must kass

tikkida tahaks. mõned toorikud on isegi valmis õmmeldud, aga toppimismaterjali ei ole. Raasikule võiks minna, aga ei saa end kätte võetud...

ema tegi millalgi mingid mustad püksid omal lühemaks ja tõi otsad mulle - et äkki läheb loomade tarvis vaja. ikka läheb.

eks teinekord olen jälle nii palju targem, et mustale riidele panen musta liimiriide. ja no äkki oleks musta villaga ka veel mustem. kuigi tegelikult see valge nii palju läbi ei kuma nagu pildilt paistab.

selline tähelepanek ka veel (et omal meeles püsiks): vatt ei ole toppimiseks ikka hea. poeg tegi ju jänese ja jänes sai rokaseks ja pesu tulemusel on valgest jänesest saanud nüüd selline kollakas.... nagu määrdunud. aga ega mul rohkem pole vana vatti ka kodus.

seenehooaeg ja hoidised

olgu kohe alguses öeldud, et me pole erilised kukeseenesõbrad. kui veel täpsem olla, siis lapsed on usinad seenekorjajad, aga ei söö mingeid seeni. aga kui mehe ema saadab kukeseeni, siis tuleb nendega midagi teha (lisaks tavapärasele seenekastmele). üsna sarnanse pirukaretsepti leidsin nii Thredahlia blogist kui ka Postimehest.

aga meie pere on ilmselt teistsuguse seenepirukaga nii harjunud, et selline variant tundub võõras. mees üle paari suutäie ei tahtnudki... äkki peaks proovima soolariisikatega?

tegelikult oli see minu teine katsetus kukeseenepirukaga. mõned nädalad tagasi tegin kukeseenerulli - no nagu ma teen tavaliselt seenepirukat. ainult riivjuustu asemel panin toorjuustu ja soolatud riisikate asemel olid kukekad. siis kommenteeriti ka, et seened on valed :P

oleme sel hooajal korra ka ise seenel käinud ja üks suurem purgitäis võiseeni on juba soolas. niiet vähemalt ühe "õige" piruka peaks talvel siiski saama. ma loodan, et siiski rohkem :)

ja lisaks seentele on kapis veel punasesõstra tarretist, kirsimoosi mandliga, mustikamoosi, punasesõstra mahla ja siirupit. külmikus on mustikaid, sõstraid ja suhkruga purustatud maasikaid.

jäätisehooaeg

eelmisel suvel ostsime taaskasutuslaadalt vennaga kahepeale jäätisemasina. nõuka-agse. 25 krooni maksis. siis sai ühe korra mingit mustikajäätist tehtud ja masin jäi kappi seisma. minu kappi.

sel aastal tahtsin maasikatega proovida. otsisin mingit sobivat retsepti ja minusugusele laisale väga mugav asi jäigi silma - maasika-hapukoorejäätis. tõesti väga hea ja maasikane jäätis. ja ei mingit munadega mässamist. pane ainult komponendid blenderisse ja siis vala jäätisemasinasse.

tegin sama retseptiga ka maasikakooki. põhjaks pudistasin kaneeliküpsiseid ja segasin sulavõiga. panin selle segu keeksivormi põhja. siis tegin maasikatest, suhkrust, hapukoorest ja vahukoorest segu, lisasin zelatiini. valasin selle küpsistele ja lasin tarduda. ja kõige peale sulatatud shokolaadi. taaskord - väga hea asi:)

sama retsept toimib täiesti edukalt ka mustikatega. selline tõeliselt tume jäätis...

maasika-valgeshokolaaditort

kui ma sain jõuludeks Anni Arro raamatu "Haapsalu kohvikuid ja retsepte", siis seal jäi pilk pidama maasika-valgeshokolaaditordile. see tort nägi fotol nii ahvatlev välja ja ma mõtlesin, et kunagi suvel võiks seda teha... ja nüüd suvel mul see meenus - napilt enne maasikahooaja lõppu.

koogi põhjaks oli vaja teha shokolaadiga biskviit. selle tegemiseks olen ma liiga laisk. mõtlesin, et ostan poest, aga poes selgus, et müügil on vaid saksa kolmekihilised tordipõhjad ja seda ma ei suuda osta. ostsin hoopis kaks pakki pruune Selga küpsiseid ja purustatuna segasin võiga.

järgmiseks takistuseks minu jaoks sai pealmine kiht, kuhu läks vaja vahukoort ja kodujuustu. ma olen sellises koosluses teinud varem kaks kooki ja ei ole neid suutnud üle poole tüki ise süüa. kuidagi väga rasvane ja raske on. asendasin kodujuustu ricottaga. tavaliselt ma teen tarduvaid kooke jogurti ja/või vahukoore ja/või kohupiimapastaga ja siis on see pealmine mass selline pehme ja ühtlane, aga nüüd ricotta tegi selle vahelduseks hoopis selliseks natuke teraliseks. sidrunimahl jäi mul ka panemata.


kook sai väga hea. või siis koogid - ma nimelt tegin ühe koogi sõpradele ja peo lõppedes tõdesid nii lapsed kui mees, et seda võiks ka sugulastele pakkuda. nii ma siis järgmisel hommikul asusin järgmist torti tegema. mu ema ja poeg tellisid selle ka oma sünnipäevalauale (neil on ühel päeval sünnipäev, nii et ehk piirdume ühe koogiga;))

poekott ja tekikott

vahel kaltsukas käies näed mõnd kangast ja kohe tunned, et pead selle ostma... kas siis mingi lapiteki või poekoti jaoks. isegi kui kohe pole plaanis õmblema hakata, siis ei saa väärt kraami ju poodi jätta. huvitav, et uue kauba poodides mul sellist tunnet ei teki... aga see oleks hirmus kui seal ka tekiks, sest ka sellised ootel kangavarud on juba päris hirmutavad. eriti kuna ma ju ei õmble eriti palju...

vot selle kanga puhul ma teadsin kohe, et sellest tuleb teha kott. või kotid. mingil hetkel õmblesin ühe ka peaaegu valmis. sangad olid puudu. nüüd kui ma peale õmblemise muud eriti teha ei saa, siis lõpetasin ühe koti ja tegin valmis ka teise.

ühest kotist sai tekikott:D

tekk väikesele inimesele

tõe huvides tuleb kohe öelda, et see õmblustöö ei ole nüüd sugugi viimaste päevade tegemine, vaid valmis umbes kuu tagasi. aga üle sai antud alles täna.

juba mõnda aega oli minu peas mõlkunud mõte, et oleks vaja natuke jälle riidelappidega mängida. esialgu mõtlesin teha midagi punastes/roosades toonides. kuid paraku on minu kangavarud selles osas nirud. millegipärast leidub seal peamiselt siniseid, rohelisi, kollaseid ja oranze toone.
siis sain ootamatult teada, et üks sõbranna on kohe-kohe teist last saamas. ja kuna ta ei avaldanud lapse sugu, siis otsustasin teha teki, mis sobiks nii poisile kui tüdrukule. selline see tekk sai:

mõõdud 122x122 cm
mulle tundub, et vatiin oleks võinud natuke paksem vahel olla. kahjuks ei taibanud ma seda enne kui juba tepitud oli... et midagi on väheke valesti. eks teinekord olen jälle targem.

leidsin piltide hulgast ka ühed heegeldatud papud, mis millegipärast siia jõudnud pole. kingipakki läksid need koos eelmise lapitekiga. sellise mustriga (tegumoega?) papusid heegeldasime me kunagi koolis. tookord pidime need tegema heegelniidist ja see oli paras piin. minul need välja ei tulnudki. suutsin vist tallad ise teha (kuigi ka need kippusid lokkima) ja ülejäänud heegeldas üks klassiõde. nüüd aastaid hiljem sain täitsa ise hakkama :) värviline lõng on värvitud munavärvidega ja kuna seda ei olnud nii palju, et oleks kaks ühesugust välja tulnud, siis sai teisel värvid vahetusse pandud.

elevant lillepeenras

selle elevandi joonistasin ma juba talvel ja siis sai ta ka valmis õmmeldud. aga ilma tikandita lebas ta minu sahtlis ikka päris tükk aega. esialgse mõtte kohaselt pidi ta hoopis sellise kerge idamaise alatooniga tulema. aga ma kuidagi ei suutnud seda tikkima hakata, sest tikand ei tahtnud sõrmeotstest (või siis niidist ja nõelast) välja tulla. kuni ühel soojal suvepäeval sündis hoopis selline lilleline elevant.

nüüd peaks vahelduseks õmblustöödega tegelema. esiteks on käsi haige, mis ei lase kududa/heegeldada, ja teiseks ei ole varuks ka ühtki väikest tikkimisootel looma kui peaks tulema tikkimistuhin...

mummuline karu

sai vahelduseks jälle natuke tikitud. hea kui mõni täistopitud loom sahtlis ootamas on:)

minu jaoks on neil loomade tikkimisel kõige trikim koht  alati seljatagune. kalal on mõlemad küljed enamvähem ühesugused. samuti kukel ja siilil. aga jänes ja kass ja karu üldjuhul siiski pole topelt silmapaariga. kuigi naerev ja nuttev jänes ühes võiks ju täitsa olla...

ja kuigi tikitud loomi on blogides juba palju näha olnud, siis selja tagant ei näita neid keegi (vabandan kui olen kellegi kätetöö kahe silma vahele jätnud).  no igatahes... kuna mu esimene mõmmik ei ole veel kodunt jäädavalt lahkunud, siis pildistasin hetke, kus kaks karu olid ninali lennanud:D

väikestele tüdrukutele

mind on juba mõnda aega huvitanud kui kähku valmib üks heegeldatud lastemüts, et seda 70 krooniga müüa. selle väljaselgitamiseks võtsin kotist suvalise puuvillase heegelniidi ja hakkasin heegeldama. ja muudkui heegeldasin ja heegeldasin, aga ei saanud sugugi nii ruttu valmis nagu oleks võinud arvata. võibolla oli heegelnõel liiga peenike (nr 1). võibolla ma olen aeglasem heegeldaja kui ma arvasin (samas selle endale tehtud bareti sain küll üsna kähku valmis).
vähemalt üks kera heegelniiti on nüüd vähem. mustrit kuskilt ei jälginud, tuli nagu tuli.

ja rätiku tegin sel lihtsalt põhjusel, et sai natuke abistatud Kristelit rätimustri leidmisel ja tekkis huvi ka endal see muster ära proovida. see rätik valmis küll oluliselt kiiremini kui müts, aga peab märkima, et ka heegelnõel oli nr 3.

kuna mul pole siin käepärast ühtki armast väikest tüdrukut, kellele need pildistamise ajaks pähe panna (poisile on paras küll, aga no ei sobinud), siis tuleb ilma hakkama saada. sobivat pildistamisilma ei oska ka leida ja üldse ei lähe see asjade pildile püüdmine viimasel ajal. aga ajaloo huvides siin nad siis on.

raseduse mõju...

...käsitöölise tegevusele. olgu kohe öeldud, et ma ei ole rase:)  rase olin ma siis kui selle voodikatte tegemist alustasin. see oli 9 aastat tagasi:P tookord õmblesin ma kokku neli suuremat tükki. siis jäi asi seisma ja seisis umbes 7 aastat. ma täpselt ei mäletagi, millal ma need neli pisemat tükki üheks suureks ühendasin. võimalik, et see juhtus eelmise titeteki õmblemise ajal. tookord sai ka teise poole kangas välja otsitud ja jäi vaid nende kahe ühendamine ja äärte tegemine. ühesõnaga see kõige ebameeldivam.

nüüd laupäeval üritasin natuke koristada (st asju ühest kohast teise tõsta) ja kui ma selle teki sahtlist välja tõstsin, siis tekkis sinna ootamatult palju vaba ruumi. kuna minu teise titeteki õmblemisest oli veel õmblemishoog sisse jäänud, siis otsustasin asja ära lõpetada. ja nii ma veetsin selle päeva oma Singerit sõtkudes.

mõõdud 185x211.

siin on muidugi üsna palju praaki lappide kokkuõmblemisel tehtud, sest tookord ei olnud ma lappimise kohta mitte midagi lugenud. nüüd võin öelda, et olen juba natukene targem. aga ma olen väga rhaul, et suutsin ühe nii ammu alustatud asja ka valmis teha :)

ja praegu  jõudsin tõdemusele, et ma alustasin ju ka oma teise raseduse ajal lapitekki... see on endiselt poolik:P

suvemüts külmavaresele

vanaks olen jäänud:P kui kunagi sai ka karmi pakasega palja peaga käidud, siis nüüd tahaks juba iga tugevama tuuleiili peale mütsi pähe panna või vähemalt kapuutsi silmini tõmmata. aga kui muidu õhk üsna soe on ja seega kapuutsiga jope parim valik pole, siis oleks vaja õhukest mütsi. nii ma siis ühel õhtul võtsin kapist kera puuvillast lõnga (mis oli alles jäänud eriti lihtsast kudumist) ja hakkasin heegeldama. ikka ühekordseid sambaid ja kahekordseid sambaid ja kolmekordseid sambaid jne. natuke enne lõppu sai lõng otsa, aga probleemi lahendas ühe teise heegelniidi olemasolu. nimelt kunagi sai ju emale tehtud mitu baretti ja sealt jäi järgi heegelniit, mis kahekordsena võttes oli olemasolevaga üsna sarnane. nüüd on mul siis ka suvine müts. või barett. minul, kes ma olen aastaid arvanud, et mulle ei sobi ükski müts.
no ma pole sellega muidugi õue veel jõudnud :P

tegin ühe samasuguse mütsi veel nagu eelmises postituses näha on. ema sõbranna tahtis endale ka. paraku sai lõng enne otsa kui asi valmis. nii ma siis käisin läbi 6 Tallinna lõngapoodi, et leida midagigi sarnast. lõpuks ikka õnnestus. aga taaskord pidin tõdema, et mulle ei meeldi teha teist samasugust asja... eriti kui ma teen mingeid mugandusi ja ei mäleta pärast enam täpselt kuidas ma esimese asja tegin:P aga "ei" on ka raske öelda vahel. ja nii ma astun ikka ja jälle sama reha otsa.

emadepäev...

... on homme. 
heegeldasin emale juba mõni aeg tagasi ühe bareti. muster on  hästi lihtne ja pärit ajakirjast Moda (4/2008). lõng on kunagi vist keskturult ostetud... enamus sellest on kootuna ema ühe kudumi sees ja jäägi andis ta mulle tagasi. nii et ma täiendasin komplekti. loodetavasti sobib.

üks paljudest blogidest, mida ma loen on maya*made. kui ma eile õhtul lugesin tema spiraalirullimisest ja neid pilte nägin, siis ma haarasin laualt kohe esimesed ettejuhtuvad reklaamid ja rullisin. ja seda nähes tahtis mu vanem poeg ka proovida ja haaras ka paberit ja rullis. edasi tuli mõte, et ta võiks neid kasutada vanaemale emadepäevakaardi tegemisel. kuna ta tahtis minu rullidega ka hirmsasti midagi teha, siis andsin talle ühe tühja pooleks lõigatud tükksuhkrukarbi, mille ta paberiga üle kattis ja minu rullid peale kleepis. väga roheline kingitus.

nüüd peaks veel välja mõtlema, mis kook homseks teha...

lisatud  hiljem: ja tuli vahukoore-shokolaaditort. vastu võeti ovatsioonidega. öeldi isegi, et parim tort üldse. erinevalt retseptist panin ma põhjaks kaneeliküpsised ja sisse puistasin shokolaaditükke. teinekord ma asendaks poole vahukooret kohupiimapastaga. natuke liiga rammus oli.

ja mis värk sellega on, et pilte enam suuremaks ei saa pildil klikates:S

veel hiljem: kui pilti html-s nihutada, siis toimib...

spikker järgmisteks aastateks

sai üle 10 aasta jälle pashat tehtud. peaaegu sellisel kujul sain retsepti oma lapse lasteaiast. seal sain selle järgi tehtud pashat ka maitsta ja kuna see mulle väga maitses, siis ei hakanud enam mujalt otsimise ja katsetamisega vaevama. ja et ka minu tehtud pasha tuli päris hea, siis salvestan selle endale siia edaspidiseks. siin on ta kirjas nii nagu mina seda tegin. isegi vanem poeg sõi seda rooga hea isuga, nii et ilmselt võib seda teha ka järgmistel aastatel:)

1 kg rasvast kohupiima

150 ml kohvikoort

200 g võid (sulatada)

3 keedetud munakollast

maitse järgi suhkrut

2 sidruni riivitud koor, 1 apelsini riivitud koor (ja mõlemast pigistasin ka mahla lisaks)

marli külma veega märjaks ja sõelale. segu sinna kallata ja pealt kinni siduda. natuke raskust peale panna, et vedelikku välja nõrguks.

toitu oskan ma veel vähem pildistada kui käsitööd ja kõike muud, aga ilma pildita ka ei tahtnud postitust jätta:P

munavärvimisest: ja kui sibulakoorte ja muna vahele natuke mustikamoosi tilgutada, siis on ka tulemus täitsa vahva (oleks pannud mustikaid, aga neid polnud).

Häid pühi:)

väike kala

umbestäpselt aasta tagasi sai siia üks kalapostitus tehtud. nüüd tegin jälle ühe sakkidega kala, aga sedakorda pisema ja tikitud. nende kahe kala seos on see, et neil on nüüd ühine omanik:)

tegelikult on see täitsa veider, et hakkad mingit pehmikut tikkima ja on mingi ettekujutus olemas sellest mida ja kuhu ja kuidas sa teed... aga tegemise käigus hakkab asi elama oma elu ja käsi teeb asju, mis enne üldse plaanis ei olnud.

roosad sõõrikud

suvel sündis lõpuks ometi üks põnn, kellele sain kinkida selle teki.

kui kuulsin, et hilissügisel on sündimas üks väike tüdruk, siis esialgne mõte oli ka talle tekk õmmelda. aga paraku just sel ajal keeldus mu õmblusmasin minuga koostööst. järelikult tuli kasutada lõngu kanga asemel. ajakirjas Moda (4/2008) ilmus üks ümmarguste mummudega lapitekk - sealt on pärit ka minu teki idee. aga kui seal oli lapis kasutatud kinnissilmuseid, siis mina tegin ühekordsed sambad. meeldis rohkem lihtsalt. ja ometi leidsin ma kasutust Raasikult ostetud üleminekuga roosale villasele lõngale:)

kuna me sellele väiksele tüdrukule kuidagi külla ei jõudnud, siis tabas mind vahepeal juba kerge paanika, et peaks midagi muud kingiks mõtlema... no et laps on juba tekist välja kasvanud. aga mul süda ei andnud ikka rahu, sest see tekk sai ju just talle tehtud. isegi täiesti valmis sai samal päeval, mille õhtul laps sündis:)

tekk seisis küll kaua sahtlis ja ootas kinkimist, aga unustasin ikka kaalumata ja nii ei oska ma ka lõngakulu öelda. mõõdud on 80x80 cm. lõngaks Raasiku maavillane.

valge kass

näpuotsad valutavad.
vill on otsas, aga leidsin kapist natuke õmblusvatti. toppides mõtlesin, et vat seda ma nüüd hakkangi loomade sisse panema - hulka parem kui loori panna. paraku juba esimeste tikkimispistete ajal sain aru, et ma seda ikka ei tee. esiteks liigub nõel läbi vati vaevaliselt ja teiseks kipub vatt koos nõelaga august välja tulema. võimalik, et siin on asi ka kangas (voodilinariie). aga kuna mul nüüd pole ka vatti, siis ei saa teise kangaga proovida.

tegelikult oli sellele kassile hoopis teine nägu plaanis, aga mul läks see näo tegemsie hetkel meelest:P ja sai ikka üsna sama näo nagu teised kassid.

röövik ja jänes

esitlen siin natuke ka oma 8-aastase poja näputööd.

rööviku viltisid nad koolis. õigemini pallid. kui mulle öeldi, et homme on kooli villa vaja, siis mõtlesin küll, et käsitööhullusest on ka midagi kasu. saad külma kõhuga kapist vajalikud asjad võtta ja lapsele kaasa anda. rööviku osade ühendamisel olid kaasatud minu abistavad käed.

looma tikkimise osas käis poiss pinda juba pikemat aega. pidevalt päris, kas mul oleks valmis mõni loom, mida tema tikkida saaks. aga ei olnud. ühel õhtul visandasin paberile mõned loomad ja kui ta seda jänest nägi, siis oli tema kindel soov teha omale Raymani jänes :D kuna saabus ka koolivaheaeg, siis ei leidnud ma enam rohkem vabandusi, et oma lapse käsitööindu maha suruda :P otsisin kapist valget voodilinariiet, lõikasin jänese välja, õmblesin kokku, toppisin täis. ulatasin lapsele jänese koos niidu-nõelaga ja edasi toimetas tema. mina vaid panin niiti uuesti nõela taha kui see vajalikuks osutus.

kass

paar pilti, et blog päris soiku ei jääks.

ja lõngakerade vähendamise hoos olen ühe salli ka juurde teinud. paraku ei ole see projekt eriti edukas, sest kui siia salli sisse läks 145 grammi lõnga, siis juurde olen ma ostnud vahepeal 450 grammi lõnga. kusjuures see on täiesti veider - ma tavaliselt ei olegi ostnud nii palju lõngu kui nüüd kui mul on plaanis vanu varusid vähendada....

Roosa sall (Kaal kukub vol 2)

eelmine kaalu langetamise eesmärgil tehtud sall lahkus minu juurest kiiresti - sõbranna tuli külla ja sidus kaela ja sinna see jäigi:) varajaseks sünnipäevakingituseks nö.

hulga imelikke lõngu pakkisin kokku ja viisin kodunt minema (mulla tänavale Emmasse). tegin südame kõvaks - no pole mõtet hoida lõngu, mille puhul ma ise ka tean, et ei tee neist iial midagi. ma isegi ei mäleta, kuidas on need tee minu koju leidnud. aga nad on siin ka väga kaua olnud. sel moel vabanesin 2100 grammist lõngast:D

aga kuna triibulisi salle on tore kududa, siis kudusin vähemaks ka roosasid lõngu.
salli pikkus 207 cm (koos narmastega), laius 14 cm
vardad nr 5
kaalulangus 180 grammi.


paraku peab tõe huvides märkima, et ema tõi mulle kaks tokki (a 100 g) halli Novita sokilõnga Topi... aga ilmselt saab sel aastal ka sokke kududa. selgus, et pere ülejäänud sokikandjatel ikka kuluvad ka villased sokid, nii et ma ei saa enda järgi võtta. isegi mu noorem poeg liigub nii palju villastes sokkides, et ühel jalal kulus põhi läbi. ma pole küll aru saanud, kuidas teine sokk täiesti terveks on saanud jääda...

ja kui nüüd veel ausam olla, siis Emmast tõin ma koju 525 grammi lõnga:P

põige kööki

möödunud nädalavahetus sai ohjeldamatult söödud. vähemalt üks päev läks ka kokkamise tähe all, aga see saadud täiskõhutunne pole täiesti kadunud siiani. et siis peamiselt endale mäletamiseks üks postitus söögist.

laupäev oli mehel sünnipäev. lisaks traditsioonilisele seenepirukale tegime esimest korda ise sushit. õigemini sünnipäevalaps ise tegi. maitses hea. ega me väga hinnata oska, sest mees ise pole eriline riisisööja ja minu kogemused sushi söömises pole ka eriti laialdased. koogiks oli sidruni-kodujuustukook. oli ka hea. nii palju oli erinev, et ladusin selle nagu küpsisekoogi - st ei purustanud ega seganud küpsiseid võiga. kodujuustu oli ka vähem, sest poest toodi vähem... täna ostsin vahendid, et veel teha - sedakorda paneks kreemist osa rohkem ja sidrunit paneks ka veel rohkem.

pühapäeval tähistas vend oma sünnipäeva ja söögiks pakuti pilaffi. hea nagu alati. koogiks tegin lagritsakooki. kuna sealses blogis mainiti ära koogi hall värvus, aga minul seda ei tekkinud, siis tegin ka mõne pildi. oli selline täitsa ilus karameljas toon. äkki see sõltub lagritsast... ja koogiviilust ka üks pilt, kus on näha, et see moosikiht jäi minu koogil näha...

ja sellel kreemil oli nii mõnus mekk, et ma ilmselt katsetan mingil hetkel midagi analoogset zelatiiniga teha. meil õnneks terve pere sööb lagritsaid, kuigi koogil lagritsamaitset tõesti pole. aga kellele ei maitse lagrits, sellele ei meeldi ilsmelt ka see kerge aniisine maitse, mis koogil on

ja mõlemal päeval pakkusin ka doominotrühvleid, mis seni on kõikidele väga maitsenud. tegin katsetuse ka porganditega (idee Pisihaldja blogist) - see kõlbas süüa küll vaid minu emale:P teiste näoilmed ja sõnad väljendasid selget nördimust - no mida sa ometi teinud oled ja kas see sulle endale tõesti maitseb?!