triibulised seelikud vol 1

eks igaüks läheb lolliks omal moel... kui mõni oma kangahunnikute vähendamiseks viiks need lihtsalt kuskile taaskasutusse või suisa viskaks minema, siis üks siin otsustas neid vähemaks õmmelda.

eriti arusaamatuks teeb selle tegevuse asjaolu, et mul omal pole peres tütarlapsi, kes selle seelikuvirna läbi kannaks. nii ma siis täna läksin külla, kus oli tüdrukuid. tegin seelikupilte ja jagasin seelikuid.

sain ka nii palju targemaks, et kui kodus on kaks eriti lahjat poissi, siis nende mõõdu järgi ei saa tüdrukutele seelikuid õmmelda. naissugu tundub olevat juba pisikesest peale kuidagi ümaram.

alumise pildi kleidi lõige on pärit ajakirjast Pere ja kodu (mai/2003). kuna ma tegemise käigus tõdesin, et varrukate õmblemine on midagi väga keerulist, siis jäi kleit lihtsalt varrukateta. no ei õnnestunud minul see trikk. ees on üks roosa tasku ka.

kollased ruudud

 tegelikult valmis see tekk juba mõni aeg tagasi ja ma muudkui ootasin võimalust, mil seda pildistada saaks enne kui minu juurest lahkub. aga juhtus nii, et enne kingikohvrisse minekut jõudsin selle vaid korra kiirelt põrandale heita ja klõps-klõps teha. see on vabanduseks, et pildid udused on. tekk on seisnud kapis kokkupanduna ja sellepärast on ka kortsus.

ka see tekk jäi mõõtmata, aga ma arvan, et ju ta 110-120 cm küljepikkusega ole. mulle väga meeldib neid pealmisi kihte teha, kus saad lappidega mängida jms. teppimisest ja kantimisest ma loobuks endiselt.

suur ja kollane jänes

viimasel ajal on väga harva juhtunud, et oma tehtud vidinaist kohe pilti teen. ja siis veel pildid fotokast arvutisse ka tõmban. täna juhtus selline imelugu ja seega teen kohe postituse ka.

eile õhtul mõtlesin, mida kinkida ühele 3-aastasele tüdrukule. nukkudega ta mängima ei pidavat, nii et kaltsunukk langes valikust välja. küll aga pidavat mängima karvaste mänguasjadega. esmalt oli mõte teha üks riidest jänes (linane või puuvillane). joonistasin isegi suure jänese valmis ajalehele. siis oma kangastes lapates jäi silma kollane kergelt karvane riie, mis sai kunagi ostetud ma ei tea milleks. väike jupp. roheline jupp oli ka. kollasest olen kunagi ühe koera õmmelnud. koera lõike asukoht on praeguseks teadmata, nii et koera teha ei saanud. kollase kangajupi laius seadis tingimused jänese suurusele, nii et joonistasin uue jänese.

kangas on mingi trikotaazilaadne ja venis õmmeldes. ja kuna ma ei ole sümmeetriat taotlev inimene, siis saigi jänes omale neli eri pikkuse ja jämedusega jalga. kingipakke külaliste nähes ei avatud - ma loodan, et sünnipäevalaps väga ei ehmunud kui kotist selline loom välja kukkus. kollane kott on ka minu õmmeldud. kotis on suureformaadilised raamatud - et see annab natuke aimu jänese mõõtudest. triibud kõrvadel on patsikummid.

*****************************

teine teema ka siia lõppu.
tegin rabarberijooki. kui hulgas on punane rabarber, siis on joogi värv ikka täiesti võrratu. eelmine joogilaar tuli rabarberitest, kus punast ei olnud ja jook oli selline kahvatut piimjat tooni. ei kutsunud jooma. aga see on nii ilus:)

hiljem lisatud: hea on ka. ega ma muidu seda mitmeid kordi hooajal ei teeks.

veidrad linnud

kuna ma viimasel ajal ajan pidvalt mingit segast juttu kardinate teemal, siis teen nähtavaks ühe jupi käsilolevast projektist. see jupp peaks tegelikult ühe magamistoa aknal juba üleval olema. ise pole näinud, varsti ehk õnnestub ja saab näidata kardinat mujal kui voodil lebamas. kaks lilledega kardinat on veel heegeldatud. kaks oleks veel vaja.

Blogger on vahepeal nii veidraks muutunud... näis kas saan hakkama postitamisega...

Muster on loodud raamatus "Unelmate pitsid" olevate järgi, kombineeritud see vajalikesse mõõtudesse. kunagi allahindlusega sai see raamat ostetud. ei arvanud küll, et kunagi ise heegeldama ka sealt hakkan.

märtsikuu tort

"mmm, see on nüüd küll kõige parem kook üldse, mida ma söönud olen" ja tunnustav mõmin koogitaldrikute taga on selle tordi parimaks kommentaariks ilmselt. retsept pärit siit.

olulisi mugandusi ei teinud. biskviiti panin ühe muna rohkem, sest minul need ei kipu nii palju kerkima, et kahest munast midagi veel pooleks annaks lõigata. kolmegagi läks napilt.

kõige pealmisesse kihti panin vist lõpuks 150 grammi shokolaadi ja kõige lõpuks lisasin ka tilga zelatiini (see tilk, mis jäi pakis järgi keskmise osa tegemisest, sest sinna ma ei pannud tervet pakki). lihtsalt kui alguses seda pealmist kihti koogile panema hakkasin, siis see imbus kõik selle pealmise biskviidi sisse. nii ma siis ootasin ja ootasin kuni see potis taheneks ja saaks peale panna, nii et see seal peal ka mingi kihi tekitaks.

pildil on kook veel kodus vormi sees. oli hea:)

ja veel üks 10

alles see oli kui ütlesin, et kõik valminud loomad on siin esitletud ja võib uusi teha. praegu tahtsin ühte kassi veelkord vaadata ja ei leidnud seda blogist. tundus veider. sobrasin siis arvutis piltide hulgas ja leidsin sealt portsu väikeste kasside pilte, mis millegipärast pole siia jõudnud.
panen siia ühe, kus nad kõik koos on.

jaanuarikuu kass

pits või ämblikuvõrk... mine võta kinni, kumb see nüüd on.

ühed mustad mõlemad

leidsin arvutist ühe foto mustast kassist ja teise foto mustast koerast. millegipärast ei olnud kumbki seni veel siia jõudnud.

puudel paistavad kollased lehed... rohelised võiksid juba tulla. soojaks võiks minna. kevad ja suvi võiks tulla...

hulk aega ei olegi tikkinud. kui TAST algas (või õigemini oli juba alanud), siis mõtlesin, et võiks ju täitsa osaleda. kord oli mõte pisteid kassidele teha, siis oli mõte paar vanunud kampsunit kotiks tikkida. kuni lõpuks ei teinud ei seda ega teist. äkki järgmine kord...

tundub, et nüüd on kõik seni tehtud suured loomad siia jõudnud ja võibki jälle uusi teha:)

ilusad käpikud ja igav sall

mees oli kindatu. poest sai ostetud ühed õmmeldud sõrmikud, mille õmblused rebenesid juba esimesel kandmiskorral. jõuluaegsetest hallidest sokkidest oli lõnga alles ja nii saigi kindad varrastele loodud. põhimustri alge on pärit Krentu tehtud kinnastest (mille alusel ka eelmised sarnased käpikud mulle ja vennale tegin). mehe kinnaste jaoks pidin mustrit veidi suurendama ja kuuse kinda tippu aretasin ise.

mulle endale hirmsasti meeldivad need kindad. peaks omale uued kuduma samadest lõngadest. mu enda vasakul kindal kulus peopessa auk ja pöidlasse auk. ma ei saagi aru, mis asja ma selle vasaku käega teinud olen. pöidla kudusin uue ja peopesa nõelviltisin terveks.

kindad on kootud kolmekordsest Raasiku lõngast. vardad nr 3 ja 4x18 silmaga.

ja siia ka pilt maailma kõige igavamast sallist. mõne aasta eest sai mehele ilus sall kootud, mida ta ei kandnud. põhjuseks salli liigne pikkus ja ... lopsakus. jope alla tõesti ei mahtunud. kui ümber kaela keerata, siis ei läinud lukk kinni ja kui vähem keerata, siis paistis jope alt välja. nüüd harutasin selle salli üles ja tegin uue. ehk leiab rohkem kasutust.

esimesed sõrmikud

katsetasin eelmisel kevadel sõrmikute kudumist. ausalt öeldes ei oskagi öelda, miks ma need sellised roosad tegin, sest roosakandja ma ju ei ole. ilma igasuguse mustrita tegin sellepärast, et eks ma natuke pelgasin nende kudumist. võimalik, et roosa põhjus oli selle konkreetse lõnga üleküllus minu kapis ja selles, et samasugused roosad lukud on mu jopel. alles hiljem selgus tõsiasi, et selle jopega käin ma siis kui on soojade käpikute aeg.

veel mõned aastad tagasi olin ma veendunud sõrmikukandja. aga üleelmisel (oli vist?) aastal kudusin omale käpikud ja nüüd ei taha sõrmikuid enam üldse kanda. kannan kas käpikuid või siis poolkindad/torusid. sõrmed vabad tunne on hulka mõnusam...

lisan siia ka paar linki, kus on õpetatud sõrmikute kudumist.

kolmed kindad

lõpuks ometi jõudsin õue koos kinnaste ja fotokaga.

juba sügisel kudusin endale pika "säärega" poolkindad. täppidega. ilusad on, aga täheldasin, et ma eelistaks nende torude puhul siiski ilma pöidlata varianti. kui on ainult auk pöidla jaoks, siis on neid näiteks poes mugavam nö üles lükata ja õue minnes jälle kätte tõmmata. ruudulised on vanema poja kindad. mõlema kindapaari lõngad on Raasikult.

noorem poeg sai Raasiku sinistest maavillastest omale käpikud ja tema on ka kõige usinam kindakandja sel aastal olnud. käpikud käisid just pesus ja on muutunud mõnusaks pehmeks ja karvaseks. ei mingit karedust, millest maavillase lõnga puhul ikka räägitakse.

veebruarikuu tort

tordi maitse osas ei oska veel kommenteerida, aga välimus on ilus. retsept pärit siit.

kaneelilõõtsa taigen on kerkimas. seda tegin ka nädala eest ja pere kiitis heaks. on tõesti hulka mõnusam kui kaneelisaiad.

hiljem:

millegipärast kerkis lõõts seekord ahjus nii palju, et voolas üle vormi servade ja tuba oli paksu suitsu täis. aga maitset see ei rikkunud õnneks.

tort oli ka hea:)

jaanuari koogid mustsõstramoosiga

isegi kui ma mõtlen, et tegelikult ei ole mul siin midagi öelda, siis käin ma ise siin ikka aegajalt otsimas ja vaatamas, mis kooki ma millalgi teinud olen ja kuidas see retsept ikkagi oli. sel põhjusel saab ka seekordne koogipostitus siia kirja pandud.

jaanuaris on meil peres paar sünnipäeva, mis nõuavad minult panust vähemalt koogi näol. sel korral sai taaskord tehtud sellist kooki, mida varem teinud ei olnud. see mustsõstra-shokolaaditort jäi alles jaanuarikuus mul blogirullis silma ja panin sellele tärni külge, et vajab proovimist. isegi mustsõstramoosi olin suvel ise teinud ja oli kohe kapist võtta. tordipulbrite osas olen ma seni olnud üsna skeptiline, aga see "Erika" pulber on täitsa pädev ja leiab ilmselt kasutust teinekordki. see pealmine toorjuustu-vahukoore-mustsõstrakate on lihtsalt super. oli hea tort ja kadus vaagnalt hetkega.

just sellest kattest ajendatuna tegin veel teisegi mustsõstrakoogi. põhja küpsetasin poolest pakist "Erika" pulbrist. sellele tegin jogurtitarretise. ja kõige peale selle toorjuustu-vahukoore-mustsõstrakatte. superluks:)

2011 sai otsa

lühike ülevaade sel aastal jõulupakki läinud käsitööst. paar salli on juba varem siit läbi käinud ja neid ei hakanud pildistama. need pildid sai tehtud kui kingid olid kätte jagatud, sest varem lihtsalt ei tekkinud võimalust ja oli valida, kas nüüd või mitte kunagi.


valged kindad on lõngast Lima (kui mu mälu mind nüüd nime osas alt ei vea). hallid sokid on Raasiku kolmekordsest lõngast. triibulise torud on Raasiku kahekordsest lõngast. punastel sokkidel on sääreosa Raasiku kahekordsest ja labaosa Raasiku kolmekordsest. küll tahaks üleni triibulisi sokke teha, aga sedakorda on see kahekordne lõng nii peenike, et kuidagi ei raatsiks kõndida nende sokkidega.

häid pühi!

vähemalt pühadepostituse peaks ju ikka tegema.

eile tegime jõuluks vähe teistmoodi siga. nii selles mõttes, et ei olnud klassikaline seapraad kui ka selles mõttes, et oma üsna igapäevase sealiha veidi teise vormi panime. tavaliselt praeme sisefileelõike niisama kiirelt pannil. poegade arvates on meie tavapärane versioon parem.

tänaseks oli plaanis teha mingit uut kooki. vaatasin retsepti välja ja puha ja millegipärast avastasin alles kooki tegema hakates, et tegemist on beseega. mul nimelt ei tule besee välja. not my thing. kuna mul alternatiivi jaoks enam aega polnud, siis pidin riskima. ja no kõik läks nagu ikka. ei mingit ilusat ja kohevat beseed, vaid sellised kaks kõva õhukest plaati. ilmselt oleks mul vaja kuskile beseekypsetamise kursustele minna. kuigi samas ma ise ei söö seda eriti, siis pole vast ka vaja... küpsetasin siis kõige alla kiirelt ka ühe biskviidi, et kook vähe kobedam välja neks ja oleks. tort söödi ära, aga no ei olnud ikka üldse see, mis ta olema oleks pidanud. ilmselt mõjus väga rammusalt ja raskelt just ka seetõttu, et seda õhulist kihti vähe oli. tuleb teinekord hoolsamini lugeda, mida teha plaanin.

kus on valge...

pime on kogu aeg. valgust tahaks. olgu siis juba kasvõi lumi.

tegin täna jõulukeeksi. kolmandat aastat sama retsept. ja täielik anomaalia. ma olen iga kord teinud sellest kogusest ühe keeksi (no ei ole võimalik, et ma mäletaks valesti ja kirjas kuskil pole, et teeks kaks). ja nüüd oli tainast nii palju, et oleks vorm triiki täis olnud kui oleks selle kõik sinna kallanud. kuna mul teist keeksivormi pole ja tunnikeseks tainast seisma ei julend jätta, siis teine keeks on ümmargune kakuke.

sõrmepikkune sinisilmne kass ka siia näitamiseks. soki ja kindapiltideni pole jõudnud endiselt.

väiksed kiired sokid

kuna nii väikeste sokkide jaoks pole mul jalamodelli niikuinii võtta, siis ei hakanud pikemalt venitama pildistamisega. pealegi tekkis nende sokkide kudumise vajadus just sellest, et oli vaja üht kiiret "näidist" sellest, millised sokke (või on need pigem papud?) ma kunagi teinud olen.

oli üks soomekeelne ajakiri 80ndatest, kust ma selle võtsin toona ja neid sai ikka üsna mitu paari tehtud. nüüd oli vaja vaid vanad võtted meelde tuletada, sest ajakirja asukohast pole mul aimugi.

praktilised inimesed

"aga mis on selle praktiline väärtus? no milleks seda kasutada saab?"

ma tõesti ei oska sellele küsimusele vastata. nagu ma pole kunagi ka mõelnud, mis on plastikust mänguauto või plüüskaru praktiline väärtus...

10 kassi

kümme väikest kassi või kümme väikest prossi. hulgitellimus kui nii võib öelda:) leidsin kapist ka mõne revääri...








mingi nö mustrisuund või vihje oli ette antud ja sellest tulenevalt ka sellised vähe teistmoodi kandilised tikandid kui muidu.

suur ja väike sügiskoer

suvel tahtis noorem poeg kinkida üht koera kingituseks ja ma ei lubanud. et kuidas sa kingid talvist koera keset suve. nüüd sügisel tahtis teine poeg kinkida talvist koera ja ma jälle arvasin, et ei sobi. siis ta arvas, et ma võiks siis mõne sügisekoera ka teha. sellest mõttest tulenevalt sündis see pisem koer, kes on tegelikult ühepoolne ja kelle saab nõelaga endale külge kinnitada. hiljem sai suur koer ka samas võtmes tehtud.

pitskraega kass

see pitsiline kass sai tehtud suvel kingituseks ühe uue tüdruku sünni puhul. et natuke teistmoodi kui tavaliselt, aga muudmoodi ei saanud lihtsalt.

*****************************

sain täna teada, et villapood on ikka endiselt olemas ja käisin kohe ka asja kontrollimas. kodus on nüüd jälle natuke villa ja pole vaja mõelda, kuidas pääseb tööinimene Raasikule. kui veel keegi need loomakehad täis ka topiks... kõige ebameeldivam tegevus minu jaoks.

kassprossid

eks ma olen varemgi mõelnud, et võiks kasse proovida veel väiksemaid teha, aga ei ole tegemiseni jõudnud, sest olen pidanud tõelisi väikevorme ebamugavaks õmmelda ja toppida. aga kui nüüd ühes seltskonnas jutuks tuli, et kassi võiks prossiks rinda panna, siis ei suutnud ma enam kiusatusele vastu panna. ootamatuks takistuseks minu teel osutus asjaolu, et Tallinnas ei müüda enam kuskil toppimisvilla (kui keegi teab, siis võib mullegi teada anda). võib öelda, et lausa mitu päeva seisid õmmeldud väikevormid riiulil kuni ma lõpuks vastu ei pidanud ja nad mahulist vatiini täis toppisin. täitsa kenad jäid.

kuna kenasti revääril pildistamiseni ei jõudnud ja eputamissoov on suur, siis läksid kassid taldrikule pikutama. ühe pildi tegin ka koos suure kassiga - et kes neid on peos hoidnud, siis kujutab ehk paremini ette kui väikesed need väiksed kassid õigupoolest on. kui numbrite keeles rääkida, siis 8 cm ja 11 cm.

päikesel on 8 kiirt

sel kevadel või suvel või oleks isegi õigem öelda sügisel, sai meie pere jaoks üks etapp jälle läbi. teisel lapsel lõppes lasteaialapse muretu põli (kui nii võib öelda) ja algas kooliaeg. kui lasteaia esimestel päevadel öeldi mulle, et see on vist väga vaikne ja tasane laps, siis seda muljet ei õnnestunud sel tegelasel küll väga kaua säilitada. lõpus läksin igal õhtul lapsele järgi ja mõtlesin hirmuga, mida kasvatajatel seekord kurta/kaevata on.

vanemal lapsel oli lasteaiaiga kuidagi muretum. oleks muidugi tore kui teisel oleks kooliiga, aga seda on vist naiivne loota.

lasteaia lõppedes tehakse ikka kasvatajatele kingitusi ja eks igas lasteaias ole selleks omad kombed ja traditsioonid. kui muidu oli selle lapse lasteaed igati tore paik, siis igasuguste lapsevanematega ühiskingituste tegemine oli seal keeruline. vähemalt minu jaoks. ilmselt oli mind vanema poja lasteaia süsteem ära hellitanud.

kuna rühma vanemad olid kasvatajate lõpukingi teemal sama passiivsed kui jõulukinkide teemal ja mina ei tahtnud oma arvamust ka peale suruda, siis tundsin vajadust midagi neile oma pere poolt mälestuseks kinkida. kassid tundusid selleks täitsa sobivat. päikesed nende kõhul sümboliseerivad rühma nime ja kiiri on igal päikesel nii palju kui oli sel aastal kooliminejaid. eelmise postituse lind kuulub ka samasse sarja.

uus hooaeg

pikk paus sai otsa. vaatab kas ja kaua jätkab.

vahepeal on valminud kindaid ja loomi. külmikusse ja keldrisse on läinud marineeritud võiseeni/kuuseriisikaid/puravikke, soolatud võiseeni, õunamoosi kaneeliga ja ilma kaneelita, arooniasiirupit, suvikõrvitsa-õunamoosi, kirsimoosi, mustsõstramoosi, maasikamoosi, punasesõstramahla, õunamahla, kuivatatud õunu, ebaküdooniaid suhkrus (ja viinas)... mingeid tshillihoidiseid peaks tegema, sest saak on veel peenral. tuleval aastal peaks porgandite ja rediste asemel rohkem ube kasvatama...

roosad palmikud ja nupud

ma pole kunagi palmikutega sokke varem kudunud. sokid on ikka olnud selline tarbeese, mis pannakse õhtul kodus jalga kui varbad külmetavad või siis hoopis saapa sisse, nii et niikuinii keegi neid ei näe. ja saapa sees pole vist palmikute ja nuppudega sokkides kõige parem olla ka... võib-olla ma eksin, mul omal puudub kogemus.

kasutasin ikka seda sama roosat lõnga, mille põhjatud varud mul kodus on. võtsin kaks lõngakera jooksma ja vardad nr 4. palmikud vaatasin ajakirja "Minu käsitööd" palmikute erinumbrist. keerasin vaid mustri teistpidi.

sokkidest pole paremat pilti kui üks kiire klõps ühel päikeselisel kevadpäeval. kuna sokid juba kingikotis mu juurest lahkunud on, siis see üks pilt ainsaks jäigi. kui nüüd samas kohas pilti teha siis oleks taust juba rohelisem...

päikesejänes

tegin täna selle hooaja esimese rabarberikoogi. vanaema klassikalise - muretaignapõhjal ja biskviitkattega. tegelikult polnud ma üldse kaua kooki teinud... aga kuna mulle rabarberikoogid väga meeldivad, siis nüüd saab vast jälle erinevaid tihemini teha.

poeg käis sünnipäeval ja viis kingituseks jänese. sünnipäevalaps tundus rahule jäävat :)

ankrukott

ma vahel ikka lappan oma kangaid. neid on ilmselgelt liiga palju. ühel viimastest kangaste kotis/kastis liigutamisel jäi näppu see laevade ja ankrutega kangajupp. mõtlesin, et kui tüdrukutele olen küll väikseid (kingi)kotte teinud, siis poistele mitte. ei oska ja ei tea, milline see olla võiks... ise veel poiste ema eksole :P

no igatahes valmis kodustest vahenditest selline kott. tundus kõige poisilikuma tegumoega kott, mille ühest puuvillasest kangast teha võiks. isegi jupp punast nööri oli karbis olemas.

lilled raamis

see tekk sai valmis möödunud suvel ja väike tüdruk saabus siia ilma juba sügisel, kuid alles nüüd jõudis kingitus temani. ja sellega seoes ka siia alles nüüd.

õnneks mahtus tütarlaps ikka veel tekile :)

mul poiste emana ei ole eriti palju võimalusi roosade asjadega mässamiseks, nii et kui sain teada ühe uue väikese tüdruku tulemisest, siis teadsin, et see on minu võimalus end välja elada - teha punase ja roosaga tekk. ma pole seda tooni kangaid oma õmblustöödes eriti kasutanud... samas olin neid ikka vaikselt kogunud, et äkki kunagi tekib ka põhjus... ja no kui selle tüdruku vanem õde sai omale mitte väga ammu heegeldatud teki, siis teine heegeldatud tekk samasse perre oleks juba olnud nagu kaks korda sama raamatu kinkimine vms ;)

suurte asjade pildistamine on veel keerukam kui pisikeste. tegin eelmine suvi isegi õues paar klõpsu, aga liigne päike ei soosinud seda ettevõtmist ja nii tuleb leppida igavate tubaste piltidega. pildilt paistab tekk vist vähe lopergusem kui ta tegelikult oli, aga ma pole väga osav kõrgustest alla pildistama (ja no ega ma väga osav õmbleja ka pole, aga katsuge välja kannatada). tekk jäi mõõtmata, aga eks ta ole umbes sama suur kui eelmised...

pühadejänes

kui valisin millise "loomanaha" sisse oma viimane vaba vill toppida, siis saabuvatele lihavõtetele mõeldes pistsin selle jänestesse. meie peres pole küll jänesed kunagi mune toonud, aga teatavasti on paljudes peredes selline komme täitsa olemas.

sel aastal oli pühadetunnet oluliselt vähem kui varem. isegi tubase muru kasvatamiseni ei jõudnud. pashat ka ei teinud... tegin kohupiimakooki (mugandus sellest koogist - põhjast muretaigen, kohupiimatäidis pool kogust, kate terve kogus, tehtud ümmarguses vormis). hea kook oli. magus.

seosetu jutt

midagi ei tee eriti. käsitöö vallas siis. kaks roosat sokki ootavad, et neile varbaotsad kootaks. ei hakka enne tegema kui tunnen, et suudan mõlemad varbad järjest kududa. kui tegemisele vahe sisse jääb, siis unustan eelmise kahandused ära ja on seda jama siis vaja. sokihooajani on aega ka õnneks. natuke olen tikkinud. vill on otsas, nii et rohkem pole midagi tikkida.

poiste labakud viskasin minema. olid nii koledaks kulunud teised. eks tulevaks talveks saavad uued. ehk on nad nõus ema kootud käpikuid sama rõõmsalt kandma kui möödunud hooajal.

sortisin sallikotist paar salli välja, mille võiks üles harutada. poiste sinistest sallidest äkki sokid tulevaks hooajaks ja oma ühest sallist müts minule?

niisama ajaloo huvides märgiks ära, et jõulukaktus õitseb... on ta siis nüüd lihavõttekaktus või jõulukaktus?

mingeid valmis asju on küll, millest võiks blogida, aga kuna pildistamiseni ei jõua kuidagi, siis ei jõua ka blogimiseni. ühe seebipildi leidsin.

nimetagem seda maasikaseebiks kuna sinna läks punast värvi ja maasikalõhna. maasika järgi see seep küll ei lõhna... oma meelest panin küll palju lõhnaainet, aga ju siis oleks pidanud veel panema...

seebikarp

kui oled korra seepi teinud ja vahendid koju ostnud, siis ei saa ju ühe korraga piirduda. isegi kui mõtled, et teeks vaid nii palju, et saaks asju vähemaks, siis... kui ei taha kogu aeg just sama seepi teha, siis on vaja vahel ikka midagi juurde osta ja nii ei vähene varud just väga edukalt. ma pole ka sellisel tasemel, et mingi omaloominguga tegelda.

tundub, et ennast peaks ka hakkama tihemini pesema, sest kodus on lisaks seebi valmistamise toorainele kahtlaselt palju seepi tekkinud. kui muidu saab igasugu nodi emale kinkida, siis seebi puhul see ei õnnestu - tal on üks sõbranna seebivalmistamise hulluses ja emal on vannitoas riiulis 5-6 täiesti uut ja erinevat seepi reas ootamas :P

see on minu teine seebitegu. nimetagem seda mandliõliga seebiks.

vanaema tegi

kahjuks puudub mul selline ruum ja ka vastavad oskused, et teha üks ilus pilt ilusast linast kogu tema ilus. niimoodi, et lina on laual ja siis on seal veel mingi moodne kompositsioon ;) esialgu tahtsin ma selle lina peamiselt enda jaoks pildistada, sest see lina ei asu minu kodus ja minu kapis, vaid mu venna juures. sel põhjusel ei saa ma seda ka väga tihti imetleda...

see lina on minu vanaema tikitud ja ma mäletan oma lapsepõlvest, et pidude ajal oli see ikka laual. ma ise arvan küll, et kui ma peaks millegi sellisega hakkama saama, siis ma ei raatsiks seda lauale pannagi.. läheb veel mustaks või miskit. eks sellel ole ka valgel kangal plekke, aga üldiselt on see ikka superhästi säilinud.

siin on paar lähemat võtet lina nurgast nii paremalt kui pahemalt poolt. lina mõõdud on 136x146 cm ja kogu serva ulatuses on see tikitud. tikandi laius on 18 cm.

tegelikult on kahju, et ma kunagi ei küsinud vanaemalt, millal see tehtud tal on. täna ühe vanema sugulase käest kuulsin, et ta olevat teinud selle oma nooruses, ehk siis on see umbes 70 aastat vana. minu mälestustes vanaema ikka kudus ja heegeldas ja õmbles. isegi makrameed olen temaga kunagi koos teinud. tikkimas ma teda ei mäleta.