ja teise lõngatoki ime..

ema tuli külla ja nägi riiuliservas oleval peal peas kirjut mütsi. proovis pähe, keeras serva kübaramaks ja minu lahkel loal oli nõus selle endale võtma. oleks sellega ka kohe lahkunud, aga kaelas olev sall ei olnud sobilik. lubasin järgmiseks korraks salli ka teha.

sallile kulus üks tokk Novita Fiestat ja natuke beezi ja pruuni lõnga. kuna selline meetrine Fiesta-jupp järgi jäi, siis tegin ühe tilulilu veel juurde.

salli suurus on 20 cm lai ja 85 cm pikk. muster: 5 kettsilmust ja üks kinnissilmus, järgnevad read täpselt samamoodi peale. heegeldatud piki salli.

veel üks must müts

üle-eelmises postituses oli juttu kolleegile mütsi tegemisest. kuna ta pähe proovis musta mütsi, siis pidasin vajalikuks teha talle ikka samasugune must müts. ei pea ju tema minu "hoogude" pärast kannatama ja hakkama käima kirju mütsiga või siis hoopis mütsituks jääma:P

enda mütsi sisse läks ühe lõngana mingi iidamast-aadamast ajast pärit must lõngajääk. ja rohkem mul sobivat musta lõnga kodus polnud (teist karvasemat lõnga oli veel, nii umbes ühe mütsi jagu vms). küll aga avaldas mõni aeg tagasi mu mees soovi saada omale sall ("miks mulle keegi salli ei tee?"). nii ma Prismast ühe Novita seitsmevenna toki ära tõin (lõngapoodidesse pääsemine on keeruline kui keegi pidevalt põeb). ühest otsast alustasin sallitegu... ja teisest otsast mõne aja pärast mütsitegu. Novita lõngale läks lisaks minu mütsist üle jäänud must lõng.

ja siis ma heegeldasin kuni üks lõng otsa sai (see mitte-Novita). müts tuli tiba madalam kui minu oma. ja soojem:) tõe huvides tuleb öelda, et minu müts sai natuke liiga sügav.

aga siis proovis kolleeg seda mütsi pähe. ja minu mütsi pähe. ja leidis, et talle meeldib see minu sissekantud müts rohkem. ilmselt suurem pea. ega ma ei punninud väga vastu ka ja loovutasin siis oma mütsi. olen nüüd paar korda seda uut mütsi kandnud. midagi tuleb sellega ette võtta. natuke liiga suur on...

ja tilulilu mütsil on teisaldatav. mis sest mustast mütsist üksi ikka pildistada:P

**************************
musta salliga olen ummikus. peab mingi teise lõnga juurde ikka võtma. igav on....

tegin ema juures ka ühe kiire klõpsu talle sünnipäevaks tehtud vidinast.

tee lapsele midagi...

Kullaketrajates oli link ühele õmmeldud shoti terjerite lehele, kust võis leida ka algse postituse koos koera lõikega. kuna ma ise koduarestis olen, siis lasin mehel selle endale välja printida. ma muidugi ei osanud piltide järgi üldse arvata, et need lõiked nii pisikestele koertele on. eks neid saab muidugi suurendada ka. aga esialgu tegin olemasoleva lõike järgi paar minikoera valmis. ühel siis õmblused sees ja teisel väljas. õpetuses vist soovitati viimane õmblus jätta seljale, aga mul on nad siiski kõhu alt kinni pandud.

leidsin paar pilti ka mõni aeg tagasi tehtud pisividinatest, mis siia jõudnud pole.

need on poolpimedas ja kiirustades pildistatud fimost magnetid, mis läksid ühe väikese tüdruku kingikotti. meie peres kipuvad külmikumagnetid kapi alla ja mujale ära kaduma, nii et oma koju ma neid teha/jätta ei saa. samamoodi on pehmete mänguasjadega ja nukkudega - mul süda tilgub verd kui ma näen neid kuskil voodi all. seega enda tehtud mänguasju meil kodus kasutuses pole.
ja ma tean küll, et selliste asjadega saaks ilmselt mu lapsed ka hakkama, aga ma olen liiga kade, et lasta neil fimoga möllata. aga kuna mul endal hetkel erilist fimohoogu pole, siis on võimalik, et nad miskihetk ka mu varud oma kasutusse saavad... eks aeg näitab, kas satun jälle fimolainele tagasi.

mõni aeg tagasi sai tehtud teraapia mõttes vildipalle. minu puhul on see hea võimalus irduda peremöllust vannituppa ja uks enda järel lukku keerata:P ja siis sai neist pallidest ühe teise väikese tüdruku kingikotti tehtud paar kaelaehet.

ühe lõngatoki "ime"

/tegelikult ei ole ma sarnase pealkirjaga raamatut isegi mitte käes hoidnud, aga nimi on meeldejääv/

ükskord tööl proovis kolleeg pähe minu musta mütsi. ja küsis kas ma talle ka ei võiks teha. ei näinud põhjust keelduda, aga midagi kindlat ka ei lubanud.
samal õhtul hakkasid aga näpud sügelema ja kaevusin oma lõngavarudesse. paraku sobivat musta lõnga seal ei olnud. küll aga jäi näppu üksik tokk Novita Fiestat. ma isegi ei mäleta miks ma selle ostnud olin, kuigi sellest ostust väga palju aega möödas polegi. mingi mõte toona oli, aga see ei toiminud igatahes. nii palju ma mäletan.

jämeda lõnga ja suure nõelaga heegeldamine on ikka mõnus. asjad saavad nii ruttu valmis:) ja ühe heegeldatud ja helmestega tilulilu tegin ka mütsi juurde. kas siis mütsile või reväärile panemiseks.

kuna kodus on viimasel ajal valgusega eriti nigelad lood, siis on pildid sellised nagu nad on. aga kevadeni nagu ka ei jaksa ju oodata...

2 sinist salli

mõni aeg tagasi avaldas vanem poeg soovi, et tahaks saada omale salli. ilmselt peetakse kaelust siis kuidgai titekaks. või on asi sellest, et klassi parimal sõbral on sall. sest kui salli väljanäegmisest jutt oli, siis pidi see olema samasugune õhuke (ehk siis kitsas) nagu sõbral. mitte selline paks nagu minul.

kuna tol hetkel kodus mingit muud sobivat lõnga käepärast ei olnud, siis võtsin tavalise villase. eks alati saab ju uue salli teha kui ei sobi. pealegi oli vajadus midagi kududa niikuinii, aga puudus (ja puudub siiani) idee, mida teha. kaua sa ikka ainult sokke teed:P ja imekombel laps väga ei protesteerinudki, et sall kare on. natuke vahel ikka ütleb ka, aga kaela panemast pole keeldunud. nö samasse komplekti kuuluva mütsi kandmiseni poel veel jõudnud.

ja siis ütles noorem laps, et tema tahab ka omale salli saada:) siis ma igaks juhuks toppisin talle venna salli kaela ja hõõrusn vastu kaela, et ega kare pole. öeldi, et ei ole ja et see sall sobib väga hästi. tegin siis teise salli, mis sai natuke heledamas toonis ja natuke veel kitsam. laps jäi salliga rahule. ja vanem vend teatas, et selle salli võiks hoopis tema omale saada:P ja jälle oli leitud põhjus kraaklemiseks...

..

vardale on loodud umbes 180 silma ja kootud on ripskoes. sallidel pikkus umbes 115 cm ja laiust 8 ja 10 cm. lõng on pärit Raasikut ja lõngakulu kohta andmed puuduvad.

seened ja lõng

sai möödunud nädalavahetusel jälle kogu kambaga seenel käidud. sedakorda siis saagiks suurem kogus kuuseriisikaid ja võiseeni. ja päev varem oli meil tööjaotus - naine seenel ja mees kalal:P igatahes talveks on seenepirukaga mureta:) (tõe huvides tuleb öelda, et värsket koha sõime ka) aga lisaks sai korjatud ka selliseid seeni nagu habeheinikud. nende kupatamisvesi oli nii tumepruun, et hoolimata öisest kellaajast (kell 2) ei suutnud ma maha matta mõtet lõnga värvimisest. õnneks ei olnud mul sobivat lõnga öösel võtta, nii et ma ei asunud kohe värvima:P aga värvimata see lõng ei jäänud. kuna lõngatoon üsna kahvatu jäi, siis panin kõrvale ka tavalise maavillase lõnga, et värvusevahe siiski näha ka oleks. mingit peitsi ma ei kasutanud. kui nüüd järele mõelda, siis polegi ma kunagi peitsinud.

ma olen kunagi aastaid tagasi ka lõnga värvinud. ükskord värvisin sibulakoortega - sellest saadud tooni kujutab ilmselt igaüks ette. siis olen värvinud ka tulbi kroonlehtedega - jäi selline kahvatu vanaroosa toon. ja mingi asjaga värvides jäi hele kahvaturoheline, aga ma ei suuda meenutada, mis taim see olla võis...

ja mütsikandmishooaeg on minu jaoks alanud. tegin endale selleks puhuks ühe talvisest mütsist natuke õhema mütsi. sellise heegeldatud pibo vms. kasutasin mingeid täiesti suvalisi kodus leiduvaid lõngu, st heegeldasin kaks lõnga koos. see lill on niisama ajaviiteks tehtud ja ei ole sinna tegelikult kinnitatud. et nii ma seda kandnud ei ole. aga eks põhimõtteliselt võib sinna külge midaiganes tilulilu kinnitada. oleks minust vaid tilulilu kandjat...

sokiteraapia

viimastel kuudel olen ilmselt kudunud mitme aasta sokinormi. ma ei kujuta ette, mida tehakse kõikide nende sokkidega, mida mõne dkoovad iganädalaselt... millegipärast viimastel aastatel minul enam eriti villaseid sokke ei kulu. ahiküttega korteris ja esimesel korrusel elades olid mul sokid jalas vast 9-l kuul aastast. isegi villastes sokkides võisid jalad olla kui jääpakud. nüüd enam põrand nii külm pole ja sokid ei kulu käimisega läbi. samuti käisid kunagi lapsena talvesaabastesse ikka villased sokid... ja uiskude sees olid sokid... ja suusasaabastes... uisutamise ja suusatamisega ma enam ei tegele ja niisama saabastesse pole ka nagu olnud vajadust sokke panna. ja kuna mul on üsna suur jalg, siis koduse jalgade külmetuse vastu on aidanud mehe villased sokid. tal on mõned termosokid ja paar paari ema kootud villaseid sokke. lastele on ka sokid kudunud ikka vanaema. ja neile õnnestub villane sokk jalga saada vaid haiguse ajal.

praegu meenus mu ema jutt - see, mida teed aastavahetusel, seda teed terve aasta. viimasel aastavahetusel ma kudusin sokki:P ja nüüd olen kudunud üle mitme aasta juba seitse paari sokke. hakka või neid jutte uskuma:P tegelikult on asi pigem selles, et mul on miski käsitöökriis... tahaks teha midgai, aga ma ei tea mida. sokkide kudumine tundub siuke turvaline tegevus olevat:P

sinised lastesokid sai kootud katsikukingiks. esimesed tundusid liiga väiksed ja siis sai teine paar tehtud. katsikule pole aga siiani jõudnud:P
ühed roosad titasokid sai veel tehtud, aga need läksid kingiks enne kui pildile jõudsid.
punaste ruutudega sokid kudusin suvel maale sõites. haarasin mingid suvalised lõngad kaasa... üks varras jäi kuskile maanteeäärde maha...
pruunid sokid on kootud ema antud lõngast (tal on sellest lõngast kampsun). kui ema seda lõnga Raasikul ostis ja seal küsiti, mida sellest teha plaanib, siis ema ütles, et veel ei tea - äkki sokid. sellepeale sai lõngatädi peaaegu et kurjaks - kuidas nii ilusast lõngast siis sokke teha võib. ema porises selle peale vastu, et kas sokid ei võigi siis ilusad olla. aga ise ta sellest lõngast omale sokke igatahes ei kudunud:P
hallidesse sokkidesse on kootud lisaks koeravillane lõng. täitsa imelik kui ruttu saavad valmis ühed suured sokid kui neid kududa neljakordsest lõngast ja jämedate varrastega (vist oli nr 3).
kõik lõngad peale koeralõnga on pärit Raasikult. koeralõngas on minu kunagise äärdeilterjeri vill pooleks lambaga.

käsitöö köögis

minu viimase aja käsitöised tegemised on toimunud köögis. eks ole kokkaminegi ju käsitöö.
kõigepealt tegin sünnipäevatordi oma emale. lisaks tordile sai ta minult kingituseks ühe raamatu koos vilditud järjehoidjaga ja prossi (millest jäi pilt tegemata, ehk kunagi hiljem kui meeles on). vilti tehes mõlkus mul mõttes küll hoopis üks padi...

poeg tellis oma sünnipäevapeole samasuguse tordi nagu ta viiendaks sünnipäevaks lasteaeda viis. enamvähem samasugune see sis saigi, natuke suurem ainult. et kui tookord pääsesin kahe biskviidiplaadi küpsetamisega, siis nüüd pidin tegema neid neli. ahi tegi küll mingeid trikke või siis küpsetan ma biskviiti nii harva, et ei oska seda õigesti kasutada. alt läksid tiba tumedaks. aga kook sai täitsa söödav siiski:) biskviidi vahel ja peal oli tarretatud kohupiima-jogurti-vahukooresegu. ja ma ei mäleta mis komme eelmisel korral kasutatud sai - igatahes niimoodi laiali need küll valguma ei hakanud. põhiliseks raskuseks osutus maasikate leidmine... tundub, et just alates torditegemise päevast lõpetati kaubanduskeskustes maasikate müük. sõitsin pool linna läbi. ühes Rimis oleks võinud osta 80 krooni eest pool kilo maasikaid, millest kolmandik on hallitanud, kolmandik mädanenud ja ülejäänud siis enamvähem väljanägemisega. ühest teisest Rimist sain natuke kobedama paki. eks tuleb vaid ennast süüdistada, et sel aastal maasikate hoiustamisega hiljaks jäin.

eile sai seenel käidud ja siis poole ööni kupatatud ja praetud. nüüd on paari suure piruka jagu soolaseeni olemas ja mõne kastme jagu võis praetud kännumampleid külmas ja paar purki marineeritud männiriisikaid ja puravikke ka. poisid pidasid end metsas ootamatult kenasti üleval, ei virisenud ega pirisenud ja korjasid usinasti seeni. ilm oli ka muidugi super. kahju, et fotokas koju ununes - oleks ilusaid kärbseseenepilte teha saanud:P

ja hetk tagasi võtsin ahjust välja pilvikupiruka:) see on esimene aasta, kus me pilvikuid korjame. nii on vähem neid seeni, mida lastel korvi panna ei luba. ja tuleb tõdeda, et pirukasse sobivad need täitsa hästi.

värvipakid - pruun ja punane

minu esimene pakivahetus on nüüdseks ka edukalt lõppenud.
kuna enamus inimesi ei põe ilmselt postkontorifoobiat ja on muidu usinad, siis käisid nad oma pakkidel ruttu järel ja said ka pakid saadetud enne kui viimasel minutil. minule saatis paki riinukas ja see pakk ootas mind postkontoris pea kaks nädalat:P mitte et ma poleks pakist teadnud, vaid ma kuidagi ei jõudnud sinna (logistiliselt on see ka minu jaoks nõmeda koha peal) ja siis ma lootsin, et ehk saan oma paki ka ikka valmis ja siis oleks nagu kaks kärbest ühe hoobiga. ei saanud valmis, pidin pakile järele minema, et seda tagasi ei saadetaks:P
aga pakk oli mõnus pruun ja kohvilõhnane. kui veel täpsem olla, sis shokolaadikohvi. pakis oli veel vill, tass, heegelniit, pael, karvased traadid, auguga põlevkivi, shokolaadid, pärlid ja mingid pehmed krudisevad pallid. veelkord suur aitäh:)

minu pakk läks Tartusse Heilyle. kui mul enne olid mõned mõtted, mida isetehtut pakki panna, siis pärast tema blogi vaatamist pidin ma need kõrvale heitma:P järjehoidjavahetuses osalejal ilmselt järjehoidja on, kotivahetusega sama lugu... lisaks eelmises vahetuspakis saadud asjad...
otsustasin siis ikkagi katsetada seda vilditud raamatukaante tegemist, mis mul mõnda aega peas oli mõlkunud. ja kuna Heily üheks hobiks oli ka lugemine, siis tundus asi sobivat. mul muidugi puudub kogemus kuivõrd sellistest kaantest kasu on või kui vastupidavad nad on:P paraku tegin kaaned ühtede kodus olnud nahkkaante mõõtudega ja seetõttu ei mahtunud nende kaante vahele hiljem ostetud raamat (mis tegelikult ongi vist mitte päris klassikalise formaadis).
munalõikur sai ostetud mingist Põltsamaa poest, kuhu me kogemata sattusime. ja kui mees seda korvist lindile pani, siis porises, et miks ma meile midagi sellist ei osta. ma küsisin, et mismõttes - no see on ju punane, järelikult see läheb sinna punaste asjade pakki!:P kusjuures tol hetkel ma polnud isegi veel kindel, et see sinna läheb...
ja kokkamishuvilisele kõlbab ju kokaraamat ikka kinkida eks. lisaks on see raamat nii mõnusalt punane, et sobis nagu rusikas silmaauku. kalaraamat kalamehe naiselt:P
aga põhiliseks piduriks paki saatmisel olid hoopis kommid ja lõngad:P kuna mul endal on pilt ilma kommide ja lõngadeta, siis ma kasutaks siinkohal Heily tehtud pilti, kus on ainult kommid puudu;)

siidsall ja järjehoidjad

see postitus on juba ammu pooleli olnud, aga erinevatel põhjustel on selle lõpetamine veninud...
tegelikult enam ei oskagi nagu alustada...
sai suvel käidud ühe väikese seltskonnaga siidimaali tegemas. Tallinna vanalinnas on üks selline tore koht nagu Meistrite hoov ja seal on üks armas väike kauplus "Õnneküpsis". sinna me kaheksakesi suundusimegi, et maalida ühele meist mälestuseks/kingituseks siidsall. enamusele meist oli see täiesti uus kogemus. salli pikkuseks oli vist 2 meetrit ja nii me jagunesime 4 ühele poole raami ja 4 teisele poole raami. igaüks sai järgemööda oma kätte guttatuubi ja joonistas kontuurid ning siis läks värvimiseks. õhtu peategelane esitas oma eelistused värvitoonidele, juhendaja jagas omapoolseid soovitused ja selline see sall siis sai:


pärast kuivamist tuli sall ka läbi pesta ja värvid läksid tuhmimaks (paraku sellest mul pilti pole), aga lõppkokkuvõttes jäi peategelane vist üritusega rahule. olgu siis siinkohal ka öeldud, et peategelasel olid ülejärgmisel päeval pulmad ja see oli üks osa tema pruudipeost:)

ja kuna noorpaari üheks kingisooviks oli midagi isetehtut, siis sai neile tehtud paar vilditud-tikitud järjehoidjat raamatute vahele panemiseks. tegelikult olid mul talvel ikka hoopis suurejoonelisemad plaanid:P ma ei saa aru, kuhu kohta ja kuidas see aeg niimoodi lendab... loodetavasti leiavad need kingitused rohkem kasutust (või võtavad vähemalt sahtlis vähem ruumi) kui mõni pulmi ja pruutpaari sümboliseeriv meene.
kingiks läksid ainult kaks järjehoidjat, aga kuna materjali oli rohkem ja endalgi kodus mitu poolikut raamatut ning järjehoidjaid kulub palju, siis õnnestus mehel ka üks ilus järjehoidja endale välja kaubelda:P loodetavasti see ei kao nagu paberist või jäätisepulkadest tehtud järjehoidjad...

ümbrikust müts

mõned päevad tagasi oli planeeritud mööda Peterburi maanteed üks sõit. teatavasti jääb sinna kanti ka Raasiku oma lõngadega. väike kõrvalepõige teelt oli hädavajalik. mul on nüüd 1,8 kg villast lõnga rohkem kui enne:P

eelmine Raasikul käik toimus möödunud aasta novembris ja ega ma midagi olulist tol korral ostetud lõngadest teinud ei ole. on paar poolikut asja ja natuke on villa vähemaks vilditud. sel korral ma isegi ei vaadanud heide ega villa poole.

mulle juba mainiti, et oma pojad olen ma seekordse ostuga unarusse jätnud:P mainiks veel, et esimese asjana krabasin ma kaenlasse selle roosa lõnga (ma ei tea kellele või miks, aga no see oli nii ilus lihtsalt). no sel korral olid seal samasugused sinised lõngad nagu aasta tagasi. ja tõestamaks, et ma midagi siiski kudunud ka neist olen, siis siin on üks müts minu vanemale pojale. hetkel on ta sellega küll rahul ja arvab, et talvel paneb pähe ka, aga eks näis. seal on kokku kootud tumedam ja heledam sinine edevlõng ning küljele on õmmeldud helkurpael.

rohkem ehteid

mu pere meespool (meeskond?) on igatahes juba täheldanud, et mind on tabanud hullus:P isegi käigupealt käib miski traadikeeramine kui enne välja minekut selgub, et mul ju tegelt on seda värvi helmeid ka nagu mul nt pluus parajasti seljas on... et siis võiks sinna juurde mõne jubina ka kaela ja kõrva keerata. selliselt said tehtud need lillad kõrvarõngad ja ripats. ripatsil pole pildil ketti taga, sest kett oli sel hetkel sõlmes ja ei mahtunud august läbi. nüüdseks on olukord lahendatud ühe 0,6 mm traadijupiga, mis niisama lihtsana ümber kaela väga kena on.

ja siis sai ühe teise riietuse juurde üks selline komplekt fimost ja traadist tehtud. pean siiski tunnistama, et mõlemad eelkeerutatud traadid (nii kaelale kui käele) on minu jaoks liiga väikse keeruga. ma algul tegin käevõru hoopis teistsuguse ja käetraadile, aga hoolimata suurte pärlite kasutamisest jäi see ikka hoidma ümber käe. nii sai see käevõru tehtud kaelatraadile ja mõlemas otsas olevad konksud hoiavad asja kenasti koos. kaelavõrule lisasin taha ketijupi, sest ma kippusin seda võru kogu aeg lõdvemale tõmbama kuna tekkis poomistunne. ja et võru siis ära ei kaoks, selleks panin taha keti.

üks vana suvine heegelkudum

see on üks vana asi, mis õnnestus emal külas käies pildile püüda. vast enam kui 10 aastat tagasi oli üks selline heegeldatud ja kootud ribadest suvine kamps ajakirjas Burda. aga nagu ikka - ajakirjas oli ilusam kui valmis tehtuna ja nii ema selle endale sai. minule jäi ta kerest laiaks ja varrukad tulid vist tsipa lühiksed ja kitsad... kes seda enam mäletab.

kuna mitmed minu kootud kirjud kampsunid on mööda ilma laiali (või harutatud ja uuesti kootud) ja isegi enam ei mäleta kõiki, siis üritaks pildile püüda veel need, mis kuskil alles on. endalgi huvitav vaadata kui tubli ma kunagi olnud olen:P

must-valge ja värviline

Kullaketrajad algatasid järjekordse vahetuse -
kuigi see värviliste pakkide vahetus tundub hetkel kui mingi võidujooks olevat, siis panin oma nime ka kirja. ma pole päris sellest fenomenist aru saanud, mis paneb inimesi vahetustes osalema... värvipakivahetuses on ilmselt mänguruum suurem kui igasugu konkreetsete asjade vahetuses. asju on tore teha ja kinkida, aga kõrvaltvaatajana olen ma ikka mõelnud, kas tõesti kõik on oma saadud pakkide/kottide/ehete/jne üle nii õnnelikud kui see välja paistab... isegi parimatele sõpradele isetehtud asju kinkides mul kripeldab - kas ikka meeldib.

Väga kaua aega tagasi sai Isetegijas alguse järjekordne lapitekkimine. sedakorda siis isadepäevaks isale ja värvideks sinine, must ja valge. ma mõnda aega paanitsesin sinise lõnga pärast, et kust ma seda õiget paar meetrikest saaks, aga siis lugesin reegleid veelkord ja märkasin, et võin kolmevärvilise lapi hoopis tegemata ju jätta. see sobis kenasti.

ei oska mina püüda pildile musta ja valget nii, et mõlema pind normaalsena näha jääks.

nüüd tuleb veel üle saada oma postkontorifoobiast ja lapid posti panna. ja kunagi hiljem ka värvipakk... no tegelt on asi vist pigem selles, et mu postkontor asub mu jaoks ebamugava koha peal. sel põhjusel olen ka oma senised Helmehaldja tellimused lasknud kulleril koju tuua. aga nüüd nad tegid apsu ja ma pean pakile postimajja järele minema... kui ma nüüd sellele järgi minnes taipaks lapid kaasa võtta..

traadiväänamine häda sunnil

ma pole enam ammu sõrmuseid kandnud. kui täpsem olla siis umbes 7 aastat - kui imik kodus oli, siis need kuidagi segasid mind ja seejärel harjusin nendeta olema. kõrvarõngaid eriti ei vaheta ja kett on ka kogu aeg kaelas. nüüd ühel päeval otsustasin, et võiks jälle sõrmused sõrme pista ja vahelduseks hoopis hõbedat kanda. paraku ei leidnud ma oma kõige lihtsamaid kõrvarõngaid üles. ja ainus keti külge riputatav asi oli merevaiguga, mis ei läinud kohe mitte. aga kui kodus on traat olemas, siis pole ju probleemi:P

keskmisel pildil siis viimati valminud asjad, millest pooled ka juba kasutuses on. roosa komplekt ja must sõrmus on tehtud mõni aeg tagasi lihtsalt niisama proovimise mõttes.

ilusa nuku uued riided

see oli vist esimene ajakiri Käsitöö, kus olid Barbide riided sees... tookord sai neid ka teha proovitud ja tõdetud, et sellise väikese asja tegemiseks kulub tegelikult ootamatult palju aega. ja kui arvestada seda, et ma kleitidele eile trukid taha õmblesin, siis kulus nende valmimiseks rohkem kui aasta:P
kuna mul kodus ühtki tüdrukut pole, siis on meil ka ainult üks modell. selle nuku tellis vanem poeg endale viiendaks sünnipäevaks ja enamuse ajast on ta alasti. nüüd jäeti talle villane kostüüm selga ja poiss leidis, et ma peaks nukule rinnahoidja ka tegema. tissid pidavat pontso alt välja paistma muidu:P


ja nüüd pidin ma nukule pappkarbist voodi meisterdama. ja need minu lapsepõlvest jäänud nukutekid läksid ka käiku ja kaks pisikest patja õmblesin... ja mulle räägitakse mingist päris nukumööblist koos kappide ja toolidega... ja meesnukust, kes ka sinna voodisse ju mahub.... see hoog läheb loodetavasti ikka üle ja mul ei saa kodus olema lisaks autovärgile ka nukumajandus...

natuke õmblustööd vahelduseks...

Kevadel olin lõpuks nii tubli, et ostsin oma vanale Singerile uue rihma peale ja suutsin selle õige pikkusega timmida. see tähendas omakorda seda, et võis jälle õmblemisele mõelda.
tegelikult ei plaaninud ma üldse lapitekki õmmelda. mul oli hoopis tagasihoidlikum plaan, mis osutus ootamatult ülejõukäivaks....

no igatahes jäi tollane tegu poolikuks, aga keset ööd tekkis vajadus oma kangakast lahti kangutada ja lappe lõikuma hakata. hea, et mul selliseid hoogusid harva käib... nii on mul õnneks ainult 2 poolikut lapitekki kapis (lapiosa on valmis, vatiin ja teppimine on pidurdavad asjaolud). nüüd siis sain valmis oma teise lapiteki (esimene on poisi voodil kattetekiks ja on ilma vatiinita). see on mu esimene vatiiniga tekk ja oma mõõtmete (123x123) tõttu puudub sel meie peres otstarve:P aga no oli vaja teha eksole:D

algse plaani kohaset pidi äärde tulema ruudulaiune kant, aga tegemise käigus selgus, et ma ei oska kandiga nurka teha. olemasolevates kirjaikes õpetustes oli öeldud kuidas kaks esimest kanti panna ja lisatud "teised kandid panna samamoodi". minu pea seda ei võtnud. nii ma siis ikkagi õmblesin ühe riideosa suuremaks ja keerasin serva peale. ilmselt oleks mõistlik minna mingile lapinduskursusele ja lõpetada jalgratta leiutamine. mõtlesin sellele juba aasta tagasi, aga mõttest kaugemale ei jõudnud (kui keeruline see lappide kokkuõmblemine siis ikka on eksole:P). näis kuidas sel aastal läheb.

pildil jätab tekk vähe loperguse mulje, aga tegelikult on ta siiski üsna kandiline:P

fimo ja vask

eile saabus järjekordne pakk Helmehaldjalt ja sain ometi kord lõpetada oma pooliku fimokomplekti. st fimovärk oli ammu ootel juba, aga vaskseid kinnitusvahendeid polnud.

tegelikult olen ma fimost teinud ka värvisisi kuulikesi ja torukesi jms siukest värki. aga traadile/paelale ajades pole nendega seda õiget "tunnet" tekkinud. ja siis ükskord vanadest varudest pärit traati (kui ma veel kunstlilli tegin ja poest rullides vasktraati ostetud sai) keerutades tekkis mõte, et fimoga saaks ju ka nii teha. ja nii see läks - kaelakee, käevõru, kõrvarõngad ja sõrmus - fimost ja vasktraadist.

esimene traadikatsetus

ma ikkagi ei suuda mõista, kuidas on võimalik traadist selliseid vigureid keerata nagu osad inimesed teevad... minu meelest kui korra juba vale nurga alt keerata, siis on traadil krõnks sees ja teisiti keerates enam ilus ei jää. kuidas on võimalik ümber traadi tihedalt teist traati keerata ja asi jääb ilus. kui traat pikalt võtta, siis on ilge jama seda ju keerata. aga ma tunnistan ka, et ega ma pole mingite juhenditega tutvunud. võibolla on selleks oma nipp... ja igasugu traadiotse peitmist ja õige nurga all keeramist tuleks ka harjutada ilmselt. et väga torkima ei jääks.

no igatahes ühel õhtul tekkis mingi mõte seoses traadiga ja ma istusin kogu oma traadi ja pärlilaadungiga voodisse. ühel sõbrannal jälle sünnipäev ja sai talle hõbeketid ostetud. et teeks mingi tilulilu keti otsa. pärlid on Helmehaldjalt üllatuskingitusena saadud (ma neid saades veel mõtlesin, et no mida ma küll selliste roosadega peale hakkan:P). traat on ka sealtsamast pärit. raha eest saadud helmestega pole ma seni midagi teinud... kuigi neid oli ju hädasti osta vaja:P

ja lisaks ripatsile võttis kuju ka üks sõrmus, käevõru ja kõrvarõngad (konksud puuduvad ja kaelakett on OÜ Juveel toodang). selline lihtne ja robustne roosa komplekt. ma veel pole kindel, kas ma seda ka kinkida julgen...

ja kas see keeruga traat ongi ainult nii väikse keeruga, et hoiab tihkelt ümber käe. ma kaelavõru jaoks pole julgenudki tellida... äkki hakkab pooma...

ehted

ei ole hulk aega midagi asjalikku teinud. kui mitte mainida veel üht triibulist baretti...
selle lõigu kirjutan ma siia iseendale meeles pidamiseks - ära tee kunagi enam midagi tellimise peale! asjad ei tule siis sellised nagu tellija ette kujutas ja soovis ja mul on paha tunne, et üldse teha lubasin. sel korral tahtis vanatädi samasugust triibulist baretti nagu ma emale tegin. sama suurt ka. aga kuna ma ju peast selle tegin ja ema oma enam käes polnud, siis tuli see uus barett ühe triibu võrra suurem ja polnud enam üldse see, mida taheti. ema küll pakkus välja, et harutagu ma või tehku uus. ei, aitäh. baretivabrik on suletud.

midagi näitamiseks ka. kevadel on mul kahel sõbrannal sünnipäev. eelmisel aastal said nad omale uued kotid, sel aastal uued ehted. kedagi peab ju enda tehtud ehetega kiusama kui ise enam eriti ehteid ei kanna.




esimesena siis jälle üks punane vilditud pross ja vilditud sõrmus. sõrmusetoorikud pärinevad Helmehaldjalt ja nende tellimisega kaasnevad alati põntsud mu rahakotile. ühte sõrmusetoorikut ju ei telli eksole:P siis on vaja ikka võtta igasugu helmeid (millest ma eriti midagi teinud pole) ja erinevat fimot (millest ma ka eriti midagi teinud ei ole) ja kui juba tellimiseks läks siis ka traati ja tange... ja siis on eriline nöök avastada hiljem, et oled suures tellimistuhinas tellinud valed sõrmusetoorikud:P

ja helmeste tamiili otsa ajamine on mul nüüd enamvähem selge:P lõpus kinnitamisega on küll veel probleeme. näis kas ma kunagi traadiväänamiseni ka jõuan. igatahes kahed tangid on mul olemas ja traati on ka, aga senised katsetused on küll kõik totaalselt aia taha läinud. seal on ka põhiliseks probleemiks igasuguste kinnitavate aasade väänamine...