jõuluvanalt tellisin saumikseri. ise ostsin poest kaks plastikkaussi. aeg läks.
plastikkausse kasutasin söögi tegemisel. saumikser seisis köögikapi otsas karbis.
suvel oli sünnipäev ja kingituseks tellisin digitaalse köögikaalu. kui koolitusest hakkas aasta mööda saama, siis lasin mehel tellida omale 2 digitaalsed toidutermomeetrit. meie kaubandusest mul neid leida lihtsalt ei õnnestunud. kui koolitusest oli möödas juba enam kui aasta ja juba järgmised jõulud lähenemas, siis tellisin seebimaterjale juurde. olemata ise ühtki seepi veel olemasolevast teinud eksole.
ja siis detsembri esimesel nädalal võtsin ma end ühel hilisõhtul kokku ja keerasin valmis oma esimese seebi. ei olnud keeruline. ma ütleks, et kõige keerulisem oli hiljem nende seepide vormidest välja saamine. ma ei teagi kas oleks pidanud mass olema vedelam? paksem küll mitte, sest niigi ei ole see seebi pind nagu selline sile... sellelt küljelt mis on karbi vastas.. sile nagu tõeliste seebiblogijate seepide piltidel.
kui ma suudaks omale seebi-retseptide koostamise põhimõtted ka selgeks teha, siis oleks eriti mõnus. ja kui oleks aega ja rahu ja vaikust...
3 kommentaari:
Oh kui armsad seebid, tore, et nad lõpuks valmis on saanud.
Minu meelest ongi tõeliste seebikunstnike seebipinnad alati just meeldivalt mägised, justsamuti kui sinu omad.
peemisega peab veel nats ootama, ni et ma ei tea kuidas nad selleks kõlbavad... :D
aga ma pidasin silmas just seda osa seebist, mis puutub vastu vormi... või saabki selle siledaks ainult lõikamisega? ma kujutan ette, et kui mass oleks vedelam ja see vormi valada, siis ta nö settiks ühtalselt sinna vormi põhja ja külgedele... aga kuidas ta sis vormist välja saadakse... keeruline :)
Paksemat massi võib natuke raputada küll, et õhuauke ei jääks, sõltub vormist ka, osadest tuleb küll lupsti välja. Kui veel ei taha tulla ja pehmeke on, siis ma alati ootan päevakese või mitugi veel, see ei tee midagi halba.
Postita kommentaar