tekk väikesele inimesele

tõe huvides tuleb kohe öelda, et see õmblustöö ei ole nüüd sugugi viimaste päevade tegemine, vaid valmis umbes kuu tagasi. aga üle sai antud alles täna.

juba mõnda aega oli minu peas mõlkunud mõte, et oleks vaja natuke jälle riidelappidega mängida. esialgu mõtlesin teha midagi punastes/roosades toonides. kuid paraku on minu kangavarud selles osas nirud. millegipärast leidub seal peamiselt siniseid, rohelisi, kollaseid ja oranze toone.
siis sain ootamatult teada, et üks sõbranna on kohe-kohe teist last saamas. ja kuna ta ei avaldanud lapse sugu, siis otsustasin teha teki, mis sobiks nii poisile kui tüdrukule. selline see tekk sai:

mõõdud 122x122 cm
mulle tundub, et vatiin oleks võinud natuke paksem vahel olla. kahjuks ei taibanud ma seda enne kui juba tepitud oli... et midagi on väheke valesti. eks teinekord olen jälle targem.

leidsin piltide hulgast ka ühed heegeldatud papud, mis millegipärast siia jõudnud pole. kingipakki läksid need koos eelmise lapitekiga. sellise mustriga (tegumoega?) papusid heegeldasime me kunagi koolis. tookord pidime need tegema heegelniidist ja see oli paras piin. minul need välja ei tulnudki. suutsin vist tallad ise teha (kuigi ka need kippusid lokkima) ja ülejäänud heegeldas üks klassiõde. nüüd aastaid hiljem sain täitsa ise hakkama :) värviline lõng on värvitud munavärvidega ja kuna seda ei olnud nii palju, et oleks kaks ühesugust välja tulnud, siis sai teisel värvid vahetusse pandud.

elevant lillepeenras

selle elevandi joonistasin ma juba talvel ja siis sai ta ka valmis õmmeldud. aga ilma tikandita lebas ta minu sahtlis ikka päris tükk aega. esialgse mõtte kohaselt pidi ta hoopis sellise kerge idamaise alatooniga tulema. aga ma kuidagi ei suutnud seda tikkima hakata, sest tikand ei tahtnud sõrmeotstest (või siis niidist ja nõelast) välja tulla. kuni ühel soojal suvepäeval sündis hoopis selline lilleline elevant.

nüüd peaks vahelduseks õmblustöödega tegelema. esiteks on käsi haige, mis ei lase kududa/heegeldada, ja teiseks ei ole varuks ka ühtki väikest tikkimisootel looma kui peaks tulema tikkimistuhin...

mummuline karu

sai vahelduseks jälle natuke tikitud. hea kui mõni täistopitud loom sahtlis ootamas on:)

minu jaoks on neil loomade tikkimisel kõige trikim koht  alati seljatagune. kalal on mõlemad küljed enamvähem ühesugused. samuti kukel ja siilil. aga jänes ja kass ja karu üldjuhul siiski pole topelt silmapaariga. kuigi naerev ja nuttev jänes ühes võiks ju täitsa olla...

ja kuigi tikitud loomi on blogides juba palju näha olnud, siis selja tagant ei näita neid keegi (vabandan kui olen kellegi kätetöö kahe silma vahele jätnud).  no igatahes... kuna mu esimene mõmmik ei ole veel kodunt jäädavalt lahkunud, siis pildistasin hetke, kus kaks karu olid ninali lennanud:D

väikestele tüdrukutele

mind on juba mõnda aega huvitanud kui kähku valmib üks heegeldatud lastemüts, et seda 70 krooniga müüa. selle väljaselgitamiseks võtsin kotist suvalise puuvillase heegelniidi ja hakkasin heegeldama. ja muudkui heegeldasin ja heegeldasin, aga ei saanud sugugi nii ruttu valmis nagu oleks võinud arvata. võibolla oli heegelnõel liiga peenike (nr 1). võibolla ma olen aeglasem heegeldaja kui ma arvasin (samas selle endale tehtud bareti sain küll üsna kähku valmis).
vähemalt üks kera heegelniiti on nüüd vähem. mustrit kuskilt ei jälginud, tuli nagu tuli.

ja rätiku tegin sel lihtsalt põhjusel, et sai natuke abistatud Kristelit rätimustri leidmisel ja tekkis huvi ka endal see muster ära proovida. see rätik valmis küll oluliselt kiiremini kui müts, aga peab märkima, et ka heegelnõel oli nr 3.

kuna mul pole siin käepärast ühtki armast väikest tüdrukut, kellele need pildistamise ajaks pähe panna (poisile on paras küll, aga no ei sobinud), siis tuleb ilma hakkama saada. sobivat pildistamisilma ei oska ka leida ja üldse ei lähe see asjade pildile püüdmine viimasel ajal. aga ajaloo huvides siin nad siis on.

raseduse mõju...

...käsitöölise tegevusele. olgu kohe öeldud, et ma ei ole rase:)  rase olin ma siis kui selle voodikatte tegemist alustasin. see oli 9 aastat tagasi:P tookord õmblesin ma kokku neli suuremat tükki. siis jäi asi seisma ja seisis umbes 7 aastat. ma täpselt ei mäletagi, millal ma need neli pisemat tükki üheks suureks ühendasin. võimalik, et see juhtus eelmise titeteki õmblemise ajal. tookord sai ka teise poole kangas välja otsitud ja jäi vaid nende kahe ühendamine ja äärte tegemine. ühesõnaga see kõige ebameeldivam.

nüüd laupäeval üritasin natuke koristada (st asju ühest kohast teise tõsta) ja kui ma selle teki sahtlist välja tõstsin, siis tekkis sinna ootamatult palju vaba ruumi. kuna minu teise titeteki õmblemisest oli veel õmblemishoog sisse jäänud, siis otsustasin asja ära lõpetada. ja nii ma veetsin selle päeva oma Singerit sõtkudes.

mõõdud 185x211.

siin on muidugi üsna palju praaki lappide kokkuõmblemisel tehtud, sest tookord ei olnud ma lappimise kohta mitte midagi lugenud. nüüd võin öelda, et olen juba natukene targem. aga ma olen väga rhaul, et suutsin ühe nii ammu alustatud asja ka valmis teha :)

ja praegu  jõudsin tõdemusele, et ma alustasin ju ka oma teise raseduse ajal lapitekki... see on endiselt poolik:P

suvemüts külmavaresele

vanaks olen jäänud:P kui kunagi sai ka karmi pakasega palja peaga käidud, siis nüüd tahaks juba iga tugevama tuuleiili peale mütsi pähe panna või vähemalt kapuutsi silmini tõmmata. aga kui muidu õhk üsna soe on ja seega kapuutsiga jope parim valik pole, siis oleks vaja õhukest mütsi. nii ma siis ühel õhtul võtsin kapist kera puuvillast lõnga (mis oli alles jäänud eriti lihtsast kudumist) ja hakkasin heegeldama. ikka ühekordseid sambaid ja kahekordseid sambaid ja kolmekordseid sambaid jne. natuke enne lõppu sai lõng otsa, aga probleemi lahendas ühe teise heegelniidi olemasolu. nimelt kunagi sai ju emale tehtud mitu baretti ja sealt jäi järgi heegelniit, mis kahekordsena võttes oli olemasolevaga üsna sarnane. nüüd on mul siis ka suvine müts. või barett. minul, kes ma olen aastaid arvanud, et mulle ei sobi ükski müts.
no ma pole sellega muidugi õue veel jõudnud :P

tegin ühe samasuguse mütsi veel nagu eelmises postituses näha on. ema sõbranna tahtis endale ka. paraku sai lõng enne otsa kui asi valmis. nii ma siis käisin läbi 6 Tallinna lõngapoodi, et leida midagigi sarnast. lõpuks ikka õnnestus. aga taaskord pidin tõdema, et mulle ei meeldi teha teist samasugust asja... eriti kui ma teen mingeid mugandusi ja ei mäleta pärast enam täpselt kuidas ma esimese asja tegin:P aga "ei" on ka raske öelda vahel. ja nii ma astun ikka ja jälle sama reha otsa.

emadepäev...

... on homme. 
heegeldasin emale juba mõni aeg tagasi ühe bareti. muster on  hästi lihtne ja pärit ajakirjast Moda (4/2008). lõng on kunagi vist keskturult ostetud... enamus sellest on kootuna ema ühe kudumi sees ja jäägi andis ta mulle tagasi. nii et ma täiendasin komplekti. loodetavasti sobib.

üks paljudest blogidest, mida ma loen on maya*made. kui ma eile õhtul lugesin tema spiraalirullimisest ja neid pilte nägin, siis ma haarasin laualt kohe esimesed ettejuhtuvad reklaamid ja rullisin. ja seda nähes tahtis mu vanem poeg ka proovida ja haaras ka paberit ja rullis. edasi tuli mõte, et ta võiks neid kasutada vanaemale emadepäevakaardi tegemisel. kuna ta tahtis minu rullidega ka hirmsasti midagi teha, siis andsin talle ühe tühja pooleks lõigatud tükksuhkrukarbi, mille ta paberiga üle kattis ja minu rullid peale kleepis. väga roheline kingitus.

nüüd peaks veel välja mõtlema, mis kook homseks teha...

lisatud  hiljem: ja tuli vahukoore-shokolaaditort. vastu võeti ovatsioonidega. öeldi isegi, et parim tort üldse. erinevalt retseptist panin ma põhjaks kaneeliküpsised ja sisse puistasin shokolaaditükke. teinekord ma asendaks poole vahukooret kohupiimapastaga. natuke liiga rammus oli.

ja mis värk sellega on, et pilte enam suuremaks ei saa pildil klikates:S

veel hiljem: kui pilti html-s nihutada, siis toimib...

spikker järgmisteks aastateks

sai üle 10 aasta jälle pashat tehtud. peaaegu sellisel kujul sain retsepti oma lapse lasteaiast. seal sain selle järgi tehtud pashat ka maitsta ja kuna see mulle väga maitses, siis ei hakanud enam mujalt otsimise ja katsetamisega vaevama. ja et ka minu tehtud pasha tuli päris hea, siis salvestan selle endale siia edaspidiseks. siin on ta kirjas nii nagu mina seda tegin. isegi vanem poeg sõi seda rooga hea isuga, nii et ilmselt võib seda teha ka järgmistel aastatel:)

1 kg rasvast kohupiima

150 ml kohvikoort

200 g võid (sulatada)

3 keedetud munakollast

maitse järgi suhkrut

2 sidruni riivitud koor, 1 apelsini riivitud koor (ja mõlemast pigistasin ka mahla lisaks)

marli külma veega märjaks ja sõelale. segu sinna kallata ja pealt kinni siduda. natuke raskust peale panna, et vedelikku välja nõrguks.

toitu oskan ma veel vähem pildistada kui käsitööd ja kõike muud, aga ilma pildita ka ei tahtnud postitust jätta:P

munavärvimisest: ja kui sibulakoorte ja muna vahele natuke mustikamoosi tilgutada, siis on ka tulemus täitsa vahva (oleks pannud mustikaid, aga neid polnud).

Häid pühi:)

väike kala

umbestäpselt aasta tagasi sai siia üks kalapostitus tehtud. nüüd tegin jälle ühe sakkidega kala, aga sedakorda pisema ja tikitud. nende kahe kala seos on see, et neil on nüüd ühine omanik:)

tegelikult on see täitsa veider, et hakkad mingit pehmikut tikkima ja on mingi ettekujutus olemas sellest mida ja kuhu ja kuidas sa teed... aga tegemise käigus hakkab asi elama oma elu ja käsi teeb asju, mis enne üldse plaanis ei olnud.

roosad sõõrikud

suvel sündis lõpuks ometi üks põnn, kellele sain kinkida selle teki.

kui kuulsin, et hilissügisel on sündimas üks väike tüdruk, siis esialgne mõte oli ka talle tekk õmmelda. aga paraku just sel ajal keeldus mu õmblusmasin minuga koostööst. järelikult tuli kasutada lõngu kanga asemel. ajakirjas Moda (4/2008) ilmus üks ümmarguste mummudega lapitekk - sealt on pärit ka minu teki idee. aga kui seal oli lapis kasutatud kinnissilmuseid, siis mina tegin ühekordsed sambad. meeldis rohkem lihtsalt. ja ometi leidsin ma kasutust Raasikult ostetud üleminekuga roosale villasele lõngale:)

kuna me sellele väiksele tüdrukule kuidagi külla ei jõudnud, siis tabas mind vahepeal juba kerge paanika, et peaks midagi muud kingiks mõtlema... no et laps on juba tekist välja kasvanud. aga mul süda ei andnud ikka rahu, sest see tekk sai ju just talle tehtud. isegi täiesti valmis sai samal päeval, mille õhtul laps sündis:)

tekk seisis küll kaua sahtlis ja ootas kinkimist, aga unustasin ikka kaalumata ja nii ei oska ma ka lõngakulu öelda. mõõdud on 80x80 cm. lõngaks Raasiku maavillane.

valge kass

näpuotsad valutavad.
vill on otsas, aga leidsin kapist natuke õmblusvatti. toppides mõtlesin, et vat seda ma nüüd hakkangi loomade sisse panema - hulka parem kui loori panna. paraku juba esimeste tikkimispistete ajal sain aru, et ma seda ikka ei tee. esiteks liigub nõel läbi vati vaevaliselt ja teiseks kipub vatt koos nõelaga august välja tulema. võimalik, et siin on asi ka kangas (voodilinariie). aga kuna mul nüüd pole ka vatti, siis ei saa teise kangaga proovida.

tegelikult oli sellele kassile hoopis teine nägu plaanis, aga mul läks see näo tegemsie hetkel meelest:P ja sai ikka üsna sama näo nagu teised kassid.

röövik ja jänes

esitlen siin natuke ka oma 8-aastase poja näputööd.

rööviku viltisid nad koolis. õigemini pallid. kui mulle öeldi, et homme on kooli villa vaja, siis mõtlesin küll, et käsitööhullusest on ka midagi kasu. saad külma kõhuga kapist vajalikud asjad võtta ja lapsele kaasa anda. rööviku osade ühendamisel olid kaasatud minu abistavad käed.

looma tikkimise osas käis poiss pinda juba pikemat aega. pidevalt päris, kas mul oleks valmis mõni loom, mida tema tikkida saaks. aga ei olnud. ühel õhtul visandasin paberile mõned loomad ja kui ta seda jänest nägi, siis oli tema kindel soov teha omale Raymani jänes :D kuna saabus ka koolivaheaeg, siis ei leidnud ma enam rohkem vabandusi, et oma lapse käsitööindu maha suruda :P otsisin kapist valget voodilinariiet, lõikasin jänese välja, õmblesin kokku, toppisin täis. ulatasin lapsele jänese koos niidu-nõelaga ja edasi toimetas tema. mina vaid panin niiti uuesti nõela taha kui see vajalikuks osutus.

kass

paar pilti, et blog päris soiku ei jääks.

ja lõngakerade vähendamise hoos olen ühe salli ka juurde teinud. paraku ei ole see projekt eriti edukas, sest kui siia salli sisse läks 145 grammi lõnga, siis juurde olen ma ostnud vahepeal 450 grammi lõnga. kusjuures see on täiesti veider - ma tavaliselt ei olegi ostnud nii palju lõngu kui nüüd kui mul on plaanis vanu varusid vähendada....

Roosa sall (Kaal kukub vol 2)

eelmine kaalu langetamise eesmärgil tehtud sall lahkus minu juurest kiiresti - sõbranna tuli külla ja sidus kaela ja sinna see jäigi:) varajaseks sünnipäevakingituseks nö.

hulga imelikke lõngu pakkisin kokku ja viisin kodunt minema (mulla tänavale Emmasse). tegin südame kõvaks - no pole mõtet hoida lõngu, mille puhul ma ise ka tean, et ei tee neist iial midagi. ma isegi ei mäleta, kuidas on need tee minu koju leidnud. aga nad on siin ka väga kaua olnud. sel moel vabanesin 2100 grammist lõngast:D

aga kuna triibulisi salle on tore kududa, siis kudusin vähemaks ka roosasid lõngu.
salli pikkus 207 cm (koos narmastega), laius 14 cm
vardad nr 5
kaalulangus 180 grammi.


paraku peab tõe huvides märkima, et ema tõi mulle kaks tokki (a 100 g) halli Novita sokilõnga Topi... aga ilmselt saab sel aastal ka sokke kududa. selgus, et pere ülejäänud sokikandjatel ikka kuluvad ka villased sokid, nii et ma ei saa enda järgi võtta. isegi mu noorem poeg liigub nii palju villastes sokkides, et ühel jalal kulus põhi läbi. ma pole küll aru saanud, kuidas teine sokk täiesti terveks on saanud jääda...

ja kui nüüd veel ausam olla, siis Emmast tõin ma koju 525 grammi lõnga:P

põige kööki

möödunud nädalavahetus sai ohjeldamatult söödud. vähemalt üks päev läks ka kokkamise tähe all, aga see saadud täiskõhutunne pole täiesti kadunud siiani. et siis peamiselt endale mäletamiseks üks postitus söögist.

laupäev oli mehel sünnipäev. lisaks traditsioonilisele seenepirukale tegime esimest korda ise sushit. õigemini sünnipäevalaps ise tegi. maitses hea. ega me väga hinnata oska, sest mees ise pole eriline riisisööja ja minu kogemused sushi söömises pole ka eriti laialdased. koogiks oli sidruni-kodujuustukook. oli ka hea. nii palju oli erinev, et ladusin selle nagu küpsisekoogi - st ei purustanud ega seganud küpsiseid võiga. kodujuustu oli ka vähem, sest poest toodi vähem... täna ostsin vahendid, et veel teha - sedakorda paneks kreemist osa rohkem ja sidrunit paneks ka veel rohkem.

pühapäeval tähistas vend oma sünnipäeva ja söögiks pakuti pilaffi. hea nagu alati. koogiks tegin lagritsakooki. kuna sealses blogis mainiti ära koogi hall värvus, aga minul seda ei tekkinud, siis tegin ka mõne pildi. oli selline täitsa ilus karameljas toon. äkki see sõltub lagritsast... ja koogiviilust ka üks pilt, kus on näha, et see moosikiht jäi minu koogil näha...

ja sellel kreemil oli nii mõnus mekk, et ma ilmselt katsetan mingil hetkel midagi analoogset zelatiiniga teha. meil õnneks terve pere sööb lagritsaid, kuigi koogil lagritsamaitset tõesti pole. aga kellele ei maitse lagrits, sellele ei meeldi ilsmelt ka see kerge aniisine maitse, mis koogil on

ja mõlemal päeval pakkusin ka doominotrühvleid, mis seni on kõikidele väga maitsenud. tegin katsetuse ka porganditega (idee Pisihaldja blogist) - see kõlbas süüa küll vaid minu emale:P teiste näoilmed ja sõnad väljendasid selget nördimust - no mida sa ometi teinud oled ja kas see sulle endale tõesti maitseb?!

karud, siilid, jaaniussid..

ok, jaaniusse ei ole:D

karu on pihuloomade raamatust, siil on isikliku joonise järgi.

punane kukk

tikkida on mõnus. keegi teine võiks need väiksed loomad ainult täis toppida. vat see tegevus mulle kohe üldse ei meeldi...





alles hiljuti arvasin, et mina ei hakka küll enam kunagi tikkima. millegipärast seostub tikkimisega kõigepealt ikka ristpiste ja ristpistes piltidega ei oska nagu midagi peale hakata. või üldse tikitud piltidega... aga näe - nüüd ostsin omale lausa ühe suure tikkimisraamatu ja seal jäi silma üks ristpistes muster, mis mind kergelt kummitab... et äkki ma miskihetk hakkan isegi ristpistet tegema;)

Punane triibusall (Kaal kukub vol 1)

Isetegija foorumis algatati sel aastal tore projekt, kus langetatakse kaalu. Olemasolevate lõngade kaalu. Korra käis peast läbi mõte selles ka osaleda, aga kui ma heitsin pilgu reeglitele, siis lõin käega. Ega ma väga ei süvenenud ka muidugi.

Aga igatahes mõtlesin ma, et oma väike isiklik projekt võiks ju olla - et saaks sel aastal lõngakerakesi vähemaks. Iseenesest ei tohiks see väga keeruline olla... kui ma just Raasikule ei satu - seal mul millegipärast kaob kontroll. Linnas lõngapoodides ma ei tee selliseid impulsiivseid oste. Eelmisel aastal sain mtmelt sugulaselt seisma jäänud maavillaseid lõngu ja mulineesid ja heegelniite... loodetavasti sain ma need kõik eelmisel aastal kätte ja sel aastal enam (väga palju) lisa ei tule:P

Üks teine vahva projekt on veel sel aastal käimas - Killuke head. Selle reeglid ei ole õnneks nii karmilt paika pandud. Heal meelel loovutaks mingeid asju kuskile heategevusmüügile, aga tegemiste käigus ei julge jälle lubada mis need täpselt olla võiks. Eks aasta lõpus varusid sorteerides selguks, mis kasvõi kaalulangetamise käigus tehtud asjadest alles on ja uut omanikku ootavad.

Mis teha kui vahel lihtsalt peab midagi kuduma, mis erilist mõtlemist ei nõua... aga samas on vaja näha värve. ja kogu aeg ju tikkida ka ei jaksa;)

Kaalulangus jaanuaris - 145 grammi.
salli laius 13 cm, salli pikkus 170 cm (umbes 300 silma)

pruunid lained

kõiki 2008. aasta tegemisi siiski tol aastal siin registrerida ei jõudnud. eelmises postituses oli natuke näha pruunikaid laineid... selle rätiku kudusin ma tegelikult juba möödunud aasta kevadel. aga pildile püüdmisega oli raskusi. ja ka praegu ei suutnud ma seda nii ära mahutada, et kõik pildile jääks ja samas muud ebavajalikku ei jääks:P

lisaks ei suutnud ma meenutada kuskohast ma selle mustri leidsin. tean, et see oli mõni aeg tagasi üsna popp sall, mida kududa. niiet kui keegi teab vihjata, siis andke teada:) mul on veel silme ees see tüdruk, kes selle rtikuga seisis... narmad olid ka küljes...
/ ja tänu Vardamoorile saab kirja ka mustri kodu /

aga suurust on rätikul - lühem külg 125 cm, tiivasirutus 195 cm ja selga mööda keskelt tippu 95 cm. või umbes nii. lõng on pärit Raasikult ja kasutatud on erinevaid juppe, mis jäid järgi ümmargusest kudumist ja erinevatest sokkidest. lõngakuluks näitab kaal 370 grammi.

see rätt on mul tööl ja sellesse ma mähin end külmadel talvepäevadel. turjavalusid polegi tegelikult enam ammu olnud, aga nüüd valutab aknapoolne parem puus. tea kas peaks omale midagi ümber puusade ka kuduma... või on see lihtsalt vanadus...

jänes ja auto

Head uut aastat:)

kui vanem poeg sai omale kala ja kass läks kolleegile lahkumiskingituseks, siis ei jäänud nooremal pojal üle muud kui soovida endale jänest. ta esimene soov oli küll sipelgas, aga ma kartsin, et sellega jään hätta:P ja jänes oli juba peaaegu valmis.
edaspidi ma ilmselt paneks alla ka liimiriide - jäävad õmblusekohad ehk natuke kabedamad. peab proovima.


siinkohal näitaks ka üht vanema poja eelmise aasta tööd. ta käib nimelt puutööringis ja meisterdas seal nooremale vennale sünnipäevakingituseks auto. lisaks autodele on ta teinud seal mitu komplekti kõlapulki ja mulle ühe väikse puidust vaagna. viisin selle tööle ja hoian sellel mobiiltelefoni. kui see kodus oli, siis pidi sellel kogu aeg midagi peal olema... muidu oli laps mures, et kas see ei meeldi mulle piisavalt, et ma seda ei kasuta...

pihuloomade lummuses

ma ei mäletagi enam mitu suve tagasi see oli kui ma Siuu juures üht pihukala nägin. juba siis ma mõtlesin, et peaks ise ka tegema. aga kuna neid tegemist vajavaid asju on nii palju, siis see mõte tiksus vaikselt taustal:P ja nüüd ilmus kuidagi täiesti märkamatult raamat pihuloomadest. juhuslikel poeskäikudel ta silma ei torganud. aga järsku enne jõule tekkis tunne, et mul on seda VAJA. KOHE. ja siis ma kihutasin mööda Tallinna raamatupoode. ära tõin:) ja see on nii ilus raamat:)

nüüd laupäeva õhtul tekkis mul tunne, et nüüd ma pean kohe tegema pihuloomi. leidsin kapist linast riiet, mille ma olin ostnud ühe Kullaketrajate Viljandi-ürituse tarbeks (ja kuhu ma ei jõudnud). ja kui Singeri masin juba lahti pakkida, siis ei hakka ju üht looma õmblema... õmblesin neli. naturaalses toonis villa jagus kolme looma jaoks (jänese ühte varbasse läks natuke kollast ka). villast peenikest lõnga kahjuks polnud. aga selle eest on mul meeletutes kogustes mulineed. osa oma kooliajast jäänud ja nüüd sain ühe sugulase varanduse ka endale. nii et kasutasin mulineed hoopis.

vanem poeg nuias kala endale juba tegemise ajal. ja üldse on huvi nende vastu nii suur, et ilmselt saan neid veel üsna mitu teha.
kass läheb kingituseks.
********************************
ja sellel postitusel on ilus number - 100

jõulukingid

endale kinkisin ma sel aastal raamatuid - kinnastest ja pihuloomadest. ja sõbrannalt sain kingiks veel ühe kindaraamatu. ja Kihnu Roosi raamatu olin ma juba natuke varem ostnud. ei tea kas nüüd peaks mõned kirjud kindad ka kuduma...

natuke kinnaste suunas sai jõulukinkidega ka liigutud. vennatütrele kudusin kingiks Ursuse randmekindad. lõng on mingi tundmatu, mille lõngakorvist leidsin. kuna seda randmetorudest veel natuke järgi jäi, siis heegeldasin ühe kaelakaunistuse ka juurde.
mõni kindamõte tekkis enne jõulu veel, aga aeg sai otsa ja rabelema ei hakanud. eks mõni teine kord.


lisaks läksid sel aastal jõulupakkidesse mõned sokid, helkurid, kõrvarõngad ja järjehoidjad.

*******************************************
tegelikult oli mul kõrvarõngaste idee olemas - tahtsin alla kruttida need spiraalid, mida varemgi teinud olen. aga ma olen minetanud võime seda teha:S ma ei saa aru. algul arvasin, et ehk oli varem peenem traat. tellisin peeneme traadi (siis oli vaja lisaks ka ikka igasugu nodi tellida eksole :P). selgus, et ikka oli see jämedam traat enne ka. ja no libiseb käte vahelt ära asi. arusaamatu... ja täiesti närvi ajab kui idee on, aga ei teostu, sest käed on pudedad...

jõulud tulnud ju...

kuusk ehitud, üks kook külmas, teine ahjus...
isetehtud ehetele lisandusid sel aastal korgist ehted. mitu aastat on kapis seisnud mingid joogitopsialused, mida keegi ei kasuta. nüüd on neil vähemalt mõned päevad aastast kasutust.

läbi kogemuse jõudsin järeldusele, et peab ka oma kokanduslikke katsetusi hakkama kuskile kirja panema. et oleks koht, kust vaadata, mida aasta tagasi mingil üritusel pakutud sai ja sama ei teeks. sel aastal poja sünnipäeval tegin punast kalasuppi. ja kui vennanaine hiljem tuli ja ma talle supitilka soojendasin, siis meenus, et ma olen sedasama teinud täpselt aasta tagasi:P sama lapse sünna, sama hiljem tulija, sama supp.

kuna mul muid päevikuid pole, siis salvestan ka kokandusinfo siia. üldjuhul oleme mu ema juures jõululaupäeval ja koogi tegemine on minu ülesanne. sel aastal on meil laual kohvi-kaneeliküpsisekook (OmaMaitse 12/2007) ja õunastruudel. aasta tagasi oli laual jõhvika-pirni trifle (retsept pärit Rahvaülikooli kokkamiskursuselt). kaugemale enam ei mäleta.

üle pikkade aastate tegin sel aastal piparkoogimaja. tegelikult ma ei mäleta kui suur oli minu panus eelmisesse majja, sest siis ma elasin emaga koos ja ma ei mäleta kui vana ma tol hetkel olin. mäletan ainult seda, et meil oli maja. see pidi olema umbes 20 aastat tagasi... või rohkem.
sellel majal käivad poisid jääpurikaid nokkimas ja kui jõulupühad läbi, siis on neile antud luba maja ära süüa.
ma olin ette hoiatatud, et kuuma suhkruga kleepimine on väga hirmus ja valurikas ettevõtmine. tegelikult polnud seal hullu midagi. palju keerulisem oli kõveraks paindunud majaplaatide püsti sättimine ja neile toetuspunkti leidmine:P aga õnneks tuli kõige peale veel glasuur:)
karta on, et kui oled ühel astal maja teinud, siis ei pääse selle tegemisest mitmel järgneval aastal...

Ilusaid pühi:)

tuunime...

ühe aasta tegemised võiks mahutada ühte aastasse. vähemalt nii palju kui võimalik. leidsin ühel päeval nii palju jõudu ja aega, et pildistada mõned korvi põhja jäänud pisividinad.

kunagi rääkisin oma plaanist teha igasugu proovilappidest midagi asjalikumat. nüüdseks on osadest neid saanud prossid.


need oranzikad on algselt pärit ajakirjast Käsitöö (kevad/2006) prossi jaoks on need natuke suured... ilmselt sobiks panna mingile kotile. mul on vaimusilmas isegi ettekujutus neist kottidest. eks näis kuidas teostusega on. hetkel pole vastavat materjali ette jäänud (ma ei ole ka otsinud). eks mõned asjad tulevad lihtsalt omal ajal ise su juurde.


viimased kolm on pärit ajast kui freeform ja bullionid olid kohalikes käsitööfoorumites aktuaalne teema ning nende tegemist sai katsetatud. sellest ajast on mul pärit palju igasugu erinevaid lõnganutsakaid, mida teisekäepoodidest ostetud sai...

uus müts

detsember ongi käes. isegi paar jõulukinki olen valmis nikerdanud... kuigi tegelikult on totaalne ideedekriis. tahaks kududa ja heegeldada, aga no mõte absoluutselt ei liigu. õhtud kipuvad lõppema sellega, et ma istun ja tikin järjehoidjaid, sest midagi värvilist on silme ette virvendama vaja ja see on hea rahulik tegevus.

juba mõni aeg tagasi ostsin omale pruuni jaki ja punased sõrmikud. sinna juurde tundus üks punane müts olevat hea mõte (vahelduseks mustale). lappasin oma lõngakotte ja leidsin ühe suure kera vist Maali lõnga. kuna punast natuke väheks jäi, siis lisasin sekka ka pruuni. ja selline mu uus heegeldatud müts saigi.

ma enda arust kasutan enamasti juba olemasolevaid lõngu ja uusi ei osta, aga millegipärast ei tundu varud sugugi vähenevat...

kirjud kindad

mõni postitus tagasi sai kirjutatud poja kindasoovist. tegelikult oli mõte teha white witch kindad, aga lapse kinnastele läks hulka vähem silmi kui sealne mustrikord ette nägi. nii ma siis võtsin aluseks sealse peopesas oleva mustri ja lisasin sinna ühe silma veel omalt poolt. niiet päris sama muster nagu ka pole:P alles poole kudumise peal täheldasin, et kui see pruun toon veel natuke tumedam oleks, siis oleksid eriti rahvuslikud kindad.

poiss on kinnastega rahul, kuigi minu meelest oleksid võinud olla natuke suuremad (4x12 silma on neil, oleks vist 4x13 võinud olla). eks teinekord olen jälle natuke targem.

kuna seni pole erilist kindailma olnud, siis ei ole neid kindaid veel ka pikemalt kantud. tegin täna kähku ühe klõpsu ära. kes teab millal selleks jälle võimalus tekib ja mis seisukorras kindad selleks hetkeks on. võimalik, et nende kandmine piirdub ühe korraga, sest ega poisil pole hetkel erilist ettekujutust mis on märg villane kinnas. oma villase salliga on ta küll kenasti ära harjunud ja kareduse üle ei kurda.

need kindad on minu teised kootud kindad üldse. esimesed kudusin koolis kohustuslikus korras. olid punaste ja mustade kolmnurkadega. ja kindad tulid nii kitsad, et mulle nad kätte ei mahtunud:P ilmselt ma siis kudusin veel tugevamini kui praegu.
mõttes on endale ühed palmikutega labakud kududa... iseasi kas ma tegudeni jõuan.

ära unusta helkurit...

see helkurimõte tekkis tegelikult juba aasta tagasi, aga siis jõudsin vaid paela ostuni. nüüd sai peotäis valmis õmmeldud. kuigi kui arvestada seda kui palju meil helkureid kaob, siis säästlikum oleks ilmselt kasutada helkurpaela riiete külge kleebituna/triigituna...

töö käik: paelast on õmmeldud torud ja sisse on pistetud vatiinijuppe, et oleks ümar ja pehme. nööbid ja pael on õmmeldud sinna augu kohale, kust vatiin sisse läks. nööbi teisel pool on ka nööp. nii lihtne see ongi:)

soktoober vol 2

valmisid selle aasta ilmselt viimased kootud sokid... lõngad sain suvel kingiks ja pärit on nad Hiiumaa lammastelt. ja sokid lähevad lõngakinkija pojale jõulupakki:) loodetavasti on ikka parajad ja sobivad. tõeliselt soojad peaksid nad küll olema.

ja kui kord sokkide pildistamiseks läks, siis jäädvustasin ka juba kevadel valminud sokipaarid. värviline lõng neis on taaskord munavärvidega värvitud.




ilmselt olen ma nüüd selleaastase sokikudumisega teinud tasa kõik need vahepealsetel aastatel kudumata jäänud sokid. igatahes kui ma aastaid sokke ei kudunud, sest nende kudumine tundus nii tüütu, siis nüüd olen ma endas selle sokikudumise nautimisoskuse jälle üles leidnud. aga võimalik, et kunagi sai liiga palju kootud tavalisi ühevärvilisi sokke, millel heal juhul säärel mõned triibud olid. ma ei oska isegi öelda, miks toona selliseid igavaid sokke sai tehtud...


ja sokke sahtlisse pistes jäid mulle näppu veel ühed kevadel kootud sokid. need on kootud kahe vardaga. sääreosa on kootud nö piki säärt ripsi ja taga on õmblus. selle toru alumisest otsast on siis silmad üles võetud ja kootud ühe osana kand ja tald. seejärel eraldi jalapealne lapp ja need siis külgedelt kokku heegeldatud. kui mees neid sokke mul jalas nägi, siis küsis kas valus ei ole:P et tema meelest olevat need sokid seda nägu nagu peaks olema nendega valus olla.

aga tundub, et järgmiseks peab kindad käsile võtma. nimelt näppis mu vanem poeg (8-aastane) ühel käsitöölaadal kirikindaid ja teatas müüjale kurvalt, et tal pole kaasa piisavalt raha, et neid osta (30 krooni!). ma lubasin lapsele, et kui tal on vaja selliseid kootud kindaid, siis ma võin ju need ise talle teha... tal on see lubadus meeles. iseasi kas ta neid kindaid muidugi hiljem kannab ka....

soktoober

ja juba ongi oktoobri lõpp... sahtel on igasugu nodi täis, aga pildile ei püüa neid keegi ja ajaloo salvestamise osas olen ma nõrk. aga vahel ju võiks oma edevust kuskil välja elada. näidata maailmale, et ma oskan ntx sokki kududa:P kuna ilusad suvised pildistamisilmad möödusid linnulennul, siis surusin täna pojale sokid jalga ja tegin paar tubast klõpsu.

enamikesse selle aasta sokkidesse on sisse kootud lihavõtete ajal munavärvidega värvitud lõngad (need kirjud lõngad seal sokkides). ega nende väikeste lõnganutsakatega ju suurt muud polegi teha kui sokkideks kududa. lisaks laste sokkidele on sahtlis ka mõned suuremad sokid, aga need jäid pildile püüdmata...


igatahes sokkidega peaksin ma ise olema nüüd pikaks ajaks varustatud. ennevanasti kulus neid kuidagi rohkem - ilmselt olid talved külmemad ja ka elu ahiküttega korteri esimesel korrusel mõjutas. nüüd on radikad seintel ja ikka üsna vähe talve jooksul tunnen vajadust villase soki järele. ja seda ka siis sageli magama minnes ja magaja jalas sokk väga ei kulu. lastel küll jalad kasvavad, nii et neil kulub neid rohkem.

vanade asjade uus elu

nii kaua pole siia midagi kirjutanud, et kohe imelik on jälle alustada... või siis mõtled, kas üldse... aga kui räägitakse etnograafiast, siis ju jälle nagu võiks;)

tegelikult on vahepeal igasugu käsitööd teinud küll. aga kui pole pilte, siis pole ka midagi näidata. oli küll plaanis suvel ilusa ilmaga pilte teha, aga need ilusad ilmad läksid nii kiiresti, et isegi väga ei mäleta millal need olid... aga eks ma katsun tasapisi järjele saada nii piltide kui tekstiga.

täna Krentu uuest blogist tema võrratut "vanast uut" pluusi nähes meenus, et ka mina hiljuti ühest vanast pluusist midagi uut tegin. ma ei oska pluusi uuest kangastki õmmelda, nii et midagi sellist ma ei teinud. üle hulga aja valmis üks uus kott. tegelikult ma käin selle kotiga pidevalt, niiet väga uueks teda ise enam ei peagi. algmaterjaliks mehe vana teksasärk. väga mõnus kott on - olen rahul. ja ütlen kohe ära, et need reas trukid ei läi enam lahti (see on põhiline küsimus inimestel - kas need trukid lahti ka käivad).

pisividinate lainelt pole ma endiselt ära saanud. kevadel võtsin plaani realiseerida ära aja jooksul erinevatel põhjustel tekkinud väiksed heegelnutsakad ja proovilapid jms nodi. siin on ka üks udune pilt sellest hunnikust. ära nagu ei viska ja teha nendega ka midagi pole. prossideks aga on neid päris mõnus teha.