karud, siilid, jaaniussid..

ok, jaaniusse ei ole:D

karu on pihuloomade raamatust, siil on isikliku joonise järgi.

punane kukk

tikkida on mõnus. keegi teine võiks need väiksed loomad ainult täis toppida. vat see tegevus mulle kohe üldse ei meeldi...





alles hiljuti arvasin, et mina ei hakka küll enam kunagi tikkima. millegipärast seostub tikkimisega kõigepealt ikka ristpiste ja ristpistes piltidega ei oska nagu midagi peale hakata. või üldse tikitud piltidega... aga näe - nüüd ostsin omale lausa ühe suure tikkimisraamatu ja seal jäi silma üks ristpistes muster, mis mind kergelt kummitab... et äkki ma miskihetk hakkan isegi ristpistet tegema;)

Punane triibusall (Kaal kukub vol 1)

Isetegija foorumis algatati sel aastal tore projekt, kus langetatakse kaalu. Olemasolevate lõngade kaalu. Korra käis peast läbi mõte selles ka osaleda, aga kui ma heitsin pilgu reeglitele, siis lõin käega. Ega ma väga ei süvenenud ka muidugi.

Aga igatahes mõtlesin ma, et oma väike isiklik projekt võiks ju olla - et saaks sel aastal lõngakerakesi vähemaks. Iseenesest ei tohiks see väga keeruline olla... kui ma just Raasikule ei satu - seal mul millegipärast kaob kontroll. Linnas lõngapoodides ma ei tee selliseid impulsiivseid oste. Eelmisel aastal sain mtmelt sugulaselt seisma jäänud maavillaseid lõngu ja mulineesid ja heegelniite... loodetavasti sain ma need kõik eelmisel aastal kätte ja sel aastal enam (väga palju) lisa ei tule:P

Üks teine vahva projekt on veel sel aastal käimas - Killuke head. Selle reeglid ei ole õnneks nii karmilt paika pandud. Heal meelel loovutaks mingeid asju kuskile heategevusmüügile, aga tegemiste käigus ei julge jälle lubada mis need täpselt olla võiks. Eks aasta lõpus varusid sorteerides selguks, mis kasvõi kaalulangetamise käigus tehtud asjadest alles on ja uut omanikku ootavad.

Mis teha kui vahel lihtsalt peab midagi kuduma, mis erilist mõtlemist ei nõua... aga samas on vaja näha värve. ja kogu aeg ju tikkida ka ei jaksa;)

Kaalulangus jaanuaris - 145 grammi.
salli laius 13 cm, salli pikkus 170 cm (umbes 300 silma)

pruunid lained

kõiki 2008. aasta tegemisi siiski tol aastal siin registrerida ei jõudnud. eelmises postituses oli natuke näha pruunikaid laineid... selle rätiku kudusin ma tegelikult juba möödunud aasta kevadel. aga pildile püüdmisega oli raskusi. ja ka praegu ei suutnud ma seda nii ära mahutada, et kõik pildile jääks ja samas muud ebavajalikku ei jääks:P

lisaks ei suutnud ma meenutada kuskohast ma selle mustri leidsin. tean, et see oli mõni aeg tagasi üsna popp sall, mida kududa. niiet kui keegi teab vihjata, siis andke teada:) mul on veel silme ees see tüdruk, kes selle rtikuga seisis... narmad olid ka küljes...
/ ja tänu Vardamoorile saab kirja ka mustri kodu /

aga suurust on rätikul - lühem külg 125 cm, tiivasirutus 195 cm ja selga mööda keskelt tippu 95 cm. või umbes nii. lõng on pärit Raasikult ja kasutatud on erinevaid juppe, mis jäid järgi ümmargusest kudumist ja erinevatest sokkidest. lõngakuluks näitab kaal 370 grammi.

see rätt on mul tööl ja sellesse ma mähin end külmadel talvepäevadel. turjavalusid polegi tegelikult enam ammu olnud, aga nüüd valutab aknapoolne parem puus. tea kas peaks omale midagi ümber puusade ka kuduma... või on see lihtsalt vanadus...

jänes ja auto

Head uut aastat:)

kui vanem poeg sai omale kala ja kass läks kolleegile lahkumiskingituseks, siis ei jäänud nooremal pojal üle muud kui soovida endale jänest. ta esimene soov oli küll sipelgas, aga ma kartsin, et sellega jään hätta:P ja jänes oli juba peaaegu valmis.
edaspidi ma ilmselt paneks alla ka liimiriide - jäävad õmblusekohad ehk natuke kabedamad. peab proovima.


siinkohal näitaks ka üht vanema poja eelmise aasta tööd. ta käib nimelt puutööringis ja meisterdas seal nooremale vennale sünnipäevakingituseks auto. lisaks autodele on ta teinud seal mitu komplekti kõlapulki ja mulle ühe väikse puidust vaagna. viisin selle tööle ja hoian sellel mobiiltelefoni. kui see kodus oli, siis pidi sellel kogu aeg midagi peal olema... muidu oli laps mures, et kas see ei meeldi mulle piisavalt, et ma seda ei kasuta...

pihuloomade lummuses

ma ei mäletagi enam mitu suve tagasi see oli kui ma Siuu juures üht pihukala nägin. juba siis ma mõtlesin, et peaks ise ka tegema. aga kuna neid tegemist vajavaid asju on nii palju, siis see mõte tiksus vaikselt taustal:P ja nüüd ilmus kuidagi täiesti märkamatult raamat pihuloomadest. juhuslikel poeskäikudel ta silma ei torganud. aga järsku enne jõule tekkis tunne, et mul on seda VAJA. KOHE. ja siis ma kihutasin mööda Tallinna raamatupoode. ära tõin:) ja see on nii ilus raamat:)

nüüd laupäeva õhtul tekkis mul tunne, et nüüd ma pean kohe tegema pihuloomi. leidsin kapist linast riiet, mille ma olin ostnud ühe Kullaketrajate Viljandi-ürituse tarbeks (ja kuhu ma ei jõudnud). ja kui Singeri masin juba lahti pakkida, siis ei hakka ju üht looma õmblema... õmblesin neli. naturaalses toonis villa jagus kolme looma jaoks (jänese ühte varbasse läks natuke kollast ka). villast peenikest lõnga kahjuks polnud. aga selle eest on mul meeletutes kogustes mulineed. osa oma kooliajast jäänud ja nüüd sain ühe sugulase varanduse ka endale. nii et kasutasin mulineed hoopis.

vanem poeg nuias kala endale juba tegemise ajal. ja üldse on huvi nende vastu nii suur, et ilmselt saan neid veel üsna mitu teha.
kass läheb kingituseks.
********************************
ja sellel postitusel on ilus number - 100

jõulukingid

endale kinkisin ma sel aastal raamatuid - kinnastest ja pihuloomadest. ja sõbrannalt sain kingiks veel ühe kindaraamatu. ja Kihnu Roosi raamatu olin ma juba natuke varem ostnud. ei tea kas nüüd peaks mõned kirjud kindad ka kuduma...

natuke kinnaste suunas sai jõulukinkidega ka liigutud. vennatütrele kudusin kingiks Ursuse randmekindad. lõng on mingi tundmatu, mille lõngakorvist leidsin. kuna seda randmetorudest veel natuke järgi jäi, siis heegeldasin ühe kaelakaunistuse ka juurde.
mõni kindamõte tekkis enne jõulu veel, aga aeg sai otsa ja rabelema ei hakanud. eks mõni teine kord.


lisaks läksid sel aastal jõulupakkidesse mõned sokid, helkurid, kõrvarõngad ja järjehoidjad.

*******************************************
tegelikult oli mul kõrvarõngaste idee olemas - tahtsin alla kruttida need spiraalid, mida varemgi teinud olen. aga ma olen minetanud võime seda teha:S ma ei saa aru. algul arvasin, et ehk oli varem peenem traat. tellisin peeneme traadi (siis oli vaja lisaks ka ikka igasugu nodi tellida eksole :P). selgus, et ikka oli see jämedam traat enne ka. ja no libiseb käte vahelt ära asi. arusaamatu... ja täiesti närvi ajab kui idee on, aga ei teostu, sest käed on pudedad...

jõulud tulnud ju...

kuusk ehitud, üks kook külmas, teine ahjus...
isetehtud ehetele lisandusid sel aastal korgist ehted. mitu aastat on kapis seisnud mingid joogitopsialused, mida keegi ei kasuta. nüüd on neil vähemalt mõned päevad aastast kasutust.

läbi kogemuse jõudsin järeldusele, et peab ka oma kokanduslikke katsetusi hakkama kuskile kirja panema. et oleks koht, kust vaadata, mida aasta tagasi mingil üritusel pakutud sai ja sama ei teeks. sel aastal poja sünnipäeval tegin punast kalasuppi. ja kui vennanaine hiljem tuli ja ma talle supitilka soojendasin, siis meenus, et ma olen sedasama teinud täpselt aasta tagasi:P sama lapse sünna, sama hiljem tulija, sama supp.

kuna mul muid päevikuid pole, siis salvestan ka kokandusinfo siia. üldjuhul oleme mu ema juures jõululaupäeval ja koogi tegemine on minu ülesanne. sel aastal on meil laual kohvi-kaneeliküpsisekook (OmaMaitse 12/2007) ja õunastruudel. aasta tagasi oli laual jõhvika-pirni trifle (retsept pärit Rahvaülikooli kokkamiskursuselt). kaugemale enam ei mäleta.

üle pikkade aastate tegin sel aastal piparkoogimaja. tegelikult ma ei mäleta kui suur oli minu panus eelmisesse majja, sest siis ma elasin emaga koos ja ma ei mäleta kui vana ma tol hetkel olin. mäletan ainult seda, et meil oli maja. see pidi olema umbes 20 aastat tagasi... või rohkem.
sellel majal käivad poisid jääpurikaid nokkimas ja kui jõulupühad läbi, siis on neile antud luba maja ära süüa.
ma olin ette hoiatatud, et kuuma suhkruga kleepimine on väga hirmus ja valurikas ettevõtmine. tegelikult polnud seal hullu midagi. palju keerulisem oli kõveraks paindunud majaplaatide püsti sättimine ja neile toetuspunkti leidmine:P aga õnneks tuli kõige peale veel glasuur:)
karta on, et kui oled ühel astal maja teinud, siis ei pääse selle tegemisest mitmel järgneval aastal...

Ilusaid pühi:)

tuunime...

ühe aasta tegemised võiks mahutada ühte aastasse. vähemalt nii palju kui võimalik. leidsin ühel päeval nii palju jõudu ja aega, et pildistada mõned korvi põhja jäänud pisividinad.

kunagi rääkisin oma plaanist teha igasugu proovilappidest midagi asjalikumat. nüüdseks on osadest neid saanud prossid.


need oranzikad on algselt pärit ajakirjast Käsitöö (kevad/2006) prossi jaoks on need natuke suured... ilmselt sobiks panna mingile kotile. mul on vaimusilmas isegi ettekujutus neist kottidest. eks näis kuidas teostusega on. hetkel pole vastavat materjali ette jäänud (ma ei ole ka otsinud). eks mõned asjad tulevad lihtsalt omal ajal ise su juurde.


viimased kolm on pärit ajast kui freeform ja bullionid olid kohalikes käsitööfoorumites aktuaalne teema ning nende tegemist sai katsetatud. sellest ajast on mul pärit palju igasugu erinevaid lõnganutsakaid, mida teisekäepoodidest ostetud sai...

uus müts

detsember ongi käes. isegi paar jõulukinki olen valmis nikerdanud... kuigi tegelikult on totaalne ideedekriis. tahaks kududa ja heegeldada, aga no mõte absoluutselt ei liigu. õhtud kipuvad lõppema sellega, et ma istun ja tikin järjehoidjaid, sest midagi värvilist on silme ette virvendama vaja ja see on hea rahulik tegevus.

juba mõni aeg tagasi ostsin omale pruuni jaki ja punased sõrmikud. sinna juurde tundus üks punane müts olevat hea mõte (vahelduseks mustale). lappasin oma lõngakotte ja leidsin ühe suure kera vist Maali lõnga. kuna punast natuke väheks jäi, siis lisasin sekka ka pruuni. ja selline mu uus heegeldatud müts saigi.

ma enda arust kasutan enamasti juba olemasolevaid lõngu ja uusi ei osta, aga millegipärast ei tundu varud sugugi vähenevat...

kirjud kindad

mõni postitus tagasi sai kirjutatud poja kindasoovist. tegelikult oli mõte teha white witch kindad, aga lapse kinnastele läks hulka vähem silmi kui sealne mustrikord ette nägi. nii ma siis võtsin aluseks sealse peopesas oleva mustri ja lisasin sinna ühe silma veel omalt poolt. niiet päris sama muster nagu ka pole:P alles poole kudumise peal täheldasin, et kui see pruun toon veel natuke tumedam oleks, siis oleksid eriti rahvuslikud kindad.

poiss on kinnastega rahul, kuigi minu meelest oleksid võinud olla natuke suuremad (4x12 silma on neil, oleks vist 4x13 võinud olla). eks teinekord olen jälle natuke targem.

kuna seni pole erilist kindailma olnud, siis ei ole neid kindaid veel ka pikemalt kantud. tegin täna kähku ühe klõpsu ära. kes teab millal selleks jälle võimalus tekib ja mis seisukorras kindad selleks hetkeks on. võimalik, et nende kandmine piirdub ühe korraga, sest ega poisil pole hetkel erilist ettekujutust mis on märg villane kinnas. oma villase salliga on ta küll kenasti ära harjunud ja kareduse üle ei kurda.

need kindad on minu teised kootud kindad üldse. esimesed kudusin koolis kohustuslikus korras. olid punaste ja mustade kolmnurkadega. ja kindad tulid nii kitsad, et mulle nad kätte ei mahtunud:P ilmselt ma siis kudusin veel tugevamini kui praegu.
mõttes on endale ühed palmikutega labakud kududa... iseasi kas ma tegudeni jõuan.

ära unusta helkurit...

see helkurimõte tekkis tegelikult juba aasta tagasi, aga siis jõudsin vaid paela ostuni. nüüd sai peotäis valmis õmmeldud. kuigi kui arvestada seda kui palju meil helkureid kaob, siis säästlikum oleks ilmselt kasutada helkurpaela riiete külge kleebituna/triigituna...

töö käik: paelast on õmmeldud torud ja sisse on pistetud vatiinijuppe, et oleks ümar ja pehme. nööbid ja pael on õmmeldud sinna augu kohale, kust vatiin sisse läks. nööbi teisel pool on ka nööp. nii lihtne see ongi:)

soktoober vol 2

valmisid selle aasta ilmselt viimased kootud sokid... lõngad sain suvel kingiks ja pärit on nad Hiiumaa lammastelt. ja sokid lähevad lõngakinkija pojale jõulupakki:) loodetavasti on ikka parajad ja sobivad. tõeliselt soojad peaksid nad küll olema.

ja kui kord sokkide pildistamiseks läks, siis jäädvustasin ka juba kevadel valminud sokipaarid. värviline lõng neis on taaskord munavärvidega värvitud.




ilmselt olen ma nüüd selleaastase sokikudumisega teinud tasa kõik need vahepealsetel aastatel kudumata jäänud sokid. igatahes kui ma aastaid sokke ei kudunud, sest nende kudumine tundus nii tüütu, siis nüüd olen ma endas selle sokikudumise nautimisoskuse jälle üles leidnud. aga võimalik, et kunagi sai liiga palju kootud tavalisi ühevärvilisi sokke, millel heal juhul säärel mõned triibud olid. ma ei oska isegi öelda, miks toona selliseid igavaid sokke sai tehtud...


ja sokke sahtlisse pistes jäid mulle näppu veel ühed kevadel kootud sokid. need on kootud kahe vardaga. sääreosa on kootud nö piki säärt ripsi ja taga on õmblus. selle toru alumisest otsast on siis silmad üles võetud ja kootud ühe osana kand ja tald. seejärel eraldi jalapealne lapp ja need siis külgedelt kokku heegeldatud. kui mees neid sokke mul jalas nägi, siis küsis kas valus ei ole:P et tema meelest olevat need sokid seda nägu nagu peaks olema nendega valus olla.

aga tundub, et järgmiseks peab kindad käsile võtma. nimelt näppis mu vanem poeg (8-aastane) ühel käsitöölaadal kirikindaid ja teatas müüjale kurvalt, et tal pole kaasa piisavalt raha, et neid osta (30 krooni!). ma lubasin lapsele, et kui tal on vaja selliseid kootud kindaid, siis ma võin ju need ise talle teha... tal on see lubadus meeles. iseasi kas ta neid kindaid muidugi hiljem kannab ka....

soktoober

ja juba ongi oktoobri lõpp... sahtel on igasugu nodi täis, aga pildile ei püüa neid keegi ja ajaloo salvestamise osas olen ma nõrk. aga vahel ju võiks oma edevust kuskil välja elada. näidata maailmale, et ma oskan ntx sokki kududa:P kuna ilusad suvised pildistamisilmad möödusid linnulennul, siis surusin täna pojale sokid jalga ja tegin paar tubast klõpsu.

enamikesse selle aasta sokkidesse on sisse kootud lihavõtete ajal munavärvidega värvitud lõngad (need kirjud lõngad seal sokkides). ega nende väikeste lõnganutsakatega ju suurt muud polegi teha kui sokkideks kududa. lisaks laste sokkidele on sahtlis ka mõned suuremad sokid, aga need jäid pildile püüdmata...


igatahes sokkidega peaksin ma ise olema nüüd pikaks ajaks varustatud. ennevanasti kulus neid kuidagi rohkem - ilmselt olid talved külmemad ja ka elu ahiküttega korteri esimesel korrusel mõjutas. nüüd on radikad seintel ja ikka üsna vähe talve jooksul tunnen vajadust villase soki järele. ja seda ka siis sageli magama minnes ja magaja jalas sokk väga ei kulu. lastel küll jalad kasvavad, nii et neil kulub neid rohkem.

vanade asjade uus elu

nii kaua pole siia midagi kirjutanud, et kohe imelik on jälle alustada... või siis mõtled, kas üldse... aga kui räägitakse etnograafiast, siis ju jälle nagu võiks;)

tegelikult on vahepeal igasugu käsitööd teinud küll. aga kui pole pilte, siis pole ka midagi näidata. oli küll plaanis suvel ilusa ilmaga pilte teha, aga need ilusad ilmad läksid nii kiiresti, et isegi väga ei mäleta millal need olid... aga eks ma katsun tasapisi järjele saada nii piltide kui tekstiga.

täna Krentu uuest blogist tema võrratut "vanast uut" pluusi nähes meenus, et ka mina hiljuti ühest vanast pluusist midagi uut tegin. ma ei oska pluusi uuest kangastki õmmelda, nii et midagi sellist ma ei teinud. üle hulga aja valmis üks uus kott. tegelikult ma käin selle kotiga pidevalt, niiet väga uueks teda ise enam ei peagi. algmaterjaliks mehe vana teksasärk. väga mõnus kott on - olen rahul. ja ütlen kohe ära, et need reas trukid ei läi enam lahti (see on põhiline küsimus inimestel - kas need trukid lahti ka käivad).

pisividinate lainelt pole ma endiselt ära saanud. kevadel võtsin plaani realiseerida ära aja jooksul erinevatel põhjustel tekkinud väiksed heegelnutsakad ja proovilapid jms nodi. siin on ka üks udune pilt sellest hunnikust. ära nagu ei viska ja teha nendega ka midagi pole. prossideks aga on neid päris mõnus teha.

midagi endale. midagi raamatule

ma ikka üritan aegajalt oma helmevarusid vähendada. kuigi tuleb tunnistada, et need suurenevad oluliselt kiiremini. sama värk on fimoga. ma olen enam kui kord endale lubanud, et ma ei osta seda, sest ma ei tee sellest midagi. aga sis tuleb mingi idee ja just see üks värv on puudu... ja ega ma siis alati tegudeni jõua. või kui ka jõuan, sis tehes selgub, et ma ei ole võimeline oma ideed teostama. enamasti kipub see just nii olema:P

kui vaadata mida kõike inimesed üksteisele kingivad, siis mõtlen, et äkki peaks ka oma nodi julgemalt kingipakkidesse panema. aga enamasti ma siiski keerutan neid omal vaid näpu vahel ja jätan ikka panemata. mitte et ma ei raatsiks loobuda, vaid mul on tunne, et teine äkki mõtleb "jeerum, mida ta topib mulle seda". kohutav põdeja:P


kuna ma erinevatel põhjustel Viljandisse ühistikkimisele ja paelapunumisele ei pääsenud, siis viltisin ja tikkisin selle kompensatsiooniks omapäi kodus.
järjehoidjaid olengi ma vist kõige julgemalt kinkinud - raamatu vahele pistnud enamasti.

nagu linnukesed oksal...

üleeile õhtul nikerdasin mõned kõrvarõngad. ja eile küsiti, kas ma neist pilti ka tegin. siis meenus, et ma pole isegi oma viimaseid talviseid tegemisi piltidele saanud. osalt on see ilmast tingitud (et oli pime pildistamiseks) ja teisalt olen mõelnud oma käsitööndusega nö põranda alla minemisele. aga igatahes toimus eile õhtul ehetele väike fotosessioon. pildistamise käigus meenus, et ka mõned varasemad tegemised on siin demomata.

vahepeal pidasin plaani oma fimovarud üldse maha müüa vms. nüüd olen viimaste tellimustega neid jälle juurde tellinud. mõtteid on, mida teha - iseasi millal ma tegudeni jõuan. eriti palju ideid ja mõtteid jookseb päeval tööl peast läbi. aga õhtul kui lapsed voodis on, siis pole enam jaksu, et teha.. või ei meenu see siis lihtsalt. või trügib esikohale mõte, et ma ei suuda oma ideed selliseks teostada nagu see mu vaimusilmas välja näeb...

Helmehaldjast tellimine on ka üks paras lumepalliefektiga asi. tellid ühe korra ühed asjad/helmed/traadid/misiganes. siis saad need kätte ja tõded, et vot neid helmeid/traate/midaiganes oleks siia juurde just vaja. teed uue tellimuse (ja sinna lisaks tellid veel igast asju, sest no ühe paari helmeste pärast ei hakka ju tellima eksole). siis saad selle paki kätte ja kõik kordub:P

suur kala

seda kala ei ole siin vist veel esitletud. ma mäletan, et tegin selle eelmisel aastal mingi hoo ajel ja juba siis teadsin, kellele see minna võiks. eile siis püüdsin ta veel koos väikeste kaladega pildile ja kinkisime uuele omanikule. taaskord selline kala, kelle kõhtu saab asju peita.


ja taas on mulle peale tulnud kihk lappida... oleks vaid võimalust. poistele võiks mõned kerged nö kattetekid tekitada, et nad oma onnide ehitamiseks voodist linu ja tekke välja ei kisuks. tagasi ei kipu nad neid ise ju panema... täielik värviteraapia. kuna ma ühe varem tehtud katteteki puhul vatiini ei kasutanudki, siis ei kaasne sellega ka seda stressi, mille minus põhjustab vatiiniga suurte asjade teppimine (üks suur tekk ikka seisab kastis puntras seetõttu).

tere tali

aastaajad on sassis omadega...
aga vähemasti sobib sel juhul villastest sokkidest rääkida. kui see talv nüüd püsib, siis äkki saab veel mõne talvevarustuse postituse teha. kui vaid pildistamiseni jõuaks...

ma olen kudunud rohkem sokikandu kui sokke. mu ema nimelt ei oska sokikandu kududa ja nii olen ma ka tema kootud sokkide kannad kudunud. rohkem kui kahel korral olen ma üritanud talle kanna kudumist ka õpetada, aga järgmiseks korraks on see oskus tal jälle haihtunud. sokikand on vist paljudele kõige keerulisemaks kohaks soki puhul.

üks koht, mida mul sokkide puhul kududa ei meeldi on sokisäär:P see on tüütu. ja mulle ei meeldi kududa ringselt kui ridu veel vähe on. ja tahaks ju ikka pikemat säärt, aga samas tahaks juba kannani jõuda, et siis hakkab juba lõpp paistma... eks laba ole tegelikult sama igav kududa, aga see on siiski juba nagu üle koera saba joudmine. suurem töö on tehtud ju.

sel korral siis otsustasin jätta selle viie vardaga sokisääre tegemata. kudusin hoopis ripsi ja õmblesin selle siis kokku sääreks. võtsin silmad küljelt üles ja kudusin jalalaba külge. rips venib täitsa piisavalt ja igati kobedad sokid tulid.

seni olen ma kahekordsest villasest lõngast sokke kudunud ikka nr 2 vardaga. varasemad sokid vist olid peenemategagi (või kui peened need kunagised sukavardad olidki). ma olen ikka imestanud kuidas mõned oma sokid nii ruttu valmis koovad. nüüd võtsin vardad nr 3 ja tuleb tõdeda, et sokk saab tõesti kähku valmis. aga isiklikult meeldib mulle peenema vardaga kootud sokk siiski rohkem.

algas kevad

selle nädalavahetuse puhuks võiks ühe temaatilise pildi ka tekitada.
kõigepealt sai ühele vildipallile nägu peale tikitud ja juuksed pähe sätitud. seejärel ka seelik selga heegeldatud (õigemini küll sai seelik hiljem selga kinnitatud). ja sinna seeliku alla saab peita muna.

seda seelikut heegeldades tuli mõte, et see peaks lisaks munale ju ka barbile pähe mahtuma. sellest mõttest lähtuvalt... kui ma enda mütse hoian keraamilisel peal (siin pildil on näha tühja kupliga pea, kuhu on külvatud juusteks muru - meie pere lihavõttetraditsioon), siis barbile peaks ju kanamuna alternatiivina sobima küll:P ja kuna ainult uute barbimütside tegemine tundus liiga veider, siis tegin barbile uue täiskomplekti - heegeldasin selga ühe moodsa jaki ja õmblesin (!) hõlmikseeliku.

pisikesed kampsunid

eile sorteerisin laste vanu riideid ja näppu jäi üks sinine kampsun. analoogse mustriga kampsuni kudusin ma kunagi ammu endale. millalgi keskkooli ajal... seega siis enam kui 15 aastat tagasi. maavillase lõnga värvisin ise siniseks. see oli üks mu lemmikkampsuneid, aga mingi hetk sai tema kandmisaeg lihtsalt ümber ja nii ta seisis. samas oli ta liiga armas, et teda niisama harutada. aga siis umbes 6 aastat tagasi otsustasin ma teha sellest samasuguse kampsuni oma pojale. kaelusega nägin ma hullu vaeva. ma kudusin seda vähemalt 3 korda, sest kogu aeg jäi see mu suurekuklalise lapse jaoks väikseks.

samale lapsele kudusin hiljem veel ühe kampsuni, aga kandnud polegi seda keegi kordagi. ok, ühel korral pildistamise ajaks on ilmselt ikka selga saanud, sest pildi on keegi ju kunagi teinud. ja sellest ajast ma olengi loobunud oma lastele millegi kudumise. nüüd selle aasta sallid olid üle hulga aja ema tehtud asjad ja ema rõõmuks neid ka kantakse:)
kaks analoogset kamspunit (teistes toonides) olen kunagi varem kudunud oma vennalastele ja nemad kandsid need ikka üsna viledaks. ilmselt oleme me lihtsalt olnud liiga hästi varustatud igasuguste pusadega või on ilmad lihtsalt nii palju soojemad olnud... või pole ma suutnud neid piisavat veenda, et villane kampsun ikka üks mõnus asi selga panemiseks:P

fimo&lapid

viimasel ajal olen jälle natuke ehteid teinud kõrva ja kaela. kuigi vahepeal olin üsna veendunud, et võiks oma tangidest ja fimodest jms nodist lahti saada. et ma ei tee nendega niikuinii enam midagi.. et see pole ikka minu rida. aga samas on nii hea haarata oma olemasolevate varude järele kui tekib vastupandamatu tung mingi vidin valmis keerata. ja kui sobivas toonis helmest käepärast pole, siis on veel võimalus, et fimo ehk on;)

kõrvarõngad on piltidel kõik konksudeta, sest ma olen sellest osas halvasti varustatud:P kasutan teisaldatavaid konksusid. peaks juurde tellima. traat hakkab ka otsa saama. aga ma üritan end taltsutada. sest seni ei ole need Helmehaldjast tellimised lõppenud sugugi vaid hädavajaliku tellimisega. kõige mõistlikum on end sealt eemale hoida nii kaua kui vähegi võimalik.

ja need kohvitassialused tegin omale tööle. selliste pisikeste lapivärkide tegemine on lahe. ainult et mul pole neid rohkem vaja. isegi 2 on rohkem kui küll tegelt... või äkki võiks igal nädalapäeval oma alus olla... sinine esmaspäev ja kuldne reede...jne jne:D

kett&kinnas

tekkis vahepeal jälle vajadus üks asi kududa. kolleeg kunagi proovis mu punast salli valgel kampsunil ja mul salvestus see mällu. see punane värv oli just SEE, mis sinna sobis. mingihetk kargas pähe ka mõte, mida teha - Knitty kett. mina kasutasin selleks tavalist akrüüllõnga Novita Helenit (Knittys on see kett vilditud). ja tegin kuni tokk otsa sai.
sallisaajal pole paraku salli küljes näinud, et sellest ka siis pilti teha. seda saab kanda mõnusalt läbi aasa pistetuna ja ka vööle panduna oli see väga effektne. niiet paraku peab leppima sellise pildiga.
tegelikult ma ilgelt põen omatehtud asju kinkides. aga no mida ma neist kappi ikka kogun kui mõni asi saab tehtud just konkreetselt kellelegi mõeldes. siis tuleb see hirm alla suruda ja asi käest ära anda.

jõulude eel mässasin teatavasti pajalappide ja -kinnaste õmblemisega. tookord sain valmis 2 pajalappi ja lõpuks siiski ka ühe kinda, kuid siia on see jäänud seni salvestamata. lõplik variant sai tehtud nii, et vatiini lõikasin õmblusvarude jagu pisemaks pealisriidest... nii jäi see paks pussakas ära kui õigetpidi keerata. kinnas sobis emale kenasti kätte:) aga jah - edaspidi ostan pajakindad siiski poest:D

veel rohkem salle

praeguseks hetkeks on siis kõik minu pere meessoost isikud saanud omale minu kootud sallid. tegelikult kui ma nüüd järele mõtlen, siis laiema pereringi naistel on ju ka minu kootud sallid... kõige viimasena sai salli see, kel seda kõige enam ilmselt vaja on - minu mees. ehk hoiab see tema kurgu terve kuni saabub mandliopp.
sall on samasugune kui aasta tagasi vennale kootud sall. ma mäletasin, et venna sall oleks minu arvates võinud olla natukene pikem (hetkel ma küll ei mõista kuidas 177 cm pikk sall saab liiga lühike olla:P). ja nii ma siis tegingi selle salli pikema... aga ilmselt läks mul silmi luues midagi sassi ja sallil on nüüd pikkust 240 cm:D ma juba mõtlesin ka trikile, kuidas seda lühemaks saaks - et lõikaks keskelt pooleks ja harutaks nats iga rida ja siis seoks iga rea lõnga kokku. aga minu õnneks tunnistas uus salliomanik salli igati kasutuskõlbulikuks ja ma ei pidanudki katsetama hakkama kas selline lühendamisskeem töötaks. pikkupidi kootud sallidega on ju see häda, et ega pikkusest pole pilti enne kui sall lõpetatud on. enne on ta ainult üks pundar varrastel.

lõngaks Novita Isoveli. musta lõnga kulus 2 tokki, halli natuke vähem kui 2 tokki. vardad nr 5.

lisaks sallile sai sünnipäevalaps endale uue tsärgi, kuhu aitasin lastel ühe päikese peale teha. selleks kasutasime Domestost. paraku polnud kodus käepärast võtta ühtki väikese avaga pudelit, et saaks peenemat juga tekitada. ja noorem poiss kippus pudelit pigistama, niiet tema tehtud kiired läksid eriti jämedaks. algselt oli päiksel ka kena hambuline naeratus, aga kõige viimasena nõudis noorim tegelane, et vaja ka ninaaugud teha ja need said nii suured, et varjavad suu:P

rohkem vilte

olen uuel aastal endiselt pisividinate lainel:P ma varsti upun neisse ilmselt... ise ma neid ei kanna ja ma ei tea ka eriti inimesi, kes neid kannaks (peale oma ema, kes on juba piisavalt hästi varustatud).
aga nende tegemine on omamoodi stressi maandamise vahendiks. ma olen viimasel ajal isegi mõelnud, et äkki peaks üle hulga aja jälle joonistama hakkama. paber võtab vähem ruumi:P mitte et mul isegi meeletut stressi oleks... aga aegajalt tekib tung midagi teha... värviteraapia. millegipärast fimo mudimine mulle eriti teraapiliselt ei mõjunud. pigem mõjus stressi tekitavalt:P aga vat vill käe all on hoopis midagi muud. ja üks pisike pross saab oluliselt kiiremini valmis kui mõni suurem kudum või heegeldis...

et siis vildid rinda;)

suuremaid ja pisemaid vildijuppe on olemas teiste asjade tegemisest.
vildipallid ka seisavad niisama karbis.
helmeid olen ka mingis hullusehoos kokku ostnud (aga nii hea kui on kohe võtta kui mõni mõte pähe kargab).
pruuni prossi vildi ja helmed sain värvipakivahetusega.
lilla pross on heidest kootud ja kuulid kilekoti keeratud ja vanutatud (ma ei suuda hetkel meenutada mis nimi sel tehnikal on). sai selline proovitykk kord tehtud ja nyyd siis see prossiks tehtud.

ühele prossile on miski valge villaebe peale jäänud, aga ma ei suuda enam uusi pilte tegema hakata. seda valget aega on nii hetkeks...

tilulilu ja aasta lõpp

aasta lõpus tehakse kokkuvõtteid aasta kohta. ma ei hakanud ise oma postitusi läbi käima, aga ega sel aastal peale igasugu tilulili midagi eriti tehtud ei saanudki. esimest korda sai katsetatud fimoga ja traadiväänamisega. ehk tuleval aastal jõuaks ketramiseni... kedervars on ju olemas ja ka vokk käega katsutavas kauguses. oskusi pole...

paneks siia aasta lõppu siis ka veel natuke tilulilu.

kuna ma just ühe jupi kuivatatud põdravorsti viilutasin, siis meenus, et pole meie esimest jõulukaunistust siin üldse demonudki ju:P praeguseks ripub küll laes ainult üks õnnetu vorstike...


taaskasutushulluses sai natuke tsärke ümber töödeldud - kuuskedeks:P

ja aknal on meil sellised lumehelbed. poeg olla koolis teinud ka neid kokkuvolditavaid ja kääridega augustatud helbeid, aga tal polevat need välja tulnud. viskas juba koolis prükki. veidral kombel ei ole ka minul nende peale kätt ja ... no ei meeldi. aga nendega olen täitsa rahul. ja lastel on ka neid eriti lihtne teha. isegi minu mittemeisterdajad viitsisid mõne pabeririba välja lõigata;)

Head uut aastat:)

villased kingitused

sel aastal sai jõulupakkidesse tavalisest rohkem raamatuid pandud. kui ema sai koos oma kokaraamatuga pajalapid (järjehoidja sai ta ju juba sünnipäevaks), siis kahele teisele kokaraamatule läks vahele järjehoidja. ikka endiselt vilditud ja tikitud.
ja siinkohal tuleb tunnistada, et tõepoolest need järjehoidjad meil kodus ei kao, vaid püsivad ilusti raamatute vahel:)

ja kui eelmistel aastatel on jõulupakkidesse läinud mütse ja salle, siis sel aastal olid tegijaks sokid (lisaks raamatutele). ühed ilusad triibikud unustasingi pildile püüda, aga nad olid üsna samades toonides kui juuresoleva pildi sokid. sellised sooniksokid koon ilmselt ka endale - need istuvad jalas kuidagi eriti mõnusalt mu meelest. ma olen muidugi plaaninud kududa ka igasuguseid palmikutega sokke, mida viimasel ajal erinevates blogides kohanud olen. ma ei hakka mingeid kindlamaid veksled välja käima, sest see plaan võib ka ainult plaaniks jääda:P

lõng on pärit Raasikult, varras on nr 2. lõngakulu ei oska öelda.

ja lisaks palmiksokkidele on mul silma jäänud ka ilusaid kindaid, niiet äkki siis järgmise aasta jõulud tulevad kinnaste lainel. tõe huvides olgu öeldud, et ma olen kudunud vaid ühed labakud (koolis kohustuslikus korras). vanaema abist hoolimata minule need kindad kätte normaalselt ei läinud - väga kitsad tulid (mustriga olid ja ma ei osanud seda tagumist lõnga piisavalt lõdvalt jätta).

ümmargune vest

ma olen nõuks võtnud oma selle aasta tegemised veel selle aasta sees kirja panna. ega neid palju pole, nii et ehk õnnestub (kui midagi just ei unune).

juba suvest saadik on kapis seisnud üks kudum ajakirjast Moda 2/20007. tegelikult on ajakirjas sel asjal ka varrukad. ma küll plaanisin need ka kududa, aga ei jäänud ilusti istuma see esimese algus ja harutasin üles. tegelikult on mul kuri kahtlus, et kandma ma seda ise ei hakkagi. ajakirjapildil oli see kuidagi hulka mõnusam ja no ka lõng on seal teine... eks näis.

täna sain end nii kaugele, et kudumist ka seljas üks pilt teha. kõik tehtud asjad ongi jäänud esitlemata peamiselt selle tõttu, et pilte pole. nüüd tuleb siis talvepimeduses see viga kuidagi parandada.

lõng on pärit Raasikult. kootud on vardaga nr 5. lõngakulu kohta andmed puuduvad...

ma olen raasikult toodud lõngadest nüüd sokke ka kudunud, aga vähemaks seda lõnga küll oluliselt jäänud ei ole:P