koogikevad

selle shokolaadikoogi tegin lihavõtete ajal. jäi retsept ette ja mõtlesin, et teeks. enne tegemist heitsin pilgu blogis olnud kookidele ja selgus, et olen seda juba kord varem teinud:D aga sel korral tegin siis vähema koguse vahukoore ja suurema koguse kohupiimaga. põhjaks said shokolaadiküpsised. väga hea kook oli.

viimasel ajal on mitmes toidublogis silma jäänud jutud sidrunikreemist ja pisarakoogist (ma hetkel ei leia küll kohta, kus oli koogist juttu...). see tuletas mulle meelde, et väga kaua ei ole sidrunikooki teinud. umbes 20 aastat tagasi tegime seda tihti. ikka väga tihti. kui ema sai poest sidruneid, siis ostis ta neid palju. ja maiad nagu me olime - tegime vähemalt üle päeva sidrunikooki. täna läksin ekstra sellepärast poodi, et sidrunit osta ja kooki teha.

minu retsept on natuke teine kui see, mida ma lugesin (ja ei mäleta enam kus...). äkki kedagi huvitab.

Tainas: 125 g võid (sulatada), 1 munakollane, 2 tl suhkrut, 1 spl rõõska koort, klaas jahu kuhjaga - panna lahtikäiva vormi põhja ja ahju.

Kreem: 4 munakollast, 2 spl suhkrut, 2 spl jahu, riivitud sidrunikoort, 1 sidrun, vett (sidrunist mahl ja lisada nii palju vett, et tuleks 1 klaasitäis) - kuumutada paksenemiseni, kogu aeg segades

Kate: 5 munavalget vahustada, 4 spl suhkrut, 1/2 tl 30% äädikat

küpsetatud põhjale määrida keedukreem ja sellele munavalgevaht. Ahju ja valmis kui pealt beez.

sinise tähega kass

tikkinud olen ka vahepeal.

see valge kangas on linase ja puuvillase segu. saabus minu koju mingi jaki näol. taaskasutus seega.

kingikott, kuhu kink sisse ei mahtunud...

paar aastat tagasi ostsin Humanast 6 lauakatet. kohe kui ma neid seal poes nägin, siis ma teadsin mis sellest tulla võiks ja kellele. aga liha oli nõder ja vaimu ei tulnud peale enne kui nüüd. ühest kattest sai koti üks külg, teisest teine ja kolmandast-neljandast küljed ning sangad. ja ühest väiksest jupist väike tasku sisse. täpselt kaks jäid järgi.

kui neli aastat tagasi sai sõbranna sünnipäevakingiks ühe väikse koti, siis seekord on tegemist suure kotiga. vähemalt raamat ja rannalina peaks sisse mahtuma (miski A4 või natuke rohkem isegi vist). voodrit ei ole. kõige suuremaks takistuseks sai sobiva luku leidmine. seda nii pikkuse kui värvuse osas. ikka täiesti hale on see lukuvalik poodides. ja ühe väikse karabiini õmblesin ka sisse, et äkki saab sinna näiteks võtmed riputada ja nii ei kao need kotipõhja ära.

ja koti peale tegin ühe väikse lille. neid valgeid ümmargusi kardinatykke ma mõni aeg tagasi huvi pärast katsetasin kõrvetada, aga jäid seisma. ise ma ju eriline prossikandja pole (või juuksekaunistuse vms) ja seega puudus motivatsioon. nüüd tundus, et midagi oleks kotile vaja lisada ja siis meenusid need valged asjandused. proovisin need siis mingiks lillemoodi asjaks kokku nokitseda. vahele on pandud vilditükist rebitud villatükke ja keskel on helmed. lillel on nõel taga, niiet saab kotilt eemaldada ka.

kuna viimase lihvi sai kott üsna viimasel hetkel enne kingikotiks muutumist, siis on pildiklõpsud sellised nagu nad on...

ise jäin kotiga täitsa rahule. ehk leiab kasutust:)

telefonipesa

millalgi ostsin kaks villast kampsunit kaltsukast. viltisin pesumasinas. roosa kamps läks kenasti pisikeseks. aga punane kamps pigem venis suuremaks ja ajas mingit punast pudi... ilmselt oli seda kuidagi töödeldud vms.

aga seda roosat vilti keeerutasin ma jupp aega käes niipidi ja naapidi ja jõudsin järeldusele, et mingit suuremat viltkotti ma sellest siiski ei tee. pigem katsetaks mingi telefonitasku või võtmepesaga.

selle telefonipesa kinkisin sõbrannale. tegelikult peaks veel proovima neid teha, et aru saada, milline võiks olla nö parim moodus sellise asja valmistamiseks. mul oli mitu mõtet kuidas teha, st milline asi olla võiks, aga ma ei osanud välja mõelda, kuidas seda saavutada. ilmselt peab katsetama.

uued nõelapesad

tuleb tunnistada, et ma ei ole sellest tassi sisse tehtud nõelapadja fenomenist aru saanud. kui ma seda esimest korda nägin, siis ma arvasin, et see padjaosa käib kuidagi ära ja sinna tassi sisse saab ka midagi panna. aga selgus, et ei olegi nii - padi on tassi küljes kinni.

lapsena olen ma nõelapatju teinud küll - neid sai lapsena emale ja vanaemale kõikvõimalikeks tähtpäevadeks kingituseks tikitud. aga vat ise ma ei ole eriline nõelapadja kasutaja kunagi olnud... paar vana nõelapatja mul isegi on, aga need seisavad kapis ja ma ei kasuta neid. minu nõelad on karbis.

mingil ajahetkel kui me emaga lahku elama asusime, siis millegipärast kolis nööpnõelte karp koos minuga. ma ei teagi miks, sest mina ju ei õmmelnud, aga ema ikka vahel õmbles. no igatahes nii kaua kui mina mäletan, on need nööpnõelad meil alati olnud selles pildil olevas karbis. viimasel ajal olen ma tundnud vajadust uue karbi järele, sest nagu pildiltki näha, siis ei olnud enam eriti seda pinda, kuhu nõela nii torgata, et see karbi sisse ei vajuks:P

nii ma läksin ja ostsin ühel kenal päeval Tiimarist karbid. teisel kenal päeval sobrasin kodustes kanga- ja paela-kottides ja tegin neile peale nõelapadjad. ja nüüd on minu nõeltel uued kenad pesad:)

kevadine jänes

meie peres küll tegelikult lihavõttepühade ajal jänesed ei jookse ja mune ei too. aga need pühad on sobilikud siin jäneste demomiseks küll.

selle jänese kangas on pärit mingitest ema vanadest kangakottidest. või kui mu mälu mind ei peta, siis oli meil kunagi sellest ruloo... igatahes on see selline jämedakoeline jänes.

nüüd kui mul on toimiv õmblusmasin, siis ema ähvardab kõik oma vanad kangad minu juurde tuua. mõnes mõttes ju tore, aga tegelikult on mul oma kapid ja kastidki kangaid täis. et kuhu ma need veel kõik panen. ja õmmelda ma neist ju ikka midagi ei oska :P

selja tagant vaadates tundub küll, et jänesel on tuulerõuged või mõni muu kole täpihaigus:P

punased

kudusin Novita Nallest kiireks kingituseks ühe baktuse. ilmad on küll juba nii kevadiseks muutunud, et ega seda vist sel hooajal enam eriti kanda kannata.

kokkamisest märgin ära, et märtsikuu sünnipäevade puhul tegin shokolaadist kohupiimakooki värskest ajakirjast Oma Maitse (03/2010). oli täitsa hea ja väga lihtne teha ka. lastele meeldisid muidugi kõige rohkem maasikad seal peal. ma vist varem ei olegi nii vara maasikaid ostnud... aga kui ma läksin poodi, et koogile midagi värvilist peale osta, siis kaubanduskeskusesse sisenedes lõi ninna maasikalõhn. ja lisaks lõhnale oli neil isegi natuke maitset:P

jänes kotis

jäneste hooaeg läheneb...

ühele väiksele tüdrukule oli vaja sünnipäevakingitust. üheks osaks sellest pidi saama see jänes. kingikotiks tegin teisest püksisäärest ka koti. sai samasuguse valge narma serva kuna seda oli täpselt nii palju veel alles ja kuskile mujale seda ka ka kasutada ei oskaks.

aga siis juhtus selline kurb lugu, et sünnipäevale mineja jäi haigeks...

juba linnukesed...

loodetavasti tuleb ikka päris kevad ka ükskord. seda talve on nüüd olnud küll mitme talve jagu. isegi poeg ütles, et see lumi võiks juba ära sulada, ta oleks selle üle väga õnnelik.

ma olen tikkimislainel. õmmelda tahaks ka, aga kuna ma ei ole sellest eriliselt osav, siis oleks vaja vaikust ja rahu. paraku olud ei võimalda seda hetkel... ja nii ma siis tikin.

minu panus

mu mehel on uus hobi - lauamängud. ja sinna ühe mängu jaoks oli vaja mingit kotti mängukaartidele (nuppudele?). ja kuna ma omale eelmisel nädalal uue õmblusmasina ostsin (jeejee!), siis ei olnud mul ka seda vabandust, et mul ei ole ju millegagi õmmelda.

et siis selline kott seekord.

roosa kass

selle kassi kangas on veider. pildil tundub kass üsna roosa. ja enne õmblemist tundus kangas üsna roosa. aga kui ma seda kassi praegu käes hoian, siis tundub seee kuidagi määrdunud ... ilmselt ongi pigem selline "ihuvärvi"...

aga kuna ma ostsin hiljuti kaltsukast ühed tõeliselt roosad linased püksid, siis on mul nüüd võimalik teha tõeliselt roosasid kasse. ja muid loomi ka. kui ma vaid natuke lõikan ja õmblen ja topin ja tikin:)

pika kaelaga loom

möödunud aasta alguses sai usinasti tikitud. nüüd seisis asi pikalt villa puudumise taga, aga ühel päeval sai käidud Raasikul ja toodud koju kotitäis villa. toppisin oma varem valmis õmmeldud toorikud villa täis ja tikkimine võis alata.

see siin on pika kaelaga tundmatu loom...

ja kuidas vend omale kindad sai

eelmise jutu jätkuks...
vennale oli siiski vaja ju kindad kududa. võtsin välja selle paberi, mille eeelmine kord olin joonistanud 15 silmaga vardal. aegajalt proovisin mehele kinnast kätte ja valmis nad said. õige omanik on saanud proovida vaid ühte kinnast... nüüd sai teine ka valmis ja loodetavasti sobib see ka:)


kuna sel kindal tuli peopesa sakiline ja ma pole väga osav tegema kaht ühesugust asja, siis kasvasid pöidlad välja erinevast sakikohast... mille tulemusena jooksevad sakid pöialdel erinevalt. ja see lõng on tegelikult natuke paks klapiga pöidla jaoks. minu meelest. aga sel ühel proovitud kindal vennale see mõte meeldis. eks näis kuidas pidevas kasutuses olema hakkab... kas keegi seda klappi sinna peale ka tõmmata viitsib vms.

vardad nr 4
lõng Hiiumaa lammastelt

kuidas ma omale kindad sain

venna üheks jõulukingisooviks olid käpikud. aga kuna ma neid kududa ei jõudnud selleks ajaks, siis kavatsesin teha sünnipäevaks. see on tal aasta alguses.
eeskujuks võtsin detsembrikuu "Eesti Naises" olnud klapiga käpikud. tegin väikese tööproovi ja arvutasin, mille tulemusel tõdesin, et kinnas tuleks väike kui täpselt sama skeemi kasutaksin kui juhendis. joonistasin ajakirjas olnud mustrit ka natuke suuremaks, aga lõpuks otsustasin siiski hoopis numbri võrra jämedamad vardad (nr 4) võtta. aga kui kinnast poole peoni juba kootud oli, siis sai selgeks, et meesterahvale jääks see ilmselt ikka väheke kitsaks...
ent kuna mul omal ka kindaid vaja oli, siis harutama ei hakanud ja pooleli ei jätnud. klapi jaoks ma vajadust ei näinud, nii et selle jätsin ära. ajakirjamuster jäi minu käele natuke lühikeseks, nii et pidin veidi ülemist otsa pikendama. ahjaa - pöidla tegin ka küljele, sest mulle hakkas selline pöial väga meeldima. ja peopesas ei ole sama muster kui käeseljal. et siis lõppkokkuvõttes on nagu ajakirjakinnas ja samas ei ole ka:)

aga väga hea ja soe on. pildile nad uuena ei jõudnudki. nüüd on neid juba hulk aega kantud. tegelikult ma ikka mõtlesin omale midagi värvilisemat ja heledamat kududa kätte, aga juhuse läbi sain sellised. mõnusad:)

vardad nr 4
lõng Hiiumaa lammastelt

palju õnne, sõbrad

mõned aastad tagasi tegin ma jõulupakkidesse küpsiseid. hunnik tainast sai valmis tehtud ja jagatud erinevatesse anumatesse, kuhu siis sai vastavalt lisatud pähkleid ja rosinaid ja shokolaadtükke ja purustatud marianne komme ja kakaod. nõme on asja juures see, et ma ei mäleta, kust see retsept pärit oli. olen otsinud, aga äratundmist pole tekkinud. kui kellelgi on head küpsiseretsepti, siis võib vihjata.

aga need pildil olevad küpsised on tehtud poe muretaignast ja laps võttis need sõbrapäevaüritusele kooli kaasa (maiustuste vajadusest räägiti nii hilja, et komme ostma ei jõudnud, õnneks oli meeltesegadushoos ostetud tainas kapis).

mida teha mitte väga ilusate kartulitega, mis koorides väga pisikeseks ja auguliseks muutuksid? meie proovisime kartulitrükki. mina lõikusin kartuleid, poisid panid värvi ja tembeldasid. selle päikest meenutava kartuli lõikas vanem poeg. ja nagu ikka - mina lõikan ja teen suure töö ära, aga kes osutub kunstnikuks? see, kes templi paberile lööb:D

ja kuna kooli oli vaja sõbrapäevakaart viia, siis sai üks süda siia kasutatud.

koogijutud

see on nüüd selline endale vajalik postitus - et teaks milline kook millise mulje jättis.

venna sünnipäevaks tegin hõrku sidrunikreemitorti. ma ei mõista küll päris hästi, millest on tingitud see "hõrk" seal ees. minu jaoks on hõrk midagi eriti õhulist ja kerget ja pehmet... aga see kreem on hoopis midagi muud - selline intensiivselt magus, hapukas, raske ja väga rammus. kohe tunned kuda kilod juurde tulevad kui veel ühe suutäie võtad :P ja küpsiseid kulus mul põhjaks oluliselt rohkem kui retseptis ette nähtud.
teisel päeval tundus kook natuke parem... oli natuke maitselt pehmemaks muutunud.

mehe sünnipäevaks tegin jäist kohvi-iirisetorti. esimeseks takistuseks sellel teel osutus piparkookide leidmine poest jaanuari lõpus. ma kõiki poode muidugi läbi ei käinud, aga lõpuks leidus ühes poes külmutatud pakk piparkoogitainast. seega sain veel ka piparkooke küpsetada.
see kook oli täitsa hea. rammus ja magus. mingit analoogset kihilist asja võiks teinekord proovida teha jogurti ja/või kohupiimaga. ja kasutada zelatiini...

tegelikult peaks nüüd mingeid lahjemaid kooke tegema hakkama. ma ikka loodan, et varsti/kunagi saabub kevad ja siis ei saa end enam paksudesse talvepükstesse peita...

oma kookidest mul pilte pole, aga võin öelda, et need nägid küll üsna samasugused välja kui nami-nami piltidel:)

aga et postitus päris pildita ei jääks, siis näitan oma poja kätetööd - tema käib puutööringis ja tegi seal laeva.

valge müts

ema sai jõuluks valged kindad. täiesti ootamatult selgus, et ema põhjatutes mütsivarudes puudub valge müts, mis sobiks kenasti tema uute kinnastega. mis jäi mul muud teha kui võtta vardad. keerulisim sealjuures oli sobiva mustri leidmine.

algidee on pärid Dropsist. põikikootud osa on tehtud kinnaste mustri keskosa järgi. siis silmad servast üles võetud ja peanupp peale kootud.
algul kaalusin ka varianti lihtne sammastega baretilaadne müts heegeldada. aga kinnastest ja mütsist moodustuv komplekt tundus parem. olen täitsa rahul. ema ka:)

kuna ilmad nõuavad pähe mütsi, siis sai kiirelt paar klõpsu tehtud. natuke peaks muster vist pildil ikka näha ka olema...

lõng 3kordne maavillane Raasikult
vardad nr 4

meem

Kuduv koeraomanik ulatas mulle jõulueelse pähkli... ma olen mitu päeva vaevelnud:P

Reeglid:

1) too esile oma selle aasta lemmiktöö(d) käsitöövallas ning kirjelda lühidalt, mille poolest on too sulle hingelähedane. Töid võiks olla kuni 2.
2) saada meem edasi paarile käsitööblogijale

kerisin oma lõppeva aasta pilte ja tõdesin, et igasugu vidinaid ja pudinaid on hunnik, aga midagi eriliselt esile polegi tõsta. mind tegelikult üllatas, et enamus pihuloomi on kõik sel aastal tehtud... see tundus kuidagi nii ammu. ja vaid üks neist on mul siiani kodus (kui laste omad välja arvata). ta tegi küll vahepeal tiiru isegi välismaale, aga tuli mu juurde tagasi. ta meeldib kõigile, kes teda näinud on. ma lihtsalt ei ole raatsinud temast loobuda. ei oskagi seletada miks, vahel lihtsalt on nii:)
tegelikult on mulle endale hetkel täitsa ootamatu, et tikitud asi nö esikoha sai. tänu neile loomadele ma tikkimise enda jaoks üldse taasavastasin. ja see pole üldse nii hirmus:P väga mõnus tegevus. just see nö vabatikand, kus ei pea näpuga mustris järge ajama.

aga selle karuga üsna sama pulga peal on tegelikult mitu asja ju veel. kui neist vaid üks välja tuua, siis ehk üks aastalõpu tegemine - triibulised kindad. kuigi ma seda ise ütlen - need on ühed väga ilusad kindad :)

ega ma pole väga kursis kes siin vaatamas käivad ja seega on raske teatepulka edasi anda. Aga Vikeldaja ja Umarik võiksid ju küll oma selle aasta tegemised hindavalt üle vaadata:)

magus aastalõpp köögis

selle aasta esimese kokandusliku sissekande teemaks oli lagritsakook. ka selle aasta viimase kokandusliku sissekande üheks tegelaseks on lagritsakook. viisin seekord ellu selle, mida aasta alguses lubasin - "ja sellel kreemil oli nii mõnus mekk, et ma ilmselt katsetan mingil hetkel midagi analoogset zelatiiniga teha". see eksperiment osutus igati edukaks. võibolla peaks millalgi proovima mingit lahjemat varianti...

panen siia meelespeaks ka koostisosad. ja kui keegi tahab katsetada, siis ehk on sellest abi. kuigi lagritsasõpru vist väga palju ei ole:)
põhjaks pakk purustatud pruune küpsiseid (180 g) segatuna sulatatud võiga (100 g).
sellele natuke pohlamoosi peale.
kreem: 250 g lagritsaid sulatada 400 ml vahukoores. sellele lisaks vahustada 600 ml toorjuustu. 1 pakk zelatiini.
külgedele veel vahukoort. peale tumedat shokolaadi.

teiseks tegelaseks sel jõulul oli jõulukeeks. selle retsept on pärit siit. väga ilus ja hea sai. võib teinekord ka teha. neid samu kuivatatud puuvilju panin ka brändi ja fariinsuhkru ja mee segusse. tuleb tunnistada, et neid ei ole ma veel maitsta jõudnudki ise.

kolmandaks tegin doominoküpsistest trühvleid. mõnele panin südamikuks aprikoosi. valge shokolaad sel korral millegipärast ei sulanud korralikult ja seega said valged kommid sellised metsikud. osad pallid keerutasin niisama kookoshelvestes. ja mõned kommid koosnevadki ainult kookoshelvestest ja valgest shokolaadist. idee on Toit&Trendist.

soe, soojem, kõige soojem

mõni aeg tagasi küsis üks armas inimene, kas oleksin nõus kuduma ühe keebi. kuna ma polnud varem sellist asja kudunud ja see pidi minema jõuluvana kingikotti, siis ei julgenud eksperimenteerima hakata. lappasin natuke ajakirju, surfasin natuke veebis ja viimaseks jäi sõelale ajakirjas Moda (1/2008) olnud kudum.

käisime ühes ja teises ja kolmandas lõngapoes. sõelale jäi Alvita Alpaka (kulus natuke üle 400 grammi, vardad nr 3,5).

ja siis ma muudkui kudusin. nii nutikas ma muidugi ei olnud, et oleks nööbi valinud enne nööpaugu tegemist - oleks valik natuke suurem olnud. nimelt on juhendis nööpauk üsna pisike. nööbi valimine osutus keeruliseks ja selle jätsingi lõpuks kinkija otsustada. õmblesin mõlemale poole nööbi kõrvale ka trukid, sest mulle tundus, et aja jooksul võib hakata see nööpauk välja venima. juba ajakirja pildil tegelikult tundus see nii. ma ei kujuta isegi ette kui mõistlik see tegu oli... eks uus omanik saab need ära harutada kui ei sobi. aga nendega hoidis õlakate kinnituskohalt paremini kui ilma. minu meelest.

ja see sai üks tõeliselt soe asi. loodetavasti jäid nii kinkija kui kingisaaja rahule:)