värvipakid - pruun ja punane

minu esimene pakivahetus on nüüdseks ka edukalt lõppenud.
kuna enamus inimesi ei põe ilmselt postkontorifoobiat ja on muidu usinad, siis käisid nad oma pakkidel ruttu järel ja said ka pakid saadetud enne kui viimasel minutil. minule saatis paki riinukas ja see pakk ootas mind postkontoris pea kaks nädalat:P mitte et ma poleks pakist teadnud, vaid ma kuidagi ei jõudnud sinna (logistiliselt on see ka minu jaoks nõmeda koha peal) ja siis ma lootsin, et ehk saan oma paki ka ikka valmis ja siis oleks nagu kaks kärbest ühe hoobiga. ei saanud valmis, pidin pakile järele minema, et seda tagasi ei saadetaks:P
aga pakk oli mõnus pruun ja kohvilõhnane. kui veel täpsem olla, sis shokolaadikohvi. pakis oli veel vill, tass, heegelniit, pael, karvased traadid, auguga põlevkivi, shokolaadid, pärlid ja mingid pehmed krudisevad pallid. veelkord suur aitäh:)

minu pakk läks Tartusse Heilyle. kui mul enne olid mõned mõtted, mida isetehtut pakki panna, siis pärast tema blogi vaatamist pidin ma need kõrvale heitma:P järjehoidjavahetuses osalejal ilmselt järjehoidja on, kotivahetusega sama lugu... lisaks eelmises vahetuspakis saadud asjad...
otsustasin siis ikkagi katsetada seda vilditud raamatukaante tegemist, mis mul mõnda aega peas oli mõlkunud. ja kuna Heily üheks hobiks oli ka lugemine, siis tundus asi sobivat. mul muidugi puudub kogemus kuivõrd sellistest kaantest kasu on või kui vastupidavad nad on:P paraku tegin kaaned ühtede kodus olnud nahkkaante mõõtudega ja seetõttu ei mahtunud nende kaante vahele hiljem ostetud raamat (mis tegelikult ongi vist mitte päris klassikalise formaadis).
munalõikur sai ostetud mingist Põltsamaa poest, kuhu me kogemata sattusime. ja kui mees seda korvist lindile pani, siis porises, et miks ma meile midagi sellist ei osta. ma küsisin, et mismõttes - no see on ju punane, järelikult see läheb sinna punaste asjade pakki!:P kusjuures tol hetkel ma polnud isegi veel kindel, et see sinna läheb...
ja kokkamishuvilisele kõlbab ju kokaraamat ikka kinkida eks. lisaks on see raamat nii mõnusalt punane, et sobis nagu rusikas silmaauku. kalaraamat kalamehe naiselt:P
aga põhiliseks piduriks paki saatmisel olid hoopis kommid ja lõngad:P kuna mul endal on pilt ilma kommide ja lõngadeta, siis ma kasutaks siinkohal Heily tehtud pilti, kus on ainult kommid puudu;)

siidsall ja järjehoidjad

see postitus on juba ammu pooleli olnud, aga erinevatel põhjustel on selle lõpetamine veninud...
tegelikult enam ei oskagi nagu alustada...
sai suvel käidud ühe väikese seltskonnaga siidimaali tegemas. Tallinna vanalinnas on üks selline tore koht nagu Meistrite hoov ja seal on üks armas väike kauplus "Õnneküpsis". sinna me kaheksakesi suundusimegi, et maalida ühele meist mälestuseks/kingituseks siidsall. enamusele meist oli see täiesti uus kogemus. salli pikkuseks oli vist 2 meetrit ja nii me jagunesime 4 ühele poole raami ja 4 teisele poole raami. igaüks sai järgemööda oma kätte guttatuubi ja joonistas kontuurid ning siis läks värvimiseks. õhtu peategelane esitas oma eelistused värvitoonidele, juhendaja jagas omapoolseid soovitused ja selline see sall siis sai:


pärast kuivamist tuli sall ka läbi pesta ja värvid läksid tuhmimaks (paraku sellest mul pilti pole), aga lõppkokkuvõttes jäi peategelane vist üritusega rahule. olgu siis siinkohal ka öeldud, et peategelasel olid ülejärgmisel päeval pulmad ja see oli üks osa tema pruudipeost:)

ja kuna noorpaari üheks kingisooviks oli midagi isetehtut, siis sai neile tehtud paar vilditud-tikitud järjehoidjat raamatute vahele panemiseks. tegelikult olid mul talvel ikka hoopis suurejoonelisemad plaanid:P ma ei saa aru, kuhu kohta ja kuidas see aeg niimoodi lendab... loodetavasti leiavad need kingitused rohkem kasutust (või võtavad vähemalt sahtlis vähem ruumi) kui mõni pulmi ja pruutpaari sümboliseeriv meene.
kingiks läksid ainult kaks järjehoidjat, aga kuna materjali oli rohkem ja endalgi kodus mitu poolikut raamatut ning järjehoidjaid kulub palju, siis õnnestus mehel ka üks ilus järjehoidja endale välja kaubelda:P loodetavasti see ei kao nagu paberist või jäätisepulkadest tehtud järjehoidjad...

ümbrikust müts

mõned päevad tagasi oli planeeritud mööda Peterburi maanteed üks sõit. teatavasti jääb sinna kanti ka Raasiku oma lõngadega. väike kõrvalepõige teelt oli hädavajalik. mul on nüüd 1,8 kg villast lõnga rohkem kui enne:P

eelmine Raasikul käik toimus möödunud aasta novembris ja ega ma midagi olulist tol korral ostetud lõngadest teinud ei ole. on paar poolikut asja ja natuke on villa vähemaks vilditud. sel korral ma isegi ei vaadanud heide ega villa poole.

mulle juba mainiti, et oma pojad olen ma seekordse ostuga unarusse jätnud:P mainiks veel, et esimese asjana krabasin ma kaenlasse selle roosa lõnga (ma ei tea kellele või miks, aga no see oli nii ilus lihtsalt). no sel korral olid seal samasugused sinised lõngad nagu aasta tagasi. ja tõestamaks, et ma midagi siiski kudunud ka neist olen, siis siin on üks müts minu vanemale pojale. hetkel on ta sellega küll rahul ja arvab, et talvel paneb pähe ka, aga eks näis. seal on kokku kootud tumedam ja heledam sinine edevlõng ning küljele on õmmeldud helkurpael.

rohkem ehteid

mu pere meespool (meeskond?) on igatahes juba täheldanud, et mind on tabanud hullus:P isegi käigupealt käib miski traadikeeramine kui enne välja minekut selgub, et mul ju tegelt on seda värvi helmeid ka nagu mul nt pluus parajasti seljas on... et siis võiks sinna juurde mõne jubina ka kaela ja kõrva keerata. selliselt said tehtud need lillad kõrvarõngad ja ripats. ripatsil pole pildil ketti taga, sest kett oli sel hetkel sõlmes ja ei mahtunud august läbi. nüüdseks on olukord lahendatud ühe 0,6 mm traadijupiga, mis niisama lihtsana ümber kaela väga kena on.

ja siis sai ühe teise riietuse juurde üks selline komplekt fimost ja traadist tehtud. pean siiski tunnistama, et mõlemad eelkeerutatud traadid (nii kaelale kui käele) on minu jaoks liiga väikse keeruga. ma algul tegin käevõru hoopis teistsuguse ja käetraadile, aga hoolimata suurte pärlite kasutamisest jäi see ikka hoidma ümber käe. nii sai see käevõru tehtud kaelatraadile ja mõlemas otsas olevad konksud hoiavad asja kenasti koos. kaelavõrule lisasin taha ketijupi, sest ma kippusin seda võru kogu aeg lõdvemale tõmbama kuna tekkis poomistunne. ja et võru siis ära ei kaoks, selleks panin taha keti.

üks vana suvine heegelkudum

see on üks vana asi, mis õnnestus emal külas käies pildile püüda. vast enam kui 10 aastat tagasi oli üks selline heegeldatud ja kootud ribadest suvine kamps ajakirjas Burda. aga nagu ikka - ajakirjas oli ilusam kui valmis tehtuna ja nii ema selle endale sai. minule jäi ta kerest laiaks ja varrukad tulid vist tsipa lühiksed ja kitsad... kes seda enam mäletab.

kuna mitmed minu kootud kirjud kampsunid on mööda ilma laiali (või harutatud ja uuesti kootud) ja isegi enam ei mäleta kõiki, siis üritaks pildile püüda veel need, mis kuskil alles on. endalgi huvitav vaadata kui tubli ma kunagi olnud olen:P

must-valge ja värviline

Kullaketrajad algatasid järjekordse vahetuse -
kuigi see värviliste pakkide vahetus tundub hetkel kui mingi võidujooks olevat, siis panin oma nime ka kirja. ma pole päris sellest fenomenist aru saanud, mis paneb inimesi vahetustes osalema... värvipakivahetuses on ilmselt mänguruum suurem kui igasugu konkreetsete asjade vahetuses. asju on tore teha ja kinkida, aga kõrvaltvaatajana olen ma ikka mõelnud, kas tõesti kõik on oma saadud pakkide/kottide/ehete/jne üle nii õnnelikud kui see välja paistab... isegi parimatele sõpradele isetehtud asju kinkides mul kripeldab - kas ikka meeldib.

Väga kaua aega tagasi sai Isetegijas alguse järjekordne lapitekkimine. sedakorda siis isadepäevaks isale ja värvideks sinine, must ja valge. ma mõnda aega paanitsesin sinise lõnga pärast, et kust ma seda õiget paar meetrikest saaks, aga siis lugesin reegleid veelkord ja märkasin, et võin kolmevärvilise lapi hoopis tegemata ju jätta. see sobis kenasti.

ei oska mina püüda pildile musta ja valget nii, et mõlema pind normaalsena näha jääks.

nüüd tuleb veel üle saada oma postkontorifoobiast ja lapid posti panna. ja kunagi hiljem ka värvipakk... no tegelt on asi vist pigem selles, et mu postkontor asub mu jaoks ebamugava koha peal. sel põhjusel olen ka oma senised Helmehaldja tellimused lasknud kulleril koju tuua. aga nüüd nad tegid apsu ja ma pean pakile postimajja järele minema... kui ma nüüd sellele järgi minnes taipaks lapid kaasa võtta..

traadiväänamine häda sunnil

ma pole enam ammu sõrmuseid kandnud. kui täpsem olla siis umbes 7 aastat - kui imik kodus oli, siis need kuidagi segasid mind ja seejärel harjusin nendeta olema. kõrvarõngaid eriti ei vaheta ja kett on ka kogu aeg kaelas. nüüd ühel päeval otsustasin, et võiks jälle sõrmused sõrme pista ja vahelduseks hoopis hõbedat kanda. paraku ei leidnud ma oma kõige lihtsamaid kõrvarõngaid üles. ja ainus keti külge riputatav asi oli merevaiguga, mis ei läinud kohe mitte. aga kui kodus on traat olemas, siis pole ju probleemi:P

keskmisel pildil siis viimati valminud asjad, millest pooled ka juba kasutuses on. roosa komplekt ja must sõrmus on tehtud mõni aeg tagasi lihtsalt niisama proovimise mõttes.

ilusa nuku uued riided

see oli vist esimene ajakiri Käsitöö, kus olid Barbide riided sees... tookord sai neid ka teha proovitud ja tõdetud, et sellise väikese asja tegemiseks kulub tegelikult ootamatult palju aega. ja kui arvestada seda, et ma kleitidele eile trukid taha õmblesin, siis kulus nende valmimiseks rohkem kui aasta:P
kuna mul kodus ühtki tüdrukut pole, siis on meil ka ainult üks modell. selle nuku tellis vanem poeg endale viiendaks sünnipäevaks ja enamuse ajast on ta alasti. nüüd jäeti talle villane kostüüm selga ja poiss leidis, et ma peaks nukule rinnahoidja ka tegema. tissid pidavat pontso alt välja paistma muidu:P


ja nüüd pidin ma nukule pappkarbist voodi meisterdama. ja need minu lapsepõlvest jäänud nukutekid läksid ka käiku ja kaks pisikest patja õmblesin... ja mulle räägitakse mingist päris nukumööblist koos kappide ja toolidega... ja meesnukust, kes ka sinna voodisse ju mahub.... see hoog läheb loodetavasti ikka üle ja mul ei saa kodus olema lisaks autovärgile ka nukumajandus...

natuke õmblustööd vahelduseks...

Kevadel olin lõpuks nii tubli, et ostsin oma vanale Singerile uue rihma peale ja suutsin selle õige pikkusega timmida. see tähendas omakorda seda, et võis jälle õmblemisele mõelda.
tegelikult ei plaaninud ma üldse lapitekki õmmelda. mul oli hoopis tagasihoidlikum plaan, mis osutus ootamatult ülejõukäivaks....

no igatahes jäi tollane tegu poolikuks, aga keset ööd tekkis vajadus oma kangakast lahti kangutada ja lappe lõikuma hakata. hea, et mul selliseid hoogusid harva käib... nii on mul õnneks ainult 2 poolikut lapitekki kapis (lapiosa on valmis, vatiin ja teppimine on pidurdavad asjaolud). nüüd siis sain valmis oma teise lapiteki (esimene on poisi voodil kattetekiks ja on ilma vatiinita). see on mu esimene vatiiniga tekk ja oma mõõtmete (123x123) tõttu puudub sel meie peres otstarve:P aga no oli vaja teha eksole:D

algse plaani kohaset pidi äärde tulema ruudulaiune kant, aga tegemise käigus selgus, et ma ei oska kandiga nurka teha. olemasolevates kirjaikes õpetustes oli öeldud kuidas kaks esimest kanti panna ja lisatud "teised kandid panna samamoodi". minu pea seda ei võtnud. nii ma siis ikkagi õmblesin ühe riideosa suuremaks ja keerasin serva peale. ilmselt oleks mõistlik minna mingile lapinduskursusele ja lõpetada jalgratta leiutamine. mõtlesin sellele juba aasta tagasi, aga mõttest kaugemale ei jõudnud (kui keeruline see lappide kokkuõmblemine siis ikka on eksole:P). näis kuidas sel aastal läheb.

pildil jätab tekk vähe loperguse mulje, aga tegelikult on ta siiski üsna kandiline:P

fimo ja vask

eile saabus järjekordne pakk Helmehaldjalt ja sain ometi kord lõpetada oma pooliku fimokomplekti. st fimovärk oli ammu ootel juba, aga vaskseid kinnitusvahendeid polnud.

tegelikult olen ma fimost teinud ka värvisisi kuulikesi ja torukesi jms siukest värki. aga traadile/paelale ajades pole nendega seda õiget "tunnet" tekkinud. ja siis ükskord vanadest varudest pärit traati (kui ma veel kunstlilli tegin ja poest rullides vasktraati ostetud sai) keerutades tekkis mõte, et fimoga saaks ju ka nii teha. ja nii see läks - kaelakee, käevõru, kõrvarõngad ja sõrmus - fimost ja vasktraadist.

esimene traadikatsetus

ma ikkagi ei suuda mõista, kuidas on võimalik traadist selliseid vigureid keerata nagu osad inimesed teevad... minu meelest kui korra juba vale nurga alt keerata, siis on traadil krõnks sees ja teisiti keerates enam ilus ei jää. kuidas on võimalik ümber traadi tihedalt teist traati keerata ja asi jääb ilus. kui traat pikalt võtta, siis on ilge jama seda ju keerata. aga ma tunnistan ka, et ega ma pole mingite juhenditega tutvunud. võibolla on selleks oma nipp... ja igasugu traadiotse peitmist ja õige nurga all keeramist tuleks ka harjutada ilmselt. et väga torkima ei jääks.

no igatahes ühel õhtul tekkis mingi mõte seoses traadiga ja ma istusin kogu oma traadi ja pärlilaadungiga voodisse. ühel sõbrannal jälle sünnipäev ja sai talle hõbeketid ostetud. et teeks mingi tilulilu keti otsa. pärlid on Helmehaldjalt üllatuskingitusena saadud (ma neid saades veel mõtlesin, et no mida ma küll selliste roosadega peale hakkan:P). traat on ka sealtsamast pärit. raha eest saadud helmestega pole ma seni midagi teinud... kuigi neid oli ju hädasti osta vaja:P

ja lisaks ripatsile võttis kuju ka üks sõrmus, käevõru ja kõrvarõngad (konksud puuduvad ja kaelakett on OÜ Juveel toodang). selline lihtne ja robustne roosa komplekt. ma veel pole kindel, kas ma seda ka kinkida julgen...

ja kas see keeruga traat ongi ainult nii väikse keeruga, et hoiab tihkelt ümber käe. ma kaelavõru jaoks pole julgenudki tellida... äkki hakkab pooma...

ehted

ei ole hulk aega midagi asjalikku teinud. kui mitte mainida veel üht triibulist baretti...
selle lõigu kirjutan ma siia iseendale meeles pidamiseks - ära tee kunagi enam midagi tellimise peale! asjad ei tule siis sellised nagu tellija ette kujutas ja soovis ja mul on paha tunne, et üldse teha lubasin. sel korral tahtis vanatädi samasugust triibulist baretti nagu ma emale tegin. sama suurt ka. aga kuna ma ju peast selle tegin ja ema oma enam käes polnud, siis tuli see uus barett ühe triibu võrra suurem ja polnud enam üldse see, mida taheti. ema küll pakkus välja, et harutagu ma või tehku uus. ei, aitäh. baretivabrik on suletud.

midagi näitamiseks ka. kevadel on mul kahel sõbrannal sünnipäev. eelmisel aastal said nad omale uued kotid, sel aastal uued ehted. kedagi peab ju enda tehtud ehetega kiusama kui ise enam eriti ehteid ei kanna.




esimesena siis jälle üks punane vilditud pross ja vilditud sõrmus. sõrmusetoorikud pärinevad Helmehaldjalt ja nende tellimisega kaasnevad alati põntsud mu rahakotile. ühte sõrmusetoorikut ju ei telli eksole:P siis on vaja ikka võtta igasugu helmeid (millest ma eriti midagi teinud pole) ja erinevat fimot (millest ma ka eriti midagi teinud ei ole) ja kui juba tellimiseks läks siis ka traati ja tange... ja siis on eriline nöök avastada hiljem, et oled suures tellimistuhinas tellinud valed sõrmusetoorikud:P

ja helmeste tamiili otsa ajamine on mul nüüd enamvähem selge:P lõpus kinnitamisega on küll veel probleeme. näis kas ma kunagi traadiväänamiseni ka jõuan. igatahes kahed tangid on mul olemas ja traati on ka, aga senised katsetused on küll kõik totaalselt aia taha läinud. seal on ka põhiliseks probleemiks igasuguste kinnitavate aasade väänamine...

kolmas. koos lillega

kui juba baretihoog sees on ega siis enam pidama saa. aga noh - selliseid kiirelt valmivaid asju on hulka mõnusam teha kui neid, mis kaua aega võtavad.

üleni roosa bareti jätsin seekord tegemata, tuli hoopis triibuline. heegelkiri on omalooming.

ja mõni aeg tagasi sai jälle üks vildipallidest pross tehtud. selle saab ka ema pühapäeval endale.

barett vol 2

ema sai oma heleda bareti kätte ja jäi rahule. ja arvas, et järgmise võiks veel õhulisema teha. juhendeid mul endiselt pole, aga mõtlesin siis eile õhtul proovida natuke niisama heegeldada. täitsa kenasti tuli välja...

keegi kindlasti ütleb, et tal on söögilaual just samasuguse mustriga laudlina, aga las ta siis ütleb. mina ei ole näpuga kuskilt järge ajanud. netis mustriotsingul surfanud ka ei ole. omalooming siis nö.

lõng on sama mis eelmisel baretil ja seekord leidsin paberilt ka mõned kirjad - 100% puuvill ja kulus seda jälle peaaegu 50 grammi. barett sai natuke suurem kui eelmine ja omanik paistis rahul olevat.

ja mul on üks roheline ja üks beez lõngatokk veel, mis selleks puhuks spetsiaalselt ostetud (ma ei tea kui suurt baretti mu ema mind kujutas heegeldavat). tegelikult on mingit roosat ka... 60-aastane proua roosas suvekostüümis, roosa koti ja roosa baretiga... oleks see vast vaatepilt:P

suvine barett

ema arvas, et tal oleks suveks hädasti baretti vaja. käis ja ostis Abakhanist lõngadki ära. neli tokki (üks neist on pildil ka näha). minu ülesandeks jäi muster otsida ja heegeldada. kuna ma pole elus varem ühtki mütsimoodi asja heegeldanud, siis ma päris peast teha ei riskinud ja üritasin kuskilt ikka mingit juhendit leida. minu jaoks väga sobival ajal oli ühe kena bareti heegeldanud Vardamoor, kes oli nii kena, et võimaldas ka mul selle mustri järgi heegeldada (aitäh talle veelkord selle eest:)) mingi koht on mul vist siiski natuke teisiti läinud ja peenem lõng tingis ka rohkem heegelringe, aga hakkama ma sain.
ja kuna selle bareti heegeldamine ootamatult nobedalt läks, siis on võimalik, et mu ema saab veel mõne bareti omanikuks - nimelt on mul lootus saada ka mõned paberil juhendid.

lõngast ka - paberil ei ole kirjas ei kogust ega koostist, aga ma arvan, et see on puuvill ja kulus tegemiseks umbes 50 grammi. seega saan ma teha veel 3 baretti:P ühe beezi ja kaks rohelist... uh-oh.

vanaemaruuduline sall

mõtlesin et testiks seda flickrist postituse blogisse saatmist. ma mõni aeg tagasi üritasin pihta saada kuidas blogist flickrisse linkida, aga ei mõelnud välja...
selle salli sisse läksid jõulukinkideks tehtud sallidest jäänud lõngajupid ja üks beez lõngatokk, mis sai ostetud kui toimus ff-lõngavahetus (aga see lõng jäi vahetamata). ja see sall vajas hädasti tegemist, sest ostsin omale uue jaki, mille juurde olemasolevad ei sobinud. poleks tulnud jakki, poleks tulnud ka salli.
jõulusallilõngadest heegeldasin lihtsad vanaemaruudud, raamid beezist lõngast. uuena jäi sall pildistamata ja nüüd on ta end mugavalt rulli tõmmanud, niiet pilt on selline nagu ta just parasjagu on.

sinine viltkübar

talvel sai käidud ühel toredal kursusel Tallinna Rahvaülikoolis. kursus iseenesest oli lühike, kestis vaid mõne tunni, aga selle aja jooksul räägiti viltimise ajaloost ja erinevatest võimalustest, näidati slaide ja raamatuid. põhiline oli muidugi see, et igaüks tegi endale ise vildist kübara või mütsi.
kuna paari tunniga sai valmis vaid märg vildist asi, mille sai silmini pähe tõmmata, siis jäi igaühele koduseks ülesandeks oma peakattel kübaraserv sobivaks lõigata ja painutada ja üldse kogu see värk ära tuunida.
kõik muu sai kodus kohe tehtud, aga tuunimiseni jõudsin alles nüüd. no kaua see soe talvine peakate ikka kapi otsas seisab ja tolmab. teeks korda ja peidaks kappi ära:P

tegelikult oleksin pidanud selle kübara tegemisel kasutama punast villa, siis oleks saanud selle oma emale anda. sest tuleb tunnistada, et ega minust ikka kübaramoori niipea ei saa... aga nüüd peaks kübarategu ju selge olema ja eks võib punase teha juba kodustes tingimustes.

tekk Aasta Emale

Isetegija foorumis algatatud lapitekkide tegemises olen ma varemgi osalenud. mulle meeldib lappe teha üldiselt... kui need ei pea olema ühesugused ja nende tegemiseks pole muid keerulisi tingimusi seatud. seekordne lapitegu oli mõnes mõttes natuke keerukam. olin oma nime juba kirja pannud kui märkasin seda tõsiasja, et lapp tuleb kududa. ma aimasin täitsa õigesti kui pidasin kindlas mõõdus kudumist aeganõudvaks protseduuriks. kui ma algul arvasin, et siinkohal oleks tore katsetada erinevaid palmikuid, siis pärast n+1 korda lapi harutamist (sest see oli liiga suur või liiga väike) ma enam nii ei arvanud. ja nii tegingi lihtsad lapid ja lubasin endale, et edaspidi loen reegleid hoolsamalt.

usinamad Isetegijad heegeldasid lapid ühiselt tekiks ja lõppviimistluse tegi Freddy, kelle blogist on pärit ka pilt valmis tekist. Nüüd jääb veel oodata emadepäeva, mil peaks välja kuulutatama Aasta Ema, kes siis selle kauni teki endale saab.

õhuliselt roosa

läbi tehniliste raskuste ja keerdkäikude olen ma jõudnud nii kaugele, et oma vahepealseid tegemisi jälle ilmarahvale näidata. et ei ole ma niisama passinud ega omale uut hobi leidnud, ei ole...

vennatütar sai taaskord aasta vanemaks ja selleks puhuks sai talle üks väike roosa ime heegeldatud. pärineb selle muster ajakirjast Moda 2/2007. tegelikult on uskumatu kui kähku selline asi valmis saab. kui ma poleks mustrikordi vähendanud ja mõnd asja nats ringi teinud, siis oleks veel vähem aega läinud.
lõnga kohta ei oska ma midagi täpset arvata - sai kunagi 2 suurt tokki ühest teisekäepoest ostetud just selle mõttega, et äkki saab sellest vennatütrele midagi ilusat teha. toona oli silme ees küll eelmisel suvel endale valminud imekudum, sest seda ta proovis ja see talle meeldis. aga see lõng tundus heegeldamiseks sobivam olevat kui kudumiseks.
hoolimata sellest, et tegemise käigus proovida heegeldist ei saanud ja ajakirja olnud mõõdud olid mõeldud suuremale inimesele, siis istus kõik seljas ilusti. aga kuna sünnipäevalapsel oli kõikse aeg tuli takus, siis peab leppima riidepuupildiga.

lill

proovisin ühel õhtul väikseid palle viltida. rullisin neid käte vahel ja kastsin muudkui külma ja kuuma vette jms. kuus tükki suutsin teha ja siis olid käed valged ja pehmed ja vett/seepi enam küll ei tahtnud.
ja siis saabus ühe toreda kolleegi sünnipäev ning sai talle kähku üks pross meisterdatud (ma polnud kindel, kas jõuan poodi pärislille hankima).

***************************************
täna käisin Tallinna Rahvaülikoolis viltimiskursusel ja kui oma müts valmis oli, siis näitasin sõbrannale kuda ma palli teen... ja see sai nii kähku valmis, et... ma ei saagi aru mis pagana moodi ma neid eelmisel korral nii kaua tegin:P

sini-must-sall

eelmise aasta algus läks kuidagi kotilainel olles. ja aasta lõpp sallilainel... sallitegu jätkub ka uuel aastal nagu näha.

sedakorda sain siis tehtud selle plaanitud mustadest ümmargustest heegeldatud lappidest salli (needsamad lapid mis sujuvalt punaseks salliks muutusid). ühtki uut lõnga siia ei ostnud ja juhendeid ei järginud, nii et peaks kreatiivsesse veebruari sobima küll. siin sallis on musta Novita Helenit ja Wooli ning kaht tundmatut sinist bukleelõnga. ja pikkuseks on umbes 185 cm.

ja kui kõik hästi läheb, siis saab see sall omale mütsi ka... lootus jääb.

asi ümber kaela

Signe idee, kasutada ühel kuul vaid kodus leiduvaid materjale, pani kohe mõtte tööle. see mitte ostmine mind nii väga ei heidutanud nagu enamust Kullaketrajates. ma niigi ostan harva uusi lõngu ilma ideeta. ja õnneks sai Raasikul eelmisel aastal ära käidud ja ka sealt ostetud lõngad ja heided seisavad ja ootavad oma aega. lõngu ja riidejuppe ostan ma peamiselt teisekäepoest. ma küll ei tea, kes neist riidejuppidest midagi õmblema hakkab, aga vahel lihtsalt ei suuda ostmata jätta... lõngadele on hulka lihtsam kasutust leida.

igatahes nägin ma kohe võimalust kasutada ära erinevad musta lõnga jupid ja teha teoks ammune mõte - ümmargustest heegeldatud lappidest kokkupandud sall. heegeldasin lapid valmis. mõtlesin kuidas neid paigutada ja ühendada... jõudsin järeldusele, et heegeldan ühe võrgu neile alla ja kinnitaks sellele.

mõeldud-tehtud. lõngakastis olid ripakil mingid imelikud akrüüllõnga kerad, mis ostetud kunagi Superboxist ja millest sai tehtud üks punane kott. heegeldamise tulemusel valmis punane sall ja kaheksast tokist punasest lõngast jäi järgi vaid üks väike nutsakas.


alustad üht ja välja tuleb hoopis midagi muud. mustade lappide panemine sellele sallile oleks ilmne liialdus. seega tuleks nende mustadele lappidega nüüd ka ikka midagi peale hakata...

sallil on pikkust 190 cm, laiust 13 cm (ilma narmasteta)

punased sokid

kuna aastavahetusel midagi asjalikumat tegemist pooleli polnud, siis oli vaja ruttu mingi plaan välja mõelda teleka vaatamisele taustaks.

harutasin oma 20 cm kootud vesti üles, et äkki teen õlarätiku. ei ole siiani tegema hakanud ja pole ka kindel, et teen. kas ma kannaks ka õlarätikut? ega enne teada ei saa kui rätikut pole... äkki teen ikka vesti...

kuna ühes seltskonnas oli juttu villastest sokkidest, siis mõtlesin, et kooks ka ühed sokid. pole ju umbes 10 aastat neid kudunud, sest pole vaja olnud. ise ma kannan neid harva ja uusi pole vaja. lapsi ja meest on varustanud mehe ema.

normaalne inimene hakkaks kuduma sokke, mida on kellelegi jalga ka panna. mida teen mina? võtan punase lõnga ja koon sokid, mis on ühele poisile suured ja teisele poisile väikesed:P

nii paljugi oli asjal mõtet, et proovisin teistsugust varbakahandusti kui varem olen teinud. esimene kand oli juba tehtud kui jõudis kohale, et oleks võinud ka kanda proovida teisiti teha...

viimane triibuline

kui peres on neli inimest ja juba kolmele neist on jõulukingiks tehtud sall, siis on ju täiesti loogiline teha ka neljandale sall. eriti kui erilisi kingisoove esitatud pole ja omal kah pea ideedest ei pakata.

tegelikult hakkasin seda salli tegema vennapoja salli kudumises tekkinud pausi ajal. ja mõtlesin selle hoopis endale jätta kui pooleli olevat salli valmis ei peaks tegema. (sest ei kõlba ju jätta ainsana sallita seda inimest, kellele on vihjatud, et ta salli saab). ja oleks omale kudunud sinise mütsi ka... aga läks nii, et kõik sallid said valmis ja läksid kingikotti.

selle salli unustasin ka mõõtmata. aga ma arvan, et see on punase salliga samas mõõdus.

kingisall

ma hakkasin vahepeal endale vesti kuduma. aga see viis mind parajasse masendusse, sest kui ma olin umbes 10 cm ringvarrastel kudunud, siis mulle tundus, et oleks ikka vist võinud veidike rohkem silmi teha. kudusin veel natuke hambad ristis ja siis mõtlesin, et võiks veel mõned sallid kududa:P selline lollikindel värk. ja no jõul ka tulemas. ja selgus, et vennapojal oleks salli vaja küll...

selle salli täpseid parameetreid ma kahjuks öelda ei oska, sest varrastelt tulnuna ta kingikotti läks. viimasel hetkel meenus pilti teha. aga üle pooleteist meetri ta on, sest oli pikem kui salliomanik. ja narmad said nüüd pikemad ja meeldivad mulle rohkem kui eelmise salli jupatsid. aga lõng on liiga peenike. ma mõtlesin, et jäängi seda kuduma. vahepeal juba loobusingi. aga siis jõudis minuni info, et tulevasele omanikule olla juba vihjatud, et saab jõuluks salli. mis jäi mul muud üle kui taas kuduma hakata.


lõngaks on Novita Nalle ja seda kulus natuke alla 300 grammi (kaalu mul pole, aga silma järgi vaadates võiks olla nii palju).

lippadi-lappadi: lõpp

kodu ja auto, stroomi ja lohusalu rand, mõned mänguväljakud ja spordiplatsid, Viljandi lossimäed, Hurmiorg, vanaema õu... ja veel mitmed paigad, mis esialgu ei meenu, on need kohad, kust võiks leida selle teki tegemiseks kulunud lõnga ebemeid. aga ilmselt on tuul need juba laiali puhunud.

ma ei välista võimalust, et järgmisel suvel midagi sarnast jälle ette võtan, sest seda tekki tehes tekkis paar mõtet, millist tekki veel teha võiks (uus ja sel hetkel palju toredamana tunduv idee tekib ikka siis kui natuke tööst tehtud:P). samas pole saabuval suvel enam ilmselt sellist vabadust oma aja kasutamise osas - et lapsed-lõngad autosse ja randa. aga eks näis.

teoreetiliselt peaks mul nüüd kodus umbes 1,7 kg lõngu vähem olema (mul pole täpsemat kaalumismasinat kui mingi margapuu, nii et väga täpne see ilmselt pole). päris tavalised maavillased lõngad on enamvähem otsas, aga millegipärast ruumi pole juurde küll tekkinud. teki suurus on umbes 190x140 cm. mehele peaks nii suurest tekist piisama teleka ees mõnulemiseks. kuna pojad kah teleka ees aegajalt tekki peale küsivad, siis vähemalt ei jääks tekid kapinurka seisma kui ma kunagi veel mõne tegema peaks:P

pilt on selline nagu ta on... kuigi ma naiivselt kogu aeg lootsin, et õnnestub pildistada ehk paremas valguses ja parema nurga alt. aga no ei oska mina sellist suurt asja pildile püüda sügistalvises pimeduses.



***************************
ja ma märkasin, et see paik siin on olemas olnud juba üle aasta. ja rohkem kui korra olen ma mõelnud, et milleks mulle seda vaja on ja lõpetaks selle jama ära. aga samas on sellel siin üsna meeldiv nö kontrolli-efekt. kas oleks ma nt kasvõi selle teki valmis teinud kuima poleks teinud esimest lappide-teemalist postitust?
kui keegi ei tea, sis pole seda olemas... ja isegi kui oled välja öelnud, et midagi tegemisel ja keegi selle valmimise kohta ei küsi, siis endal on raskem käega lüüa. mul vähemal küll.

rohkem salle

mõni aeg tagasi nägi vend mu pikka salli ja arvas, et tal oleks ka tegelikult uut salli vaja. et vana on kuskile kadunud. seda võimalust ei saanud mööda lasta, sest vend on selline tegelane, kellele on alati väga raske jõulu- ja sünnipäevakinke teha. kuidas sa ikka "vaikust ja rahu" kingid. just seda ta tavaliselt soovib.
kuna värvieelistused puudusid, siis olid mul üsna vabad käed. kolmandat sama tüüpi triibusalli teha ei tahtnud. ragistasin ajusid ja surfasin netis. ja siis mõtlesin välja - parempidi-pahempidi koega tekkivad reljeefsed pikitriibud! ja kui ma oleks sellele mõttele jõudes surfamise lõpetanud, siis ma polekski teada saanud, et see pole üldse originaalne mõte. selgus, et sellel 'Moguls scarfi'l on õpetuski on netis olemas. ja nii ma siis lükkasin salli nihkesse ja tekitasin narmad. need oleks võinud tegelikult hulka pikemad olla, aga siis oleks lõnga ka palju rohkem kulunud (ma algul naiivselt lootisin, et kahest tokist piisab täiesti).



* lõng on Novita Isoveli - alles kodus avastasin, et väga sobiva nimega lõng sai ostetud. lõng sai selline, sest kui idee on tulnud, siis tuleb ju kohe poodi tormata, et saaks tegema hakata. kindel mõte oli, et üks lõng on must ja teine üleminekutega. ja kare ei tohtinud olla. praegune oli sobivaim valik pakutavatest lõngadest. kuna ma tol hetkel mujale ei pääsenud, siis pidin leppima Prismas pakutavaga. lõnga kulus umbes 350 grammi (2 tokki musta ja poolteist kirjut)
* vardad nr 5
* salli pikkus 177 cm (koos narmastega), laius vabas olekus 11 cm ja laialitõmmatuna 28 cm.

punane sall

eelmisel aastal sai üheks jõulukingituseks tehtud müts. selleks aastaks on siis ka üks jõulukink valmis - pikk sall. peaks mütsiga sobima küll...
sall on kootud samamoodi nagu mu enda sall - umbes 350 silma vardal ja igal real uus lõng. ripskoes. rea alguses ja lõpus on jäetud pikk lõngajupp, mis siis hiljem on omavahel sõlmitud ja jäävad narmasteks. salli pikkuseks on 155 cm (+narmad) ja laiuseks 18 cm.

roosamanna

mul on kaks poega. seega pole mul vähimatki põhjust teha mingeid nukuriideid ja roosasid vidinaid. aga vahel ju tahaks:P siis on hea kui mõnel sõbrannal tütar on (enamusel on siiski millegipärast pojad:P).



ja nii saigi pisike Paula omale teiseks sünnipäevaks nuku ja roosa käevõru. nukk oli tegelikult juba varem olemas. aga mulle tundus, et ühe väikse tüdruku nukk võiks ikka roosas kleidis olla ja nii sai siis uus roosa kostüüm heegeldatud. roosa-valge-punane käevõru on minu peaaegu esimene cerniti-katsetus. cerniti pallid on kummile aetud, niiet peaks ilusti üle käe venitada saama. sünnipäevalaps ei tahtnud seda veidrat asjandust peo ajal küll ümber käe panna, aga eks sellele võib mingi muu kasutuse ka leida ju...



ja kuna see juba selline roosa postitus on, siis panen siia ka ühe kaelakee pildi. suur roosa pall (millegipärast fotol lillaka varjundiga) on heidest keritud ja pesumasinas pestud. lamedad ja ümmarguse dhelmed on cernitist, piklikud ja pisikesed ümmargused on pärit Abakhanist. kaelapael on heegeldatud. et selline niisama katsetamise mõttes tehtud asi...


tegelikult on mul paar asjalikumat asja ka ikka tegemisel. lapimajandusega tahaks ikka sel aastal veel ühele poole saada ja kotiprojekti koti tasku hakkab ka juba valmis saama:P

kaks prossi

mu pojal ja mu emal on ühel päeval sünnipäev. ilmselt sel põhjusel on mu pea enne seda päeva täis vaid poja kingisoove ja ema jaoks mõtteid enam eriti ei jagu. eks oma osa mängib ka see, et juba mitu aastat pageb ema selleks ajaks välismaale ja nii mul on teadmine, et tema kingitusega on kauem aega kui lapse omaga... nüüd sai lapse tähtis päev mööda ja ema naaseb kodumaale...

sobival hetkel meenus mulle manni tehtud pross ja see, et seda nähes tahtsin ma ka midagi sarnast proovida (ahvipärdik olen... ma tean küll:P). nüüd oligi hea võimalus ühendada katsetus ja kingitus. tegelikult mõte emale pross teha tuli mul juba varem kui Kajakas prossi tegi. aga siis ma veel ei teadnud, milline see tulla võiks.

need prossid on tehtud ema talvemantlitele mõeldes... üks on selline rohelise ja mustaga, teine punakaslilla. eks näis kuidas nad reaalselt kokku sobivad. a mu ema on nii osav küll, et neile sobiva koha leiab:)

rohelise servaga prossi südames on suur puust kuul (pärliks on seda raske nimetada) ja peale on liimitud helerohelised helmed/litrid (pärlinduse terminoloogia on tume maa). nõelad on neil tegelikult veel puudu kui siiralt aus olla...

triibuline sall

kevadel tegin omale mütsi. nüüd suvel tegin siis salli. kas sügisel kindad tulevad... see on juba kahtlane.

tegelikult olin sellise salli plaan olemas kohe kui müts valmis sai, aga vastu suve tundus salli kudumine kuidagi... talvine tegevus:P aga nüüd kui suvetöö-lapid enamvähem valmis (st ma juba arvasin, et ongi valmis, aga lappe põrandale laotades selgus, et oleks ikka veel vaja teha), otsustasin salli ka ikka teha.


sallil on pikkust 213 cm ja laiust 21 cm. mahub ikka mitu korda ümber kaela keerata. ja üsna mitu lõngakera sai vähemaks. mis omakorda tekitab probleemi - kas ma siis kinnaste jaoks peaks juurde ostma või tulevad kindad lihtsalt natuke "lahjemad"...

kaks kala

kuna vahepeal õnnestus mitmele kotile ilma suuremate viperusteta vooder õmmelda, siis võtsin end kokku, et õmmelda valmis ammu alustatud kala. teppimine läks edukalt - ei ühtki niidikatkemist ega vigast pistet. aga siis õnn pöördus ja algas mu närvide hävitamine. niit katkes pidevalt, masin jättis pisteid vahele. ma-sen-dav. aga ma olin nõuks võtnud see kala valmis teha. ja valmis ta sai.
ja kuna see kala kingituseks pidi minema ja tühja kõhuga kala kuidagi hale oli, siis tuli mõte teha selle kala kõhtu teine kala. esialgne mõte oli kasutada vatiini ja teppida jms. aga siis meenus mulle postitus Susa blogis, kus ta täitis mänguasja kilekottidega. ja kilekottidest mul juba puudust pole. väga hea võimalus nende varusid vähendada.
lõikasin kala koos saba ja uimedega ühes tükis välja. lükkasin sabasse kilekoti ja teppisin käsitsi mustri. sama tegin uimedega. ja siis polnud muud kui toppida kõht kilekotte täis ja kõhualune kinni õmmelda. ja see pisem kala mahub täpselt suure kala kõhtu.

lippadi-lappadi vol 2

kuna enne maalesõitu jäid mütsilõngad ostmata, siis võtsin kaasa hunniku lõngakerasid, et jätkata lappide heegeldamist. minu kurvastuseks said mul enamus kerasid liiga ruttu otsa. nüüd on alles veel vaid (üht tooni) rohelist, sinist, kollast, punast ja valget lõnga. kui seni arvasin, et ehk õnnestub piirduda vaid villaste lõngadega (ok, pruun oli juba enne mittevillane), siis tundub, et pean siiski kaasama töösse ka mittevillaseid lõngu. juurde osta ma küll midagi ei taha... ikka hävitaks olemasolevaid varusid.

minikott

vaevalt jõuad mõelda, et niipea ei tee ühtki kotti kui tekib lausa karjuv kotivajadus. kui ikka suvekleidil pole taskuid ja jakki selga ei pane ja suure koti jagu kraami kaasa ei võta, siis kuskile peaks ometi autodokumendid ja raha ja telefoni pistma.
mõeldud-tehtud. lõng oli kastinurgas olemas juba ammu ja nüüd jälle üks kera vähem. kott on kootud, rihm on heegeldatud. lill on viimasest ajakirjast "Käsitöö". algselt pidi see lill ja veel mõned teised minema ühele võrksärgile kaunistuseks, aga tegemise käigus mõte muutus ja heal juhul leiab see uus mõte väljundi järgmiseks suveks.
kott on selline cd-karbi suurune umbes. voodri ja lukuga.

lihtne kudum

rannas heegeldamine nõuab ohvreid - millegipärast tahavad lapsed olla vee ääres ja kui vaadata seal mängivaid lapsi, siis paistab alati päike selja tagant. ja nii õnnestus mul oma selg ära põletada... ja kuna mu mõningad soojailmariided on sellised, et turi katmata, siis oleks ju vaja see ära peita, et pidevalt lõõmav päike enam ei põletaks (seda muret nüüd hetkel muidugi enam pole). olin äsja ostnud uue ajakirja "Moda" ja seal oli just selleks otstarbeks üks "lihtne ja geniaalne kudum"(mudel nr 16). sobiv puuvillane lõng oli ka kodus olemas, nii et jäi üle vaid vardad haarata. seda kududes ei olnud ma küll sugugi kindel, kas selline neljakandiline lapp ka seljas enamvähem normaalselt istuma jääb. aga tuleb tõdeda, et on täitsa ok. ma kudusin selle küll lühema kui õpetus ette nägi ja vist ka kitsama, ilmselt seetõttu hoiab ta rohkem keha ligi kui ajakirjafotol. tegelikult on see mul ka venitamata... siis ilmselt läheks suuremaks. aga ma ei tea kas ma seda tahaksingi...

pilt on tegelikult tiba nigel, aga ma ei vaadanud seda enne kui pildistaja juba lahkunud oli...ehk mingi mulje ikka saab asjast.

lippadi-lappadi

ega siis lastega mänguväljakul või rannas olles saa niisama käed rüpes istuda. ja kuna lugeda ei saa, siis tuleb omale muu tegevus leida.

lillad õied

vaevalt sai esimene lilla kott valmis kui tuli idee, milline võiks olla veel üks lilla kott. raamatust "200 heegeldatud ruutu" leidsin sobiva lillemotiivi (pojeng, nr 87), kodustest varudest lõngad ja asi sai teoks. paraku pole ma voodrite õmblemises sugugi kibe käsi ja kuna see kott on veel sellise ebamäärase kujuga ka, siis ta lihtsalt seisis ja ootas oma aega. isegi lilla voodririie ja lilla lukk olid ammu olemas. paar apsakat tulid voodri külgeõmblemisel... või õigemini ma kujutasin ette, et võiks olla teisiti. lõppkokkuvõttes võib rahule jääda.

hetkel üritan olla tugev ja mitte hakata tegema uut roosat kotti:P no mis teha kui idee tuleb siis kui esimene kott juba peaaegu valmis on. ma teen kotte kahekaupa nagu teised inimesed sokke... ja ilmselt sellepärast ma sokke teha ei suudagi, et need peaks ühesugused ju ikka olema...

"mida vanem daam, seda roosam ridikül"

minu ema riietas end roosasse kostüümi, ostis roosad kingad ja leidis, et puudu on vaid üks oluline asi - Roosa Kott. tegime kiire tuuri keskturu lõngaosakonnas ja sealt edasi tegin veel individuaalse tuuri Abakhani ja olidki lõngad olemas. mulle endale küll tundub, et asi on saanud tibake liiga roosa. kuigi mu mehe arvates on see kott hoopis lilla... ema arvamust ma veel ei tea. aga ise ma veendun üha enam, et liiga roosa on. aga eks peab vaatama kui kogu komplekt seljas on.
ja need kolm palli peaks ka ilmselt kõrvaldama...

ja mingil seletamatul kombel õmblusmasin voodririiet õmbleb... äkki on kalade puhul asi siiski niidis... peab testima.

poolteist kala

oli mõte, et teeks veel paar kala-katsetust... paraku ei olnud asjaolud soosivad ja ei õnnestunud kõrvuti ujuvatest kaladest pilti teha ja nii lebab see roheline "Aafrika vete kala" kurvalt üksikuna kuival.

ühe kalaga läks õmblemine õnnelikult. kui esimesel korral sinist kala tehes pidin lukuotsad käsitsi õmblema, sest ei suutnud kalaga õmblusmasina jala alla mahtuda, siis teisel korral sain terve luku masinaga õmmeldud. sellisest edusammust tiivustatuna hakkasin järgmist kala tegema... kuid millegipärast olid õmblusmasinal teised plaanid. igatahes hakkas ta teppimisel trikke tegema ja kui ma neid uimede tepinguid juba mitu korda oli harutanud, siis otsustasin loobuda. ja nii see teine kala ongi sellisel kujul...

ja jääb ilmselt selliseks kuni ma olen unustanud millist piina valmistas õmblusmasin ja riskin uuesti üritada... või kuni ma olen ostnud vanale Singeri masinale uue rihma.

meri - kala - kott

vahel kaltsukates on jäänud näppu sellised asjad, mis näevad välja nad pehme mänguasi, aga on seest tühi ja käib krõpsuga kinni. üks pingviin on meil omal ka kodus. ma olen alati arvanud, et need on mingid ööriiete kotid - et hommikul pistad pidzaama sinna sisse. aga siis kuulsin arvamust, et päeval peaks pidzaama "hingama" mitte kotis peidus olema... sel juhul - misasjad need siis on? meil seisab selline kott küll täiesti tühjalt ja pidzaamad hingavad päev läbi voodis. laste arvates võiks need üldse neil seljas edasi hingata:P

kotiprojekti juunikuu teemaks oli MERI. kuna ma varem olen teinud ühe kalakujulise padja, siis kuidagi sujuvalt otsustasin ma teha analoogse asja, aga kuhu saaks nt pidzaama sisse panna. ühel väiksel poisil sünnipäev ka tulemas, nii et kott ei jääks kappi seisma ega lebaks mu lastetoas voodi all (mu poegade suhe pehmetessse asjades on pehmelt öeldes ükskõikne).

kala ise siis sai selline:

ja et ikka usutavam oleks, et see padi pole, siis kõhu alt kahe uime vahelt käib lahti lukk, kust siis saab laps oma varanduse sisse pista:

tegelikult peaks vähemalt ühe sellise kala veel sama soojaga tegema. ma arvan, et mõnd asja oleks võinud teha teistmoodi (voodri ja luku külge õmblemisel just) ja tahaks proovida kas teisiti oleks parem teha või mitte.

ma pole tegelikult mingi õmblemisoskustega inimene. üleriideid pole ma kunagi õmmelnud. koolis tehtud öösärgi õmbles ka ema valmis. aga lapitamine on põnev. kuigi sealt vist meeldib mulle rohkem see lappide lõikumine ja põrandale laotamine:P ma olen ühe õhukese katteteki lapse voodile õmmelnud ja siis on mul 2 poolikut lapitekki. neist üks on kattetekk oma suurele voodile. teine on paks tekk. pmst seisavad mõlemad tekid teppimise taga. magamistekile ostsin ma nii paksu vatiini, et masinaga ma seda õmmelda ei suuda:P ja käsitsi teppimisele ma ei taha isegi mõelda.

siin pildil on näha mu eelmisel aastal tehtud kala, mille all on natuke näha mu ainsat valminud lapitekki.

enne selle punase kala tegemist ma isegi vaatasin mingit mehe kalastusraamatut... no et kala ikka tõetruu tuleks - uimed õigele kohale ja seljauim õige jms:P a kui ma siis kala mehele näitasin ja küsisin, et noh mis kala on... sis vaatas ta seda väga mõtlikul näol ja tõdes, et ilmselt mingi tundmatu Aafrika vete kala:P

talvine müts

juba mõnda aega tagasi, täpsemalt öeldes siis kui talv oli juba lõppemas ja ma oma talvemütsi ära kaotasin, alustasin ma omale uue mütsi kudumist. samal moel kootud sinine müts ja punane müts said kootud ristkülikuna, siis pooleks pandud ja kaks külge kokku heegeldatud. nüüd mõtlesin, et prooviks tiba teisiti... et jääks selline "murumunam". ringselt kudumise puhul oleks pidanud kuduma kord pahempidi ringi ja siis jälle parempidi, aga mina laisk inimene ei viitsinud kududa muud kui vaid parempidist kudet. ja nii ma siis kudusin ristkülikut kuni pidi hakkama pealage kahandama. seejärel kahandasin ja heegeldasin kuklalt mütsi kokku.

kuni mütsi valmimiseni olin ma veeendunud, et mütsi peaks kandma nii nagu see on näha vasakpoolsel pildil. aga nüüd kui müts valmis on, siis tundub see parempoolne müts hulka lahedam. aga talveni on veel aega ka... mõelda, et kumba pidi see pähe tuleks panna.

igatahes lapsed on mütsist vaimustuses. mees vaatas mind küll nagu külahullu kui selle pähe panin:P