kummile aetud, niiet peaks ilusti üle käe venitada saama. sünnipäevalaps ei tahtnud seda veidrat asjandust peo ajal küll ümber käe panna, aga eks sellele võib mingi muu kasutuse ka leida ju...



ja kuna see juba selline roosa postitus on, siis panen siia ka ühe kaelakee pildi. suur roosa pall (millegipärast fotol lillaka varjundiga) on heidest keritud ja pesumasinas pestud. lamedad ja ümmarguse dhelmed on cernitist, piklikud ja pisikesed ümmargused on pärit Abakhanist. kaelapael on heegeldatud. et selline niisama katsetamise mõttes tehtud asi...


tegelikult on mul paar asjalikumat asja ka ikka tegemisel. lapimajandusega tahaks ikka sel aastal veel ühele poole saada ja kotiprojekti koti tasku hakkab ka juba valmis saama:P

kaks prossi

mu pojal ja mu emal on ühel päeval sünnipäev. ilmselt sel põhjusel on mu pea enne seda päeva täis vaid poja kingisoove ja ema jaoks mõtteid enam eriti ei jagu. eks oma osa mängib ka see, et juba mitu aastat pageb ema selleks ajaks välismaale ja nii mul on teadmine, et tema kingitusega on kauem aega kui lapse omaga... nüüd sai lapse tähtis päev mööda ja ema naaseb kodumaale...

sobival hetkel meenus mulle manni tehtud pross ja see, et seda nähes tahtsin ma ka midagi sarnast proovida (ahvipärdik olen... ma tean küll:P). nüüd oligi hea võimalus ühendada katsetus ja kingitus. tegelikult mõte emale pross teha tuli mul juba varem kui Kajakas prossi tegi. aga siis ma veel ei teadnud, milline see tulla võiks.

need prossid on tehtud ema talvemantlitele mõeldes... üks on selline rohelise ja mustaga, teine punakaslilla. eks näis kuidas nad reaalselt kokku sobivad. a mu ema on nii osav küll, et neile sobiva koha leiab:)

rohelise servaga prossi südames on suur puust kuul (pärliks on seda raske nimetada) ja peale on liimitud helerohelised helmed/litrid (pärlinduse terminoloogia on tume maa). nõelad on neil tegelikult veel puudu kui siiralt aus olla...

triibuline sall

kevadel tegin omale mütsi. nüüd suvel tegin siis salli. kas sügisel kindad tulevad... see on juba kahtlane.

tegelikult olin sellise salli plaan olemas kohe kui müts valmis sai, aga vastu suve tundus salli kudumine kuidagi... talvine tegevus:P aga nüüd kui suvetöö-lapid enamvähem valmis (st ma juba arvasin, et ongi valmis, aga lappe põrandale laotades selgus, et oleks ikka veel vaja teha), otsustasin salli ka ikka teha.


sallil on pikkust 213 cm ja laiust 21 cm. mahub ikka mitu korda ümber kaela keerata. ja üsna mitu lõngakera sai vähemaks. mis omakorda tekitab probleemi - kas ma siis kinnaste jaoks peaks juurde ostma või tulevad kindad lihtsalt natuke "lahjemad"...

kaks kala

kuna vahepeal õnnestus mitmele kotile ilma suuremate viperusteta vooder õmmelda, siis võtsin end kokku, et õmmelda valmis ammu alustatud kala. teppimine läks edukalt - ei ühtki niidikatkemist ega vigast pistet. aga siis õnn pöördus ja algas mu närvide hävitamine. niit katkes pidevalt, masin jättis pisteid vahele. ma-sen-dav. aga ma olin nõuks võtnud see kala valmis teha. ja valmis ta sai.
ja kuna see kala kingituseks pidi minema ja tühja kõhuga kala kuidagi hale oli, siis tuli mõte teha selle kala kõhtu teine kala. esialgne mõte oli kasutada vatiini ja teppida jms. aga siis meenus mulle postitus Susa blogis, kus ta täitis mänguasja kilekottidega. ja kilekottidest mul juba puudust pole. väga hea võimalus nende varusid vähendada.
lõikasin kala koos saba ja uimedega ühes tükis välja. lükkasin sabasse kilekoti ja teppisin käsitsi mustri. sama tegin uimedega. ja siis polnud muud kui toppida kõht kilekotte täis ja kõhualune kinni õmmelda. ja see pisem kala mahub täpselt suure kala kõhtu.

lippadi-lappadi vol 2

kuna enne maalesõitu jäid mütsilõngad ostmata, siis võtsin kaasa hunniku lõngakerasid, et jätkata lappide heegeldamist. minu kurvastuseks said mul enamus kerasid liiga ruttu otsa. nüüd on alles veel vaid (üht tooni) rohelist, sinist, kollast, punast ja valget lõnga. kui seni arvasin, et ehk õnnestub piirduda vaid villaste lõngadega (ok, pruun oli juba enne mittevillane), siis tundub, et pean siiski kaasama töösse ka mittevillaseid lõngu. juurde osta ma küll midagi ei taha... ikka hävitaks olemasolevaid varusid.

minikott

vaevalt jõuad mõelda, et niipea ei tee ühtki kotti kui tekib lausa karjuv kotivajadus. kui ikka suvekleidil pole taskuid ja jakki selga ei pane ja suure koti jagu kraami kaasa ei võta, siis kuskile peaks ometi autodokumendid ja raha ja telefoni pistma.
mõeldud-tehtud. lõng oli kastinurgas olemas juba ammu ja nüüd jälle üks kera vähem. kott on kootud, rihm on heegeldatud. lill on viimasest ajakirjast "Käsitöö". algselt pidi see lill ja veel mõned teised minema ühele võrksärgile kaunistuseks, aga tegemise käigus mõte muutus ja heal juhul leiab see uus mõte väljundi järgmiseks suveks.
kott on selline cd-karbi suurune umbes. voodri ja lukuga.

lihtne kudum

rannas heegeldamine nõuab ohvreid - millegipärast tahavad lapsed olla vee ääres ja kui vaadata seal mängivaid lapsi, siis paistab alati päike selja tagant. ja nii õnnestus mul oma selg ära põletada... ja kuna mu mõningad soojailmariided on sellised, et turi katmata, siis oleks ju vaja see ära peita, et pidevalt lõõmav päike enam ei põletaks (seda muret nüüd hetkel muidugi enam pole). olin äsja ostnud uue ajakirja "Moda" ja seal oli just selleks otstarbeks üks "lihtne ja geniaalne kudum"(mudel nr 16). sobiv puuvillane lõng oli ka kodus olemas, nii et jäi üle vaid vardad haarata. seda kududes ei olnud ma küll sugugi kindel, kas selline neljakandiline lapp ka seljas enamvähem normaalselt istuma jääb. aga tuleb tõdeda, et on täitsa ok. ma kudusin selle küll lühema kui õpetus ette nägi ja vist ka kitsama, ilmselt seetõttu hoiab ta rohkem keha ligi kui ajakirjafotol. tegelikult on see mul ka venitamata... siis ilmselt läheks suuremaks. aga ma ei tea kas ma seda tahaksingi...

pilt on tegelikult tiba nigel, aga ma ei vaadanud seda enne kui pildistaja juba lahkunud oli...ehk mingi mulje ikka saab asjast.

lippadi-lappadi

ega siis lastega mänguväljakul või rannas olles saa niisama käed rüpes istuda. ja kuna lugeda ei saa, siis tuleb omale muu tegevus leida.

lillad õied

vaevalt sai esimene lilla kott valmis kui tuli idee, milline võiks olla veel üks lilla kott. raamatust "200 heegeldatud ruutu" leidsin sobiva lillemotiivi (pojeng, nr 87), kodustest varudest lõngad ja asi sai teoks. paraku pole ma voodrite õmblemises sugugi kibe käsi ja kuna see kott on veel sellise ebamäärase kujuga ka, siis ta lihtsalt seisis ja ootas oma aega. isegi lilla voodririie ja lilla lukk olid ammu olemas. paar apsakat tulid voodri külgeõmblemisel... või õigemini ma kujutasin ette, et võiks olla teisiti. lõppkokkuvõttes võib rahule jääda.

hetkel üritan olla tugev ja mitte hakata tegema uut roosat kotti:P no mis teha kui idee tuleb siis kui esimene kott juba peaaegu valmis on. ma teen kotte kahekaupa nagu teised inimesed sokke... ja ilmselt sellepärast ma sokke teha ei suudagi, et need peaks ühesugused ju ikka olema...

"mida vanem daam, seda roosam ridikül"

minu ema riietas end roosasse kostüümi, ostis roosad kingad ja leidis, et puudu on vaid üks oluline asi - Roosa Kott. tegime kiire tuuri keskturu lõngaosakonnas ja sealt edasi tegin veel individuaalse tuuri Abakhani ja olidki lõngad olemas. mulle endale küll tundub, et asi on saanud tibake liiga roosa. kuigi mu mehe arvates on see kott hoopis lilla... ema arvamust ma veel ei tea. aga ise ma veendun üha enam, et liiga roosa on. aga eks peab vaatama kui kogu komplekt seljas on.
ja need kolm palli peaks ka ilmselt kõrvaldama...

ja mingil seletamatul kombel õmblusmasin voodririiet õmbleb... äkki on kalade puhul asi siiski niidis... peab testima.

poolteist kala

oli mõte, et teeks veel paar kala-katsetust... paraku ei olnud asjaolud soosivad ja ei õnnestunud kõrvuti ujuvatest kaladest pilti teha ja nii lebab see roheline "Aafrika vete kala" kurvalt üksikuna kuival.

ühe kalaga läks õmblemine õnnelikult. kui esimesel korral sinist kala tehes pidin lukuotsad käsitsi õmblema, sest ei suutnud kalaga õmblusmasina jala alla mahtuda, siis teisel korral sain terve luku masinaga õmmeldud. sellisest edusammust tiivustatuna hakkasin järgmist kala tegema... kuid millegipärast olid õmblusmasinal teised plaanid. igatahes hakkas ta teppimisel trikke tegema ja kui ma neid uimede tepinguid juba mitu korda oli harutanud, siis otsustasin loobuda. ja nii see teine kala ongi sellisel kujul...

ja jääb ilmselt selliseks kuni ma olen unustanud millist piina valmistas õmblusmasin ja riskin uuesti üritada... või kuni ma olen ostnud vanale Singeri masinale uue rihma.

meri - kala - kott

vahel kaltsukates on jäänud näppu sellised asjad, mis näevad välja nad pehme mänguasi, aga on seest tühi ja käib krõpsuga kinni. üks pingviin on meil omal ka kodus. ma olen alati arvanud, et need on mingid ööriiete kotid - et hommikul pistad pidzaama sinna sisse. aga siis kuulsin arvamust, et päeval peaks pidzaama "hingama" mitte kotis peidus olema... sel juhul - misasjad need siis on? meil seisab selline kott küll täiesti tühjalt ja pidzaamad hingavad päev läbi voodis. laste arvates võiks need üldse neil seljas edasi hingata:P

kotiprojekti juunikuu teemaks oli MERI. kuna ma varem olen teinud ühe kalakujulise padja, siis kuidagi sujuvalt otsustasin ma teha analoogse asja, aga kuhu saaks nt pidzaama sisse panna. ühel väiksel poisil sünnipäev ka tulemas, nii et kott ei jääks kappi seisma ega lebaks mu lastetoas voodi all (mu poegade suhe pehmetessse asjades on pehmelt öeldes ükskõikne).

kala ise siis sai selline:

ja et ikka usutavam oleks, et see padi pole, siis kõhu alt kahe uime vahelt käib lahti lukk, kust siis saab laps oma varanduse sisse pista:

tegelikult peaks vähemalt ühe sellise kala veel sama soojaga tegema. ma arvan, et mõnd asja oleks võinud teha teistmoodi (voodri ja luku külge õmblemisel just) ja tahaks proovida kas teisiti oleks parem teha või mitte.

ma pole tegelikult mingi õmblemisoskustega inimene. üleriideid pole ma kunagi õmmelnud. koolis tehtud öösärgi õmbles ka ema valmis. aga lapitamine on põnev. kuigi sealt vist meeldib mulle rohkem see lappide lõikumine ja põrandale laotamine:P ma olen ühe õhukese katteteki lapse voodile õmmelnud ja siis on mul 2 poolikut lapitekki. neist üks on kattetekk oma suurele voodile. teine on paks tekk. pmst seisavad mõlemad tekid teppimise taga. magamistekile ostsin ma nii paksu vatiini, et masinaga ma seda õmmelda ei suuda:P ja käsitsi teppimisele ma ei taha isegi mõelda.

siin pildil on näha mu eelmisel aastal tehtud kala, mille all on natuke näha mu ainsat valminud lapitekki.

enne selle punase kala tegemist ma isegi vaatasin mingit mehe kalastusraamatut... no et kala ikka tõetruu tuleks - uimed õigele kohale ja seljauim õige jms:P a kui ma siis kala mehele näitasin ja küsisin, et noh mis kala on... sis vaatas ta seda väga mõtlikul näol ja tõdes, et ilmselt mingi tundmatu Aafrika vete kala:P

talvine müts

juba mõnda aega tagasi, täpsemalt öeldes siis kui talv oli juba lõppemas ja ma oma talvemütsi ära kaotasin, alustasin ma omale uue mütsi kudumist. samal moel kootud sinine müts ja punane müts said kootud ristkülikuna, siis pooleks pandud ja kaks külge kokku heegeldatud. nüüd mõtlesin, et prooviks tiba teisiti... et jääks selline "murumunam". ringselt kudumise puhul oleks pidanud kuduma kord pahempidi ringi ja siis jälle parempidi, aga mina laisk inimene ei viitsinud kududa muud kui vaid parempidist kudet. ja nii ma siis kudusin ristkülikut kuni pidi hakkama pealage kahandama. seejärel kahandasin ja heegeldasin kuklalt mütsi kokku.

kuni mütsi valmimiseni olin ma veeendunud, et mütsi peaks kandma nii nagu see on näha vasakpoolsel pildil. aga nüüd kui müts valmis on, siis tundub see parempoolne müts hulka lahedam. aga talveni on veel aega ka... mõelda, et kumba pidi see pähe tuleks panna.

igatahes lapsed on mütsist vaimustuses. mees vaatas mind küll nagu külahullu kui selle pähe panin:P

lilla kott

üks sõbranna avaldas kord soovi, et ma võiks talle ka ühe koti teha - külmades lillades toonides. (paraku ei taibanud ma kohe muid nüansse täpsustada ja nii olen ma jälle ise ühe koti võrra rikkam:P)
lubasin selle palve meelde jätta ja kui idee tuleb, siis teostada. külm lilla on minu jaoks nii võõras värv, et ma ei kujutanud ette ka end midagi lillat tegemas.

kord jäid kaltsukas ette kaks lillat heegelniiti - helelilla ja tumelilla. ostsin ära, igaks juhuks. lõngakotis sobrades jäi näppu paar kera mingid hirmvana kaltsulõnga - vähemalt mu vanaema nimetas seda nii. hakkasin seda lillakat kaltsulõnga ja heegelniiti siis koos heegeldama. beez lõng oli olemas juba vanadest varudest.

kaks ümmargust latakat seisid tükk aega kapinurgal ja ootasid, et keegi välja mõtleks, mis nendega edasi teha. lõpuks sain nö kotitooriku valmis. ja siis seisis see veel kaks korda sama kaua aega seal kapinurgal ja ootas, et keegi temaga midagi veel teeks.

ja kui muidu jäävad küll poes ette puidust pärlid, siis kui neid vaja oleks - ei miskit. lõpuks midagi ikka Abakhanist leidsin ja ema andis ka oma vanad puupärlite varud mulle ja aretasin sellele kotile tilu-lilu peale.



hetkel võin ausalt tunnistada, et mul pole tegemisel ühtki kotti. aga selle ainsaks põhjuseks on ka see, et ma ei pääse poodi:P lõngapoodi st.

kott nagu laupäevaõhtune palavik

see kott sai kootud juba hulk aega tagasi... ja mul polnud selle tegemine tegelikult üldse plaanis. aga kui ma nägin oma sõbranna kootud rätikut ja siis koju saabusin ja pilk oma lõngadel peatus, siis läks mõte sellise kiirusega tööle, et pidama enam ei saanud:P ja kuna sõbrannal oli sünnipäev ka tulemas, siis sai mõttest tegu. paraku unustasin ma kingitust üle andes küsida, kas ja kuivõrd mu mälu mind pettis.


see sinine lõng on seesama kunagi kaltsukast ostetud lõng, millest ma pole väga midagi teha osanud. vaid küünlakuukoti sisse on teda heegeldatud. ja roheline on mingi heegelniit (iiris?). lilled on heegeldatud viimases ajakirjas 'Käsitöö' ilmunud õpetuse järgi. lill on kotil mõlemal poolel - ühel pool rohelise südamikuga, teisel pool helesinisega. koti küljeõmblustele on heegeldatud rohelised nö katted ja sinna peale tikitud pärlid (pärlid on lilledel ka).

ja sel kotil on vooder sees. minu päris esimene voodriga kott (see kott valmis tegelikult juba enne eelmist musta kotti). ja lausa kaks lukuga sahtlit on. ilmselt tegelikult tehakse selliseid asju kuidagi teisiti, aga mina meisterdasin kaks lukuga kotikest ja õmblesin need omavahel kokku ja siis kootud koti külge. ja et kotti parem avada oleks ja lukuotsa üles leiaks, siis on sinna kinnitatud pärlirõngad.
kott on umbes selline A3 suurus...



tegelikult oli mul maikuu koti jaoks hoopis üks teine mõte. aga kui selline palavikuline kott juba sündis, siis milleks oma niigi kopsakat kotiladu veel täiendada. ja nii ongi selle koti nimeks 'saturday night fever'.

pealegi veetsin ma just nädala Londonis ja tundsin seal aegajalt igatsust oma varraste ja lõngade jms järele, sest uusi ideid tuli igal tänavanurgal. nii palju asju on (sh ka kotte:P), mida tahaks teha. samas on jälle hea kui mõtted jõuavad settida... muidu ma vist mattuks varsti mingite poolikute projektide alla. seni on õnnestunud kuidagi nii, et üle 2-3 asja korraga pooleli ei ole.

ema kampsun

mul on olnud kaks koera - mõlemad äärdeilterjerid. neid sai usinasti kammitud, trimmitud ja pügatud ja seeläbi kogunes paras ports koerakarva, millest mu ema lasi lambavillaga segamini teha lõnga. esimesel korral sai hea lõng.
vanaema kudus sellest lõngast kampsuni mu vennale. mina kudusin sellest lõngast kampsuni oma emale. seda lõnga sai kingitud ja sellest lõngast sai sokke kootud.
teisel korral viis ema villa vist mingisse teise villavabrikusse, igatahes lõng ei olnud enam sama mõnus. endale kampsikut kududes hoidsin kudumi all vana käterätikut, sest muidu olin ma üleni karvane. lisaks tuli kehaosa natuke nagu kitsas (suured laiad palmikud) ja varrukas imelik pikk toru... igatahes sinnapaika see kampsun jäi. seisab siiani kapis kilekotis (kui kunagi jälle ette jääb, siis teen pilti ja näitan). ja seda lõnga on mul mitu tokki veel alles. samuti on emal veel mitu kotitäit koerakarva... osa peaks vist olema lausa sorteeritud - pehme pruunikas käppadest kammitud karv ja tume karmim seljakarv.

paar aastat tagasi tõi ema oma kampsuni minu juurde, et ma selle varrukaid lühemaks teen. olen seda seni ikka edasi lükanud, sest igasugu parandustööd ja harutamised ja kokkuõmblemised jms on kõige vastikumad asjad käsitöö juures. aga nüüd võtsin end kokku, kudusin varrukad lühemaks ja sain kappi ruumi juurde :)

vanast uus

selline oli siis aprillikuu koti teema. sellega seoses oli esimene mõte - oh kui hea teema.
teine mõte - appi, mida ma nüüd siis teen kui enamus mu kotte on tehtud secondhand lõngast ehk siis vanast uus.
kolmas mõte - ilmselt peaks õmblema mingi lapitekikoti, et poleks päris sama asi, mida ma niisamagi teen.

ja siis jalustasin ühel sombusel hommikupoolikul keskturu kaltsuosakonnas ja ühes kastis oli hunnik kotte. ja seal teiste hulgas üks must heegeldatud motiividest kott. vooder seest täitsa lagunenud, kott niiske ja väga-väga määrdunud. ma polnud üldse kindel kas temast peale pesu asjagi saab. aga sai:)

enamvähem selline nägi see kott algselt välja - ilma heegeldatud ülaserva ja sangadeta. ja selline näeb ta välja ka praegu kui vooder ülevalt sees on - koos heegeldatud ülaserva ja sangadega.

selline näeb kott välja siis kui sinna midagi suuremat sisse panna, näiteks A4 formaadis kaust vms. just A4-le mõeldes saigi selline voodrivariant tehtud. kuna mul puuduvad erilised kogemused kotile voodri õmblemises ja õmblemine pole üldse mu tugevam külg, siis tuli ta selline väheke ebasümmeetriline.

ja selline näeb siis kott välja pealt vaadates.

nii palju veel, et koti voodriks on vana padjapüür. algselt oli plaanis kasutada ka algselt koti küljes olnud lukku, aga see jäi A4 jaoks natuke lühikeseks ja nii olin sunnitud uue ostma. ja kuna ma ei leinud kuskilt secondhandist sobivaid paelu, siis on ka sanganöör ostetud abakhanist ning punutud patsi.

"kotivabriku" algus

leidsin täna asju kappi pannes oma esimese heegeldatud koti. peale valmimist jäi selle kohta siia märge tegemata, sest mul polnud meeles lasta seda pildistada. teiste kottidega on lihtsam - aga et vöökott ka vöötkotina pasitaks, siis peaks ta olema pükste külge kinnitatud mitte põrandal vedelema. ja kuna ühtki fotograafi taas käepärast polnud, sis võtsin abiks peegli. pilt sai seeläbi küll tiba udune ja niru.
tõenäoliselt läheb se kott mingi hetk harutamisele, sest vööpaelad on meeletu pikad (ma ei tea kui paksuks ma ennast pidanud olen seda tehes). ja kuna selle heegeldamist on alustatud paelast, seejärel tehtud kotiosa ja siis veel kõik servad üle heegeldatud, siis pole selle paela lühemaks tegemine ka just 5 minuti töö. aga eks näis.

pikakoivalised jänesed

sel nädalal saabus lõpuks müügile kauaoodatud ajakiri "Käsitöö". seda sirvides jäid kohe silma vahvad traatjalgadega jänesed. ja kuna lihavõtted tulemas, siis miks mitte proovida neid teha.

kõikide selliste suht väikeste asjade tegemisega on see jama, et... kududa neid on okei, aga õmblustöödega võiks küll keegi teine tegelda:P no mitte ei meeldi mulle see kõrvade-käppade külgeõmblemine.
ja kuna ma nuppu kududa ei oska, siis saba on neil võimas ümmargune tutt (pildil pole vist eriti näha...).

punane kott

tegelikult oli mul algselt plaanis teha kingituseks üks punane heidest kott. aga kuna poest punast heiet saada ei õnnestunud, siis ostsin tookord roosa... ja tegin roosa koti. mingil ajahetkel tundus, et aega jääb väheks ja sünnipäevalaps jääb punase kotita.
siis aga tulid Superboxi müügile mingid imelikud lõngad. jalutasin selle lõngapakiga poes mitu tiiru ja panin selle korra ka kasti tagasi. lõpuks otsustasin ikka osta ja sellest hoopis punase salli kingituseks kududa. kodus netis surfates ja sallivariante kaaludes jõudsin ma lõpuks oma mõtetega tagasi koti juurde. valged pärlid olid kodus olemas... neist küll pooled ostusid sellisteks mil üldse auku polnud või siis oli auk nii pisike, et nõel sealt läbi ei mahtunud. (huvitav kas neile mingit rakendust ka veel oleks...)
igatahes tundus, et sünnipäevalaps jäi kingitusega rahule:)