röövik ja jänes

esitlen siin natuke ka oma 8-aastase poja näputööd.

rööviku viltisid nad koolis. õigemini pallid. kui mulle öeldi, et homme on kooli villa vaja, siis mõtlesin küll, et käsitööhullusest on ka midagi kasu. saad külma kõhuga kapist vajalikud asjad võtta ja lapsele kaasa anda. rööviku osade ühendamisel olid kaasatud minu abistavad käed.

looma tikkimise osas käis poiss pinda juba pikemat aega. pidevalt päris, kas mul oleks valmis mõni loom, mida tema tikkida saaks. aga ei olnud. ühel õhtul visandasin paberile mõned loomad ja kui ta seda jänest nägi, siis oli tema kindel soov teha omale Raymani jänes :D kuna saabus ka koolivaheaeg, siis ei leidnud ma enam rohkem vabandusi, et oma lapse käsitööindu maha suruda :P otsisin kapist valget voodilinariiet, lõikasin jänese välja, õmblesin kokku, toppisin täis. ulatasin lapsele jänese koos niidu-nõelaga ja edasi toimetas tema. mina vaid panin niiti uuesti nõela taha kui see vajalikuks osutus.

kass

paar pilti, et blog päris soiku ei jääks.

ja lõngakerade vähendamise hoos olen ühe salli ka juurde teinud. paraku ei ole see projekt eriti edukas, sest kui siia salli sisse läks 145 grammi lõnga, siis juurde olen ma ostnud vahepeal 450 grammi lõnga. kusjuures see on täiesti veider - ma tavaliselt ei olegi ostnud nii palju lõngu kui nüüd kui mul on plaanis vanu varusid vähendada....

Roosa sall (Kaal kukub vol 2)

eelmine kaalu langetamise eesmärgil tehtud sall lahkus minu juurest kiiresti - sõbranna tuli külla ja sidus kaela ja sinna see jäigi:) varajaseks sünnipäevakingituseks nö.

hulga imelikke lõngu pakkisin kokku ja viisin kodunt minema (mulla tänavale Emmasse). tegin südame kõvaks - no pole mõtet hoida lõngu, mille puhul ma ise ka tean, et ei tee neist iial midagi. ma isegi ei mäleta, kuidas on need tee minu koju leidnud. aga nad on siin ka väga kaua olnud. sel moel vabanesin 2100 grammist lõngast:D

aga kuna triibulisi salle on tore kududa, siis kudusin vähemaks ka roosasid lõngu.
salli pikkus 207 cm (koos narmastega), laius 14 cm
vardad nr 5
kaalulangus 180 grammi.


paraku peab tõe huvides märkima, et ema tõi mulle kaks tokki (a 100 g) halli Novita sokilõnga Topi... aga ilmselt saab sel aastal ka sokke kududa. selgus, et pere ülejäänud sokikandjatel ikka kuluvad ka villased sokid, nii et ma ei saa enda järgi võtta. isegi mu noorem poeg liigub nii palju villastes sokkides, et ühel jalal kulus põhi läbi. ma pole küll aru saanud, kuidas teine sokk täiesti terveks on saanud jääda...

ja kui nüüd veel ausam olla, siis Emmast tõin ma koju 525 grammi lõnga:P

põige kööki

möödunud nädalavahetus sai ohjeldamatult söödud. vähemalt üks päev läks ka kokkamise tähe all, aga see saadud täiskõhutunne pole täiesti kadunud siiani. et siis peamiselt endale mäletamiseks üks postitus söögist.

laupäev oli mehel sünnipäev. lisaks traditsioonilisele seenepirukale tegime esimest korda ise sushit. õigemini sünnipäevalaps ise tegi. maitses hea. ega me väga hinnata oska, sest mees ise pole eriline riisisööja ja minu kogemused sushi söömises pole ka eriti laialdased. koogiks oli sidruni-kodujuustukook. oli ka hea. nii palju oli erinev, et ladusin selle nagu küpsisekoogi - st ei purustanud ega seganud küpsiseid võiga. kodujuustu oli ka vähem, sest poest toodi vähem... täna ostsin vahendid, et veel teha - sedakorda paneks kreemist osa rohkem ja sidrunit paneks ka veel rohkem.

pühapäeval tähistas vend oma sünnipäeva ja söögiks pakuti pilaffi. hea nagu alati. koogiks tegin lagritsakooki. kuna sealses blogis mainiti ära koogi hall värvus, aga minul seda ei tekkinud, siis tegin ka mõne pildi. oli selline täitsa ilus karameljas toon. äkki see sõltub lagritsast... ja koogiviilust ka üks pilt, kus on näha, et see moosikiht jäi minu koogil näha...

ja sellel kreemil oli nii mõnus mekk, et ma ilmselt katsetan mingil hetkel midagi analoogset zelatiiniga teha. meil õnneks terve pere sööb lagritsaid, kuigi koogil lagritsamaitset tõesti pole. aga kellele ei maitse lagrits, sellele ei meeldi ilsmelt ka see kerge aniisine maitse, mis koogil on

ja mõlemal päeval pakkusin ka doominotrühvleid, mis seni on kõikidele väga maitsenud. tegin katsetuse ka porganditega (idee Pisihaldja blogist) - see kõlbas süüa küll vaid minu emale:P teiste näoilmed ja sõnad väljendasid selget nördimust - no mida sa ometi teinud oled ja kas see sulle endale tõesti maitseb?!

karud, siilid, jaaniussid..

ok, jaaniusse ei ole:D

karu on pihuloomade raamatust, siil on isikliku joonise järgi.

punane kukk

tikkida on mõnus. keegi teine võiks need väiksed loomad ainult täis toppida. vat see tegevus mulle kohe üldse ei meeldi...





alles hiljuti arvasin, et mina ei hakka küll enam kunagi tikkima. millegipärast seostub tikkimisega kõigepealt ikka ristpiste ja ristpistes piltidega ei oska nagu midagi peale hakata. või üldse tikitud piltidega... aga näe - nüüd ostsin omale lausa ühe suure tikkimisraamatu ja seal jäi silma üks ristpistes muster, mis mind kergelt kummitab... et äkki ma miskihetk hakkan isegi ristpistet tegema;)

Punane triibusall (Kaal kukub vol 1)

Isetegija foorumis algatati sel aastal tore projekt, kus langetatakse kaalu. Olemasolevate lõngade kaalu. Korra käis peast läbi mõte selles ka osaleda, aga kui ma heitsin pilgu reeglitele, siis lõin käega. Ega ma väga ei süvenenud ka muidugi.

Aga igatahes mõtlesin ma, et oma väike isiklik projekt võiks ju olla - et saaks sel aastal lõngakerakesi vähemaks. Iseenesest ei tohiks see väga keeruline olla... kui ma just Raasikule ei satu - seal mul millegipärast kaob kontroll. Linnas lõngapoodides ma ei tee selliseid impulsiivseid oste. Eelmisel aastal sain mtmelt sugulaselt seisma jäänud maavillaseid lõngu ja mulineesid ja heegelniite... loodetavasti sain ma need kõik eelmisel aastal kätte ja sel aastal enam (väga palju) lisa ei tule:P

Üks teine vahva projekt on veel sel aastal käimas - Killuke head. Selle reeglid ei ole õnneks nii karmilt paika pandud. Heal meelel loovutaks mingeid asju kuskile heategevusmüügile, aga tegemiste käigus ei julge jälle lubada mis need täpselt olla võiks. Eks aasta lõpus varusid sorteerides selguks, mis kasvõi kaalulangetamise käigus tehtud asjadest alles on ja uut omanikku ootavad.

Mis teha kui vahel lihtsalt peab midagi kuduma, mis erilist mõtlemist ei nõua... aga samas on vaja näha värve. ja kogu aeg ju tikkida ka ei jaksa;)

Kaalulangus jaanuaris - 145 grammi.
salli laius 13 cm, salli pikkus 170 cm (umbes 300 silma)

pruunid lained

kõiki 2008. aasta tegemisi siiski tol aastal siin registrerida ei jõudnud. eelmises postituses oli natuke näha pruunikaid laineid... selle rätiku kudusin ma tegelikult juba möödunud aasta kevadel. aga pildile püüdmisega oli raskusi. ja ka praegu ei suutnud ma seda nii ära mahutada, et kõik pildile jääks ja samas muud ebavajalikku ei jääks:P

lisaks ei suutnud ma meenutada kuskohast ma selle mustri leidsin. tean, et see oli mõni aeg tagasi üsna popp sall, mida kududa. niiet kui keegi teab vihjata, siis andke teada:) mul on veel silme ees see tüdruk, kes selle rtikuga seisis... narmad olid ka küljes...
/ ja tänu Vardamoorile saab kirja ka mustri kodu /

aga suurust on rätikul - lühem külg 125 cm, tiivasirutus 195 cm ja selga mööda keskelt tippu 95 cm. või umbes nii. lõng on pärit Raasikult ja kasutatud on erinevaid juppe, mis jäid järgi ümmargusest kudumist ja erinevatest sokkidest. lõngakuluks näitab kaal 370 grammi.

see rätt on mul tööl ja sellesse ma mähin end külmadel talvepäevadel. turjavalusid polegi tegelikult enam ammu olnud, aga nüüd valutab aknapoolne parem puus. tea kas peaks omale midagi ümber puusade ka kuduma... või on see lihtsalt vanadus...

jänes ja auto

Head uut aastat:)

kui vanem poeg sai omale kala ja kass läks kolleegile lahkumiskingituseks, siis ei jäänud nooremal pojal üle muud kui soovida endale jänest. ta esimene soov oli küll sipelgas, aga ma kartsin, et sellega jään hätta:P ja jänes oli juba peaaegu valmis.
edaspidi ma ilmselt paneks alla ka liimiriide - jäävad õmblusekohad ehk natuke kabedamad. peab proovima.


siinkohal näitaks ka üht vanema poja eelmise aasta tööd. ta käib nimelt puutööringis ja meisterdas seal nooremale vennale sünnipäevakingituseks auto. lisaks autodele on ta teinud seal mitu komplekti kõlapulki ja mulle ühe väikse puidust vaagna. viisin selle tööle ja hoian sellel mobiiltelefoni. kui see kodus oli, siis pidi sellel kogu aeg midagi peal olema... muidu oli laps mures, et kas see ei meeldi mulle piisavalt, et ma seda ei kasuta...

pihuloomade lummuses

ma ei mäletagi enam mitu suve tagasi see oli kui ma Siuu juures üht pihukala nägin. juba siis ma mõtlesin, et peaks ise ka tegema. aga kuna neid tegemist vajavaid asju on nii palju, siis see mõte tiksus vaikselt taustal:P ja nüüd ilmus kuidagi täiesti märkamatult raamat pihuloomadest. juhuslikel poeskäikudel ta silma ei torganud. aga järsku enne jõule tekkis tunne, et mul on seda VAJA. KOHE. ja siis ma kihutasin mööda Tallinna raamatupoode. ära tõin:) ja see on nii ilus raamat:)

nüüd laupäeva õhtul tekkis mul tunne, et nüüd ma pean kohe tegema pihuloomi. leidsin kapist linast riiet, mille ma olin ostnud ühe Kullaketrajate Viljandi-ürituse tarbeks (ja kuhu ma ei jõudnud). ja kui Singeri masin juba lahti pakkida, siis ei hakka ju üht looma õmblema... õmblesin neli. naturaalses toonis villa jagus kolme looma jaoks (jänese ühte varbasse läks natuke kollast ka). villast peenikest lõnga kahjuks polnud. aga selle eest on mul meeletutes kogustes mulineed. osa oma kooliajast jäänud ja nüüd sain ühe sugulase varanduse ka endale. nii et kasutasin mulineed hoopis.

vanem poeg nuias kala endale juba tegemise ajal. ja üldse on huvi nende vastu nii suur, et ilmselt saan neid veel üsna mitu teha.
kass läheb kingituseks.
********************************
ja sellel postitusel on ilus number - 100

jõulukingid

endale kinkisin ma sel aastal raamatuid - kinnastest ja pihuloomadest. ja sõbrannalt sain kingiks veel ühe kindaraamatu. ja Kihnu Roosi raamatu olin ma juba natuke varem ostnud. ei tea kas nüüd peaks mõned kirjud kindad ka kuduma...

natuke kinnaste suunas sai jõulukinkidega ka liigutud. vennatütrele kudusin kingiks Ursuse randmekindad. lõng on mingi tundmatu, mille lõngakorvist leidsin. kuna seda randmetorudest veel natuke järgi jäi, siis heegeldasin ühe kaelakaunistuse ka juurde.
mõni kindamõte tekkis enne jõulu veel, aga aeg sai otsa ja rabelema ei hakanud. eks mõni teine kord.


lisaks läksid sel aastal jõulupakkidesse mõned sokid, helkurid, kõrvarõngad ja järjehoidjad.

*******************************************
tegelikult oli mul kõrvarõngaste idee olemas - tahtsin alla kruttida need spiraalid, mida varemgi teinud olen. aga ma olen minetanud võime seda teha:S ma ei saa aru. algul arvasin, et ehk oli varem peenem traat. tellisin peeneme traadi (siis oli vaja lisaks ka ikka igasugu nodi tellida eksole :P). selgus, et ikka oli see jämedam traat enne ka. ja no libiseb käte vahelt ära asi. arusaamatu... ja täiesti närvi ajab kui idee on, aga ei teostu, sest käed on pudedad...

jõulud tulnud ju...

kuusk ehitud, üks kook külmas, teine ahjus...
isetehtud ehetele lisandusid sel aastal korgist ehted. mitu aastat on kapis seisnud mingid joogitopsialused, mida keegi ei kasuta. nüüd on neil vähemalt mõned päevad aastast kasutust.

läbi kogemuse jõudsin järeldusele, et peab ka oma kokanduslikke katsetusi hakkama kuskile kirja panema. et oleks koht, kust vaadata, mida aasta tagasi mingil üritusel pakutud sai ja sama ei teeks. sel aastal poja sünnipäeval tegin punast kalasuppi. ja kui vennanaine hiljem tuli ja ma talle supitilka soojendasin, siis meenus, et ma olen sedasama teinud täpselt aasta tagasi:P sama lapse sünna, sama hiljem tulija, sama supp.

kuna mul muid päevikuid pole, siis salvestan ka kokandusinfo siia. üldjuhul oleme mu ema juures jõululaupäeval ja koogi tegemine on minu ülesanne. sel aastal on meil laual kohvi-kaneeliküpsisekook (OmaMaitse 12/2007) ja õunastruudel. aasta tagasi oli laual jõhvika-pirni trifle (retsept pärit Rahvaülikooli kokkamiskursuselt). kaugemale enam ei mäleta.

üle pikkade aastate tegin sel aastal piparkoogimaja. tegelikult ma ei mäleta kui suur oli minu panus eelmisesse majja, sest siis ma elasin emaga koos ja ma ei mäleta kui vana ma tol hetkel olin. mäletan ainult seda, et meil oli maja. see pidi olema umbes 20 aastat tagasi... või rohkem.
sellel majal käivad poisid jääpurikaid nokkimas ja kui jõulupühad läbi, siis on neile antud luba maja ära süüa.
ma olin ette hoiatatud, et kuuma suhkruga kleepimine on väga hirmus ja valurikas ettevõtmine. tegelikult polnud seal hullu midagi. palju keerulisem oli kõveraks paindunud majaplaatide püsti sättimine ja neile toetuspunkti leidmine:P aga õnneks tuli kõige peale veel glasuur:)
karta on, et kui oled ühel astal maja teinud, siis ei pääse selle tegemisest mitmel järgneval aastal...

Ilusaid pühi:)

tuunime...

ühe aasta tegemised võiks mahutada ühte aastasse. vähemalt nii palju kui võimalik. leidsin ühel päeval nii palju jõudu ja aega, et pildistada mõned korvi põhja jäänud pisividinad.

kunagi rääkisin oma plaanist teha igasugu proovilappidest midagi asjalikumat. nüüdseks on osadest neid saanud prossid.


need oranzikad on algselt pärit ajakirjast Käsitöö (kevad/2006) prossi jaoks on need natuke suured... ilmselt sobiks panna mingile kotile. mul on vaimusilmas isegi ettekujutus neist kottidest. eks näis kuidas teostusega on. hetkel pole vastavat materjali ette jäänud (ma ei ole ka otsinud). eks mõned asjad tulevad lihtsalt omal ajal ise su juurde.


viimased kolm on pärit ajast kui freeform ja bullionid olid kohalikes käsitööfoorumites aktuaalne teema ning nende tegemist sai katsetatud. sellest ajast on mul pärit palju igasugu erinevaid lõnganutsakaid, mida teisekäepoodidest ostetud sai...

uus müts

detsember ongi käes. isegi paar jõulukinki olen valmis nikerdanud... kuigi tegelikult on totaalne ideedekriis. tahaks kududa ja heegeldada, aga no mõte absoluutselt ei liigu. õhtud kipuvad lõppema sellega, et ma istun ja tikin järjehoidjaid, sest midagi värvilist on silme ette virvendama vaja ja see on hea rahulik tegevus.

juba mõni aeg tagasi ostsin omale pruuni jaki ja punased sõrmikud. sinna juurde tundus üks punane müts olevat hea mõte (vahelduseks mustale). lappasin oma lõngakotte ja leidsin ühe suure kera vist Maali lõnga. kuna punast natuke väheks jäi, siis lisasin sekka ka pruuni. ja selline mu uus heegeldatud müts saigi.

ma enda arust kasutan enamasti juba olemasolevaid lõngu ja uusi ei osta, aga millegipärast ei tundu varud sugugi vähenevat...

kirjud kindad

mõni postitus tagasi sai kirjutatud poja kindasoovist. tegelikult oli mõte teha white witch kindad, aga lapse kinnastele läks hulka vähem silmi kui sealne mustrikord ette nägi. nii ma siis võtsin aluseks sealse peopesas oleva mustri ja lisasin sinna ühe silma veel omalt poolt. niiet päris sama muster nagu ka pole:P alles poole kudumise peal täheldasin, et kui see pruun toon veel natuke tumedam oleks, siis oleksid eriti rahvuslikud kindad.

poiss on kinnastega rahul, kuigi minu meelest oleksid võinud olla natuke suuremad (4x12 silma on neil, oleks vist 4x13 võinud olla). eks teinekord olen jälle natuke targem.

kuna seni pole erilist kindailma olnud, siis ei ole neid kindaid veel ka pikemalt kantud. tegin täna kähku ühe klõpsu ära. kes teab millal selleks jälle võimalus tekib ja mis seisukorras kindad selleks hetkeks on. võimalik, et nende kandmine piirdub ühe korraga, sest ega poisil pole hetkel erilist ettekujutust mis on märg villane kinnas. oma villase salliga on ta küll kenasti ära harjunud ja kareduse üle ei kurda.

need kindad on minu teised kootud kindad üldse. esimesed kudusin koolis kohustuslikus korras. olid punaste ja mustade kolmnurkadega. ja kindad tulid nii kitsad, et mulle nad kätte ei mahtunud:P ilmselt ma siis kudusin veel tugevamini kui praegu.
mõttes on endale ühed palmikutega labakud kududa... iseasi kas ma tegudeni jõuan.

ära unusta helkurit...

see helkurimõte tekkis tegelikult juba aasta tagasi, aga siis jõudsin vaid paela ostuni. nüüd sai peotäis valmis õmmeldud. kuigi kui arvestada seda kui palju meil helkureid kaob, siis säästlikum oleks ilmselt kasutada helkurpaela riiete külge kleebituna/triigituna...

töö käik: paelast on õmmeldud torud ja sisse on pistetud vatiinijuppe, et oleks ümar ja pehme. nööbid ja pael on õmmeldud sinna augu kohale, kust vatiin sisse läks. nööbi teisel pool on ka nööp. nii lihtne see ongi:)

soktoober vol 2

valmisid selle aasta ilmselt viimased kootud sokid... lõngad sain suvel kingiks ja pärit on nad Hiiumaa lammastelt. ja sokid lähevad lõngakinkija pojale jõulupakki:) loodetavasti on ikka parajad ja sobivad. tõeliselt soojad peaksid nad küll olema.

ja kui kord sokkide pildistamiseks läks, siis jäädvustasin ka juba kevadel valminud sokipaarid. värviline lõng neis on taaskord munavärvidega värvitud.




ilmselt olen ma nüüd selleaastase sokikudumisega teinud tasa kõik need vahepealsetel aastatel kudumata jäänud sokid. igatahes kui ma aastaid sokke ei kudunud, sest nende kudumine tundus nii tüütu, siis nüüd olen ma endas selle sokikudumise nautimisoskuse jälle üles leidnud. aga võimalik, et kunagi sai liiga palju kootud tavalisi ühevärvilisi sokke, millel heal juhul säärel mõned triibud olid. ma ei oska isegi öelda, miks toona selliseid igavaid sokke sai tehtud...


ja sokke sahtlisse pistes jäid mulle näppu veel ühed kevadel kootud sokid. need on kootud kahe vardaga. sääreosa on kootud nö piki säärt ripsi ja taga on õmblus. selle toru alumisest otsast on siis silmad üles võetud ja kootud ühe osana kand ja tald. seejärel eraldi jalapealne lapp ja need siis külgedelt kokku heegeldatud. kui mees neid sokke mul jalas nägi, siis küsis kas valus ei ole:P et tema meelest olevat need sokid seda nägu nagu peaks olema nendega valus olla.

aga tundub, et järgmiseks peab kindad käsile võtma. nimelt näppis mu vanem poeg (8-aastane) ühel käsitöölaadal kirikindaid ja teatas müüjale kurvalt, et tal pole kaasa piisavalt raha, et neid osta (30 krooni!). ma lubasin lapsele, et kui tal on vaja selliseid kootud kindaid, siis ma võin ju need ise talle teha... tal on see lubadus meeles. iseasi kas ta neid kindaid muidugi hiljem kannab ka....

soktoober

ja juba ongi oktoobri lõpp... sahtel on igasugu nodi täis, aga pildile ei püüa neid keegi ja ajaloo salvestamise osas olen ma nõrk. aga vahel ju võiks oma edevust kuskil välja elada. näidata maailmale, et ma oskan ntx sokki kududa:P kuna ilusad suvised pildistamisilmad möödusid linnulennul, siis surusin täna pojale sokid jalga ja tegin paar tubast klõpsu.

enamikesse selle aasta sokkidesse on sisse kootud lihavõtete ajal munavärvidega värvitud lõngad (need kirjud lõngad seal sokkides). ega nende väikeste lõnganutsakatega ju suurt muud polegi teha kui sokkideks kududa. lisaks laste sokkidele on sahtlis ka mõned suuremad sokid, aga need jäid pildile püüdmata...


igatahes sokkidega peaksin ma ise olema nüüd pikaks ajaks varustatud. ennevanasti kulus neid kuidagi rohkem - ilmselt olid talved külmemad ja ka elu ahiküttega korteri esimesel korrusel mõjutas. nüüd on radikad seintel ja ikka üsna vähe talve jooksul tunnen vajadust villase soki järele. ja seda ka siis sageli magama minnes ja magaja jalas sokk väga ei kulu. lastel küll jalad kasvavad, nii et neil kulub neid rohkem.

vanade asjade uus elu

nii kaua pole siia midagi kirjutanud, et kohe imelik on jälle alustada... või siis mõtled, kas üldse... aga kui räägitakse etnograafiast, siis ju jälle nagu võiks;)

tegelikult on vahepeal igasugu käsitööd teinud küll. aga kui pole pilte, siis pole ka midagi näidata. oli küll plaanis suvel ilusa ilmaga pilte teha, aga need ilusad ilmad läksid nii kiiresti, et isegi väga ei mäleta millal need olid... aga eks ma katsun tasapisi järjele saada nii piltide kui tekstiga.

täna Krentu uuest blogist tema võrratut "vanast uut" pluusi nähes meenus, et ka mina hiljuti ühest vanast pluusist midagi uut tegin. ma ei oska pluusi uuest kangastki õmmelda, nii et midagi sellist ma ei teinud. üle hulga aja valmis üks uus kott. tegelikult ma käin selle kotiga pidevalt, niiet väga uueks teda ise enam ei peagi. algmaterjaliks mehe vana teksasärk. väga mõnus kott on - olen rahul. ja ütlen kohe ära, et need reas trukid ei läi enam lahti (see on põhiline küsimus inimestel - kas need trukid lahti ka käivad).

pisividinate lainelt pole ma endiselt ära saanud. kevadel võtsin plaani realiseerida ära aja jooksul erinevatel põhjustel tekkinud väiksed heegelnutsakad ja proovilapid jms nodi. siin on ka üks udune pilt sellest hunnikust. ära nagu ei viska ja teha nendega ka midagi pole. prossideks aga on neid päris mõnus teha.

midagi endale. midagi raamatule

ma ikka üritan aegajalt oma helmevarusid vähendada. kuigi tuleb tunnistada, et need suurenevad oluliselt kiiremini. sama värk on fimoga. ma olen enam kui kord endale lubanud, et ma ei osta seda, sest ma ei tee sellest midagi. aga sis tuleb mingi idee ja just see üks värv on puudu... ja ega ma siis alati tegudeni jõua. või kui ka jõuan, sis tehes selgub, et ma ei ole võimeline oma ideed teostama. enamasti kipub see just nii olema:P

kui vaadata mida kõike inimesed üksteisele kingivad, siis mõtlen, et äkki peaks ka oma nodi julgemalt kingipakkidesse panema. aga enamasti ma siiski keerutan neid omal vaid näpu vahel ja jätan ikka panemata. mitte et ma ei raatsiks loobuda, vaid mul on tunne, et teine äkki mõtleb "jeerum, mida ta topib mulle seda". kohutav põdeja:P


kuna ma erinevatel põhjustel Viljandisse ühistikkimisele ja paelapunumisele ei pääsenud, siis viltisin ja tikkisin selle kompensatsiooniks omapäi kodus.
järjehoidjaid olengi ma vist kõige julgemalt kinkinud - raamatu vahele pistnud enamasti.