kingitus emale

kui ema oli oma ühe rätiku kätte saanud, mis talle hirmsasti meeldis, siis tõi ta mulle lõnga juurde... üht teist ja odavamat lõnga Abakhanist (James C. Brett ripple), et ma sellest talle samasuguse rätiku kooks. ta nimelt täheldas, et esimene ikka värvide poolest päris hästi ei läinud tema jakiga kokku. lubasin siis sünnipäevakingituseks teha. see sall sai esimesest hulka lopsakam, sest lõng oli selline krussis ja jämedam. sedakorda heegeldasin serva sakid.

lõnga oli mul algselt 150 grammi (3 tokki) ja seda jäi järgi natuke alla poole toki. mulle lihtsalt hakkas tunduma, et rätt saab nii suur, et ei mahu enam jaki alla... ja ega ma ei osanud ette näha kui palju mul ümber heegeldamiseks kuluda võiks. tegin pisikese prossi ka lisaks (sinna küll eriti lõnga ei kulunud).

koer lillepeenras

ei, ma ei ole tikkimist unarusse jätnud:P

kevadel ma mõtlesin, et suvel ilusate ilmadega saab minna loodusesse ja kõik oma tehtud nodi pildile jäädvustada. tõsiasi on aga see, et pildistada jõudsin vaid paari asja, mis kohekohe olid käest ära minemas ja millest oli vaja fotojäädvustust. ülejäänud istuvad kõik ikka kenasti sahtlis:D üks pildile jäänu oligi see lilledesse takerdunud kuts.

tikkisin ma tema villase lõngaga, aga mulle tundub, et tumedal kangal on mulinee siiski parem... see villane tekitab kuidagi karvase tunde... nagu vill tahaks koos villase lõngaga läbi musta kanga välja tungida vms. heledamal kangal ei ole see nii märgatav.

pikkade silmadega rätt

ema avastas viimast ajakirja "Käsitöö" vaadates, et tal on vaja mingit õhulist rätikut, mida saaks kanda kaelas ja õlgadel ja peas. ja kuna tal kohe seda vaja oli, siis ostis poest lõnga (Noro Silk Garden Sock Yarn), pistis selle mulle pihku ja edasi teadagimis. kuna lõng selline peen ja värviline, siis keerulist mustrit ei hakanud otsima. iseenesest oleks olnud lihtne kududa samasugune laineline sall nagu mul neid juba 2 tehtud on, aga kaua võib ühesuguseid asju kududa.

meenus, et on olemas selline asi nagu venitatud silmused, aga kuidas neid teha - pole aimugi. raamatus "Silmuskudumine" oli õpetus - aga see sisaldas mingi lisapulga kasutamist ja tundus mulle täiesti üle mõistuse lahendusena. leidsin ühe vana ajakirja "Moda", kus oli kahe lausega öeldud, kuidas teha. väga lihtne.

niipea kui ema kuulis, et rätik on valmis, tormas ta minu juurde ja nii ei olegi mul sallist paremat pilti kui see - ema koos salliga seina najale viskumas:P ehk kunagi saab ka ilusamaid pilte selle erinevatest kandmisviisidest, aga lubada ei julge.

lõng "Noro Silk Garden Sock Yarn", kulus peaaegu kogu tokk ehk siis 100 grammi. rätiku pikema külje pikkus on umbes 140 cm. ma ausalt öeldes arvasin, et sellest saab suurema rätiku... õlgadel kandmiseks on ta ikka tiba väike, aga kaelas ja peas on väga okei. midagi sellist lihtsat ja kerget ja mitte väga paksu peaks omale ka kuduma.

***********************
ja kuna ma igal sügisel üritan meenutada kui palju sidrunihapet ma arooniasiirupi tegemisel kasutan, siis panen selle siia kirja omale.
marjad kirsilehtedega kihiti potti. peale valan keeva vee, kus liitri vee kohta on pandud 1 pakk sidrunihapet (30 grammi on vist pakis). seisab ööpäeva, siis kurnan vedeliku ära. liitrile vedelikule lisan umbes pool kilogrammi suhkrut (või veidi rohkem) ja keedan siirupiks.

suvelained

lubasin täna lõpuks pildistada ka midaga muud peale loomade. eesmärgiks oli teha klõps viimasest emale kootud rätikust. paraku juhtus nii, et see rätt keeldus pildile jäämast. aga üks varem kootud hele rätik ei olnud nii pirtsakas tujus ja nõnda saabki varem tehtud asja varem demoda.

otsustasin kevadel kududa hunniku ma-ei-tea-kust kogunenud puuvillaseid lõngu rätikuks. kuna mulle eelmise villase räti lained väga meeldivad (kuigi ma ise pole seda eriti kandnud), siis tegin sama skeemi järgi ka suvisema versiooni.

lõpuks kujunes muidugi ikka nii, et hele lõng sai otsa, aga triipudeks läinud värvilisi on veel alles. või õigemini polegi neid nagu vähemaks jäänud :P ja ma sügavalt kahtlen, et ma sedagi rätikut ise kandma hakkan. aga no oli vaja teha eksole. puuvillase räti jaoks on see kude liiga tihe, teeb rätiku raskeks.

tiibade siruulatus on umbes 146 cm ja keskjoone pikkus umbes 70 cm.

kass kuklaga päikeses

ja jälle vastu tulles mustade kasside omanike soovidele:)

musta looma pildistamine tuleb mul kehvemini välja kui mittemusta. pildistamisega on üldse kuidagi kehvasti viimasel ajal. kuidagi ei jõua selleni... hea kui jõuan kiire klõpsu teha enne kui loom minu käest oma elu elama läheb. samas pilti tegemata ju ka ei taha jätta.

************************

aga muud juttu ka. koogijuttu. eile oli jälle natuke põhjust kooki teha ja kuna õunu mul polnud, aga oli keefiri, siis otsustasin teha keefirikooki. kui ma laps olin, siis vanaema ikka tegi sageli keefirikooki. või nimetati seda pigem hapupiimakoogiks. võtsin ette esimese guugeldades leitud retsepti, lisasin sellele ühe muna, pistsin sisse mõned vaarikad ja sai imehea ja lihtne kook. noorem poeg ei julge ühtki suutäit võtta, sest seal sees on ju keefir :P

kiika kooki

eelmise kuu lõpus oli natuke rohkem põhjust kooki teha kui muidu. mitte et koogi tegemiseks üldse põhjust vaja oleks. mõtlesin, et teeks vahelduseks jälle midagi uut.

ma ei ole kunagi armastanud beseed. see on liiga magus ja krõbe ja tekitab külmavärinaid. kui ma laps olin ja ema tegi vahel pisikesi beseesid, siis meeldsid mulle need, mis olid natuke kõrbema läinud - pealt pruunikad ja seest nätsked. sel beseed mitte armastaval põhjusel ei ole ma kunagi teinud Pavlovat. nüüd mõtlesin, et prooviks. retsept on pärit Nami-namist.

ma mingit joonist omale ette ei teinud kui suur see kook ahjuplaadil olema peaks. ta vist vajus veel natuke suuremaks ka kui mina ta sinna panin ja nii ei mahtunud kook ühelegi kodus olevale sileda põhjaga koogialusele:P mitte et koogil midagi viga oleks olnud (oli magus), aga ikkagi leidis kinnitust, et ma eelistan teistsuguseid kooke. ilmselt niipea ma beseekooki ei tee.

teine kook oli mustikatega tardunud kook. põhjaks muretaigen ja sisuks kohupiima, vahukoort, toorjuustu, mustikaid, zelatiini. peale mustikad ja valada veel üle ka tarduva mahlaga. vot sellised koogid meeldivad mulle palju rohkem :)

kahjuks ei teadnud enne pildistamist, et olude sunnil pean pilte lõikuma... sis oleks võind kenasti ühesuguse tausta valida.

kass ja triibud

kui ma muidu ei ole nn kassiinimene, siis tikkida mulle kasse meeldib...

maasi kaunistus

tegelikult oli kunagises Pereköögis (1999. a. mingi nr) selle koogi nimi siiski maasikaunistus. aga millegipärast loen mina sealt iga kord maasi kaunistus mitte maasika unistus. ja see on võrratult hea kook - sain täna ka ülivõrdes kiidusõnu kuulda:)

panen omale (ja huvilistele) siia kirja ka retsepti sellisena nagu mina seda tegin. kes tahab täpset ajakirjaretsepti, see peab sealt vaatama. leidsin selle ka veebist.

Põhi: 125 g võid, 1 dl suhkrut, 3 munakollast, 250 g jahu, 2 tl küpsetuspulbrit, 5 spl piima.

või ja suhkur vahustada, lisada ükshaaval munad. vahustada. segada hulka vaheldumisi kuivainesegu ja piim.

Kate: 3 munavalget, 2 dl suhkrut, 100 g mandlilaaste.

munad ja suhkur vahustada, segada hulka mandlilaastud.

määri küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile põhjataigen ja sellele munavalgekate. küpseta 180 kraadi juures umbes 20 minutit.

lase jahtuda. lõika pooleks.

kata üks pool maasikatega ja pane sellele peale vahustatud vahukoor (umbes 200-300 ml). tõsta selle peale teine pool kooki. pane külma ja võta järgmine päev sealt välja. siis vahusta veel umbes 400 ml vahukoort ja kata sellega kook pealt ja külgedelt. kõige peale aseta maasikaid.

ise kavatsen kindlasti proovida seda kooki ka mustikatega. ja äkki ka murelitega.

Hiljem: mustikatega proovitud - ei olnud hea valik. kuigi panin paljupalju mustikaid, siis ei olnud sellist mustikakoogi tunnet nagu ma ootasin.

**********************************

teine mõnus maasikakook ( või oleks õigem öelda rabarberikook?) sai tehtud nii nagu minu ema on aastaid teinud rabarberi- ja õunakooke. ikka 4 muna vahustada klaasi suhkruga (ema teeb tegelikult kahe klaasi suhkruga) ja segada kahe klaasi jahuga. sekka rabarberi- või õunatükid, ümmargusse koogivormi ja ahju. aga ma panin sellele koogile peale veel vahustatud vahukoore ja sellele ohtralt maasikatükke. kook oli 5+. ise ei ole ma kunagi ema seda kooki eriti armastanud ja ma ei tea miks me pole keegi varem vahukooretriki peale tulnud:) ja kui mul poleks juhuslikult olnud kodus viimast paari vart rabarberit, siis ma ei olekski teada saanud, et mulle võib see kook ka meeldida...

eriti südamlik kass

mul kipub ikka nii olema, et kuigi tehtud on igavene hunnik igasugu asju (loe: loomi), siis kui kingitust vaja on - seda õiget ei ole. õnneks on olemas vahendid selle Õige tegemiseks.

nii ma ühel ööl enne järgmise päeva külaskäiku lõikasin roosast kangast välja kassi. ja see kass sai omale peale hulga südameid.

kuna see kass sai ära antud nö ahjusoojana, siis jäid mul omal pildid tegemata. õnneks oli kassiomaniku ema nii kena ja tegi paar klõpsu.

hea ja kodune tomatiketsup

alles mõni päev tagasi oli söögilauas poistega jutuks, et ei ole vaja igale toidule ketshupit peale panna - siis on ju kõik toidud ühe maitsega. ma kuidagi ei tahaks, et just minu lapsed on kunagi need, kes ka kartulisalatit ja suppi ketshupiga söövad.

kui täna hommikul ETV-s Jamie ketshupit tegi, siis haaras mu vanem poeg paberi-pliiatsi ja kirjutas kõik üles (tegelikult küll oluliselt vähem kui kõik, aga õnneks sai saade salvestatud:P). ja kui saade lõppes, siis teatas, et tema teeb täna ise ketshupit.

poiss tegi poenimekirja ja isa tõi koostisosad. nimekirjast puudunud asjadele läks laps ise poodi järele:P hakkis sibula, küsla, ingveri. lõikus tomatid. tshillipipra hakkisin mina. kuuma keeduse segamise võtsin ka enda peale ja vajutasin värgi läbi sõela.

ega me päris täpselt nagu Jamie ei teinud - telekas ju taustal ei käinud ja me ei mäletanud enam täpselt mida kui palju just oli. kirjapandud retseptis olid ju olulised asjad kirjutamata jäänud:P

panen siia kirja kui palju meie midagi potti panime:

4 sibulat, 3 küslaküünt, 1 tshillipipar, 2 sõrmesuurust ingverijuppi, 7 tomatit, 500 g tomatipastat, 2 tl tilliseemneid, 2 tl koriandrit (pidid olema seemned, aga kuna meil neid polnud, siis panime jahvatatut), 4 nelki, basiilikuvarsi ja lehti, ebamäärane kogus pruuni suhkrut (murdsin kõva suhkru küljest tüki, aga kuna maitstes tundus keedus hirmus magusaks minevat, siis võtsin osa välja enne kui tükk päris sulanud oli), natuke soola.

ketshup sai meeldivalt magus, aga samas vürtsikas (et siis järgmine kord vähendaks ilmselt natuke suhkru ja tshillipipra kogust). jahtunult proovinud ei ole, aga räägitakse, et homme on meil menüüs spagetid isetehtud ketshupiga:) näis mis noorem vend vanema venna plaanist arvab, sest täna tunnistas ta seda oranzikat massi küll väga umbusklikult. tema nägemuses peab ketshup olema ikka punane ja just sellise maitsega nagu tema harjunud on...

kass läks kappi

vastu tulles vaatajate ja lugejate soovile, lõikasin mustast linasest kangast välja kassi. õigem oleks öelda küll kassid, aga piirdugem seekord siiski ühe kassiga.

kui pildilt võib jääda mulje, et kass on meie lipuvärvides, siis tegelikult mõtlesin ma teda tehes hoopis merele. kass on sini-must-roosa. kui seda roosat mulineed üksinda vaadata (st mitte mustal taustal), siis on ta ikka täitsa roosa. mustal taustal muutub kuidagi eriti kahvatuks.

kangas linane, sisu villane, tikand puuvillane.

võrkkott

kunagi mitu aastat tagasi ostsin kaltsukast mõned võrksärgid. oli plaanis neid mingite heegeldistega tuunida, aga lõpuks tõdesin, et ma ilmselt ei kannaks selliseid. ja seisma nad jäidki... paar tükki vist andsin emale, aga ma ei teagi, kas ta neid kandnud ka on...

nüüd poistega rannas käies ja nende jalatseid kord näpus kord kotis kandes tõdesin, et oleks vaja üht sellist kotti, kust liiv välja pudeneks.

kui usinad inimesed heegeldavad omale võrkkoti, siis minusugune laiskloom õmbleb särgi alt kokku ja kujutab ette, et temal on kott:D

esialgne plaan oli küll teha põhi ümarast kangast, aga õnneks jõudis mulle enne tegutsema asumist kohale, et siis oleks ju liiv ikka seal põhjas. lõikasin hoopis velvetiriba ja õmblesin selle otsad kinni. siis paigutasin selle topeltriba vahele särgi alumised ääred ja õmblesin kõik omavahel kinni.

pildid on klõpsitud kähku enne randa minekut ja nüüd rannast naasnuna võin öelda, et väga hea kott on :) käeaugud on just nii suured, et kott mahub ka üle õla ja käe otsas kandes ei lohise järgi. kingad mahuvad ilusti kaelaaugust sisse ja liiv pudeneb aukudest välja. ja õmblusmasina lauale ja laualt ära pakkimine võttis ilmselt kauem aega kui selle pika edasi-tagasi õmbluse tegemine.

rabarberijuttu

kuna mälu on kehvake, siis salvestan natuke rabarberikoogiinfot.

vahelduseks tavapärastele rabarberikookidele - muretaignapõhi ja katteks biskviit või munahapukooresegu - tegin vahelduseks midagi muud. ühest vanast Selveri köögi retspetilehest leidsin kookoshelvestega rabarberikoogi retsepti. kook ise tuli täitsa hea.

siis kulus mul hulk aega, et otsida retsepti, millesse käis vahukoor ja kook oli selline mõnus kreemine. kuna ma retsepti ei leidnud, siis tegin muretaignapõhja, sellele panin rabarberid ja peale valasin muna ja vahukooresegu. tuligi hea kreemine:) vanemale pojale maitsesid mõlemad koogid, nooremale kookosega ei meeldinud.

ja rabarberimannavahtu tegin ka ükspäev. kasutasin selleks rabarberijoogist järgi jäänud rabarberimassi. selle roa värvus oli küll nii hirmus, et lapsed ei julgenud seda maitsta ka:P aga no minule rohkem jäi :) väga hea oli. ma pean küll natuke harjutama seda manna lisamist... ma ju teen kõike tunde järgi ja kuna see oli mu elu teine mannavahutegu, siis puudus käes õige tunnetus ja läks mannat tiba vähe vist.

ja kuna mul ühestki küpsetatud rabarberi-koogist pilti ei ole, siis illustreerib seda postitust hoopis üks lind.

sinine kalapäev

ma tean küll, et osad teist ootavad musti kasse;) ja lubatud sai ka musti koeri.

aga kuna fotoaparaat läks kalale, siis värskemast toodangust pilte pole ja peab leppima... kaladega.

kojaga loom

sel aastal pidavat palju tigusid olema...

pehmetele ja karvastele loomadele vahelduseks üks reaalses elus mitte nii pehme ja karvane elukas - tigu. minu tigu on küll üsna pehme.

ja kui ma varem olen demonud mulineedega tikitud loomi, siis nüüd olen üle läinud peamiselt villasele lõngale. nende värvid on nii mõnusad ja mahedad ja lausa kutsuvad tikkima:P

roosa kalapäev

kuigi olen lubanud teha nii musti koeri kui musti kasse, siis tegudeni veel jõudnud ei ole. ma ikka jään toppama selle villaga toppimise juurde... aga selle asemel esitlen hoopis talvel valminud roosasid tegelasi.

ma vist olen siin varem maininud, et ostsin roosad linased püksid, millest loomi teha. tegelikult selgus, et püksid on siiski puuvillased. ja kogemusest võin öelda, et linane on tikkimiseks siiski parem... nii et nendest roosadest pükstest loomi ilmselt rohkem ei tule, jään linase juurde.

roosa kala lõike järgi sai tehtud ka üks valge kala, aga temast pilti pole (ega tule). täitsa sama-sugune oli, ainult valge ja roosa värv olid vahetuses.

ja ma ei oska kassidele vuntse teha...

kalapäev

kunagi ammu sai kaltsukast ostetud peale trükitud mustriga linane kangajupp. ma ikka mõtlesin sellest mõne suure koti teha, aga läks teisiti. tegin hoopis portsu väikseid kotte. testitulemus näitas, et väga paras kingikott lille ja shokolaaditahvli jaoks kui on soov kedagi lihtsalt ja kiirelt meeles pidada:)

rabarberihooaeg

ma ei olegi vist kunagi varem nii varakult hoidistama hakanud. kunagi on küll rabarberist moosi tehtud ja seda jäässe pandud, aga see on ka hiljem toimunud kui maikuus.

igatahes räägiti ühes toredas seltskonnas rabarberijook nii heaks, et ma pidin ise ka proovima. kõigile maitses. on tõesti hea ja erakordselt lihtne teha. kuna ma rabarberite hakkimisega hoogu sattusin ja arvasin, et 8 liitrit mahla meil kohe joomiseks on liiga palju, siis tegin poolest kogusest siirupit.

joogi tegemisest jäi järgi hulk magusat rabarberiködi, mille segasin vahukoore ja kohupiima ja sulatatud valge shokolaadiga. natuke lisaks zelatiini ja panin külma. enne söömist peale vanillisuhkruga segatud maasikad. lapsed põlgasid küll selle valge osa magustoidust ära, aga minu meelest oli täitsa hea koos maasikatega. ja tänu lastele saan seda veel homme ka süüa:)

must loom

midagi kuduvate koeraomanike rõõmuks;)




selle koera toorik oli tegelikult valmis juba ammu, aga jäi kuidagi sahtlis muu kraami ja kahe silma vahele. nüüd lõpuks jäi näppu ja sai omale silmad ja nina pähe. no ja natuke muud värvi ka.

pika kaelaga loom vol 2

tikkinud olen. kudunud olen. õmmelnud olen. heegeldanud olen ka. päris hunnik asju on, mis ei ole siia jõudnud, aga ma olen vist jälle seisus, et milleks see kõik...

see pika kaelaga loom läks ühele väga väikesele inimesele kingituseks.

head emadepäeva!

enne emadepäeva on kuidagi kiire olnud. pea muid mõtteid täis kui emale kingituse tegemine. pigem tuletan aegajalt poegadele meelde, et vanaemadele vaja kink-kaart teha. et ehk siis on meeles ka oma ema:P nii et sel aastal tegin jälle ühe kiire prossi. seekord midagi õrnemat kui varem. loodetavasti meeldib.

ja kuna emadepäeval läheme ikka minu emale külla, siis on ka koogi tegemine minu rida. tegin sel aastal kohvi-kohupiimatordi. retsepti muutsin nii palju, et põhja tegin shokolaadiküpsistega. maitsnud veel ei ole, aga mittetardununa oli see mass küll väga hea:)

teksakott

ma tõesti kadestan inimesi, kes kergel käel omatehtud asju kingivad. kui ma lähematele sõpradele ja sugulastele seda veel teha julgen, siis võõramatega on raskem. asi polegi selles, et mida kinkida, vaid pigem selles, kas mind ikka normaalseks peetakse kui ma ise kingituse olen teinud:P endatehtud asjade kinkimise foobia ilmselt:D

aga mõni aeg tagasi ostsin kaltsukast ühed teksased. ma pole küll mingi teksakotiaustaja, aga need sääred istutasid hetkega kotimõtte minu pähe. esialgu on neist säärest saanud vaid üks kott. küll teine ka tuleb. voodriks sai kotile kaltsukast ostetud lilla triiksärk. ma ostsin selle tegelikult oma mehele, aga ta ei saanudki seda teada. enne läks mul kiiresti sobivat voodrit vaja:P koti kinnis valmistas kergeid probleeme. lõpuks otsustasin takjapaela kasuks. ma küll ei kujuta ette kui kaua see vastu peab... äkki oleks trukk ikka parem lahendus olnud... ühe karabiini õmblesin ka jälle sisse, et sinna võtmeid riputada.

ise jäin oma tööga täitsa rahule. poeg arvas ka, et ilus kott. homme paneme sinna koti sisse kommi ja veel midagi vahvat ning poeg kingib selle oma klassiõele.

koogikevad

selle shokolaadikoogi tegin lihavõtete ajal. jäi retsept ette ja mõtlesin, et teeks. enne tegemist heitsin pilgu blogis olnud kookidele ja selgus, et olen seda juba kord varem teinud:D aga sel korral tegin siis vähema koguse vahukoore ja suurema koguse kohupiimaga. põhjaks said shokolaadiküpsised. väga hea kook oli.

viimasel ajal on mitmes toidublogis silma jäänud jutud sidrunikreemist ja pisarakoogist (ma hetkel ei leia küll kohta, kus oli koogist juttu...). see tuletas mulle meelde, et väga kaua ei ole sidrunikooki teinud. umbes 20 aastat tagasi tegime seda tihti. ikka väga tihti. kui ema sai poest sidruneid, siis ostis ta neid palju. ja maiad nagu me olime - tegime vähemalt üle päeva sidrunikooki. täna läksin ekstra sellepärast poodi, et sidrunit osta ja kooki teha.

minu retsept on natuke teine kui see, mida ma lugesin (ja ei mäleta enam kus...). äkki kedagi huvitab.

Tainas: 125 g võid (sulatada), 1 munakollane, 2 tl suhkrut, 1 spl rõõska koort, klaas jahu kuhjaga - panna lahtikäiva vormi põhja ja ahju.

Kreem: 4 munakollast, 2 spl suhkrut, 2 spl jahu, riivitud sidrunikoort, 1 sidrun, vett (sidrunist mahl ja lisada nii palju vett, et tuleks 1 klaasitäis) - kuumutada paksenemiseni, kogu aeg segades

Kate: 5 munavalget vahustada, 4 spl suhkrut, 1/2 tl 30% äädikat

küpsetatud põhjale määrida keedukreem ja sellele munavalgevaht. Ahju ja valmis kui pealt beez.

sinise tähega kass

tikkinud olen ka vahepeal.

see valge kangas on linase ja puuvillase segu. saabus minu koju mingi jaki näol. taaskasutus seega.

kingikott, kuhu kink sisse ei mahtunud...

paar aastat tagasi ostsin Humanast 6 lauakatet. kohe kui ma neid seal poes nägin, siis ma teadsin mis sellest tulla võiks ja kellele. aga liha oli nõder ja vaimu ei tulnud peale enne kui nüüd. ühest kattest sai koti üks külg, teisest teine ja kolmandast-neljandast küljed ning sangad. ja ühest väiksest jupist väike tasku sisse. täpselt kaks jäid järgi.

kui neli aastat tagasi sai sõbranna sünnipäevakingiks ühe väikse koti, siis seekord on tegemist suure kotiga. vähemalt raamat ja rannalina peaks sisse mahtuma (miski A4 või natuke rohkem isegi vist). voodrit ei ole. kõige suuremaks takistuseks sai sobiva luku leidmine. seda nii pikkuse kui värvuse osas. ikka täiesti hale on see lukuvalik poodides. ja ühe väikse karabiini õmblesin ka sisse, et äkki saab sinna näiteks võtmed riputada ja nii ei kao need kotipõhja ära.

ja koti peale tegin ühe väikse lille. neid valgeid ümmargusi kardinatykke ma mõni aeg tagasi huvi pärast katsetasin kõrvetada, aga jäid seisma. ise ma ju eriline prossikandja pole (või juuksekaunistuse vms) ja seega puudus motivatsioon. nüüd tundus, et midagi oleks kotile vaja lisada ja siis meenusid need valged asjandused. proovisin need siis mingiks lillemoodi asjaks kokku nokitseda. vahele on pandud vilditükist rebitud villatükke ja keskel on helmed. lillel on nõel taga, niiet saab kotilt eemaldada ka.

kuna viimase lihvi sai kott üsna viimasel hetkel enne kingikotiks muutumist, siis on pildiklõpsud sellised nagu nad on...

ise jäin kotiga täitsa rahule. ehk leiab kasutust:)

telefonipesa

millalgi ostsin kaks villast kampsunit kaltsukast. viltisin pesumasinas. roosa kamps läks kenasti pisikeseks. aga punane kamps pigem venis suuremaks ja ajas mingit punast pudi... ilmselt oli seda kuidagi töödeldud vms.

aga seda roosat vilti keeerutasin ma jupp aega käes niipidi ja naapidi ja jõudsin järeldusele, et mingit suuremat viltkotti ma sellest siiski ei tee. pigem katsetaks mingi telefonitasku või võtmepesaga.

selle telefonipesa kinkisin sõbrannale. tegelikult peaks veel proovima neid teha, et aru saada, milline võiks olla nö parim moodus sellise asja valmistamiseks. mul oli mitu mõtet kuidas teha, st milline asi olla võiks, aga ma ei osanud välja mõelda, kuidas seda saavutada. ilmselt peab katsetama.

uued nõelapesad

tuleb tunnistada, et ma ei ole sellest tassi sisse tehtud nõelapadja fenomenist aru saanud. kui ma seda esimest korda nägin, siis ma arvasin, et see padjaosa käib kuidagi ära ja sinna tassi sisse saab ka midagi panna. aga selgus, et ei olegi nii - padi on tassi küljes kinni.

lapsena olen ma nõelapatju teinud küll - neid sai lapsena emale ja vanaemale kõikvõimalikeks tähtpäevadeks kingituseks tikitud. aga vat ise ma ei ole eriline nõelapadja kasutaja kunagi olnud... paar vana nõelapatja mul isegi on, aga need seisavad kapis ja ma ei kasuta neid. minu nõelad on karbis.

mingil ajahetkel kui me emaga lahku elama asusime, siis millegipärast kolis nööpnõelte karp koos minuga. ma ei teagi miks, sest mina ju ei õmmelnud, aga ema ikka vahel õmbles. no igatahes nii kaua kui mina mäletan, on need nööpnõelad meil alati olnud selles pildil olevas karbis. viimasel ajal olen ma tundnud vajadust uue karbi järele, sest nagu pildiltki näha, siis ei olnud enam eriti seda pinda, kuhu nõela nii torgata, et see karbi sisse ei vajuks:P

nii ma läksin ja ostsin ühel kenal päeval Tiimarist karbid. teisel kenal päeval sobrasin kodustes kanga- ja paela-kottides ja tegin neile peale nõelapadjad. ja nüüd on minu nõeltel uued kenad pesad:)

kevadine jänes

meie peres küll tegelikult lihavõttepühade ajal jänesed ei jookse ja mune ei too. aga need pühad on sobilikud siin jäneste demomiseks küll.

selle jänese kangas on pärit mingitest ema vanadest kangakottidest. või kui mu mälu mind ei peta, siis oli meil kunagi sellest ruloo... igatahes on see selline jämedakoeline jänes.

nüüd kui mul on toimiv õmblusmasin, siis ema ähvardab kõik oma vanad kangad minu juurde tuua. mõnes mõttes ju tore, aga tegelikult on mul oma kapid ja kastidki kangaid täis. et kuhu ma need veel kõik panen. ja õmmelda ma neist ju ikka midagi ei oska :P

selja tagant vaadates tundub küll, et jänesel on tuulerõuged või mõni muu kole täpihaigus:P

punased

kudusin Novita Nallest kiireks kingituseks ühe baktuse. ilmad on küll juba nii kevadiseks muutunud, et ega seda vist sel hooajal enam eriti kanda kannata.

kokkamisest märgin ära, et märtsikuu sünnipäevade puhul tegin shokolaadist kohupiimakooki värskest ajakirjast Oma Maitse (03/2010). oli täitsa hea ja väga lihtne teha ka. lastele meeldisid muidugi kõige rohkem maasikad seal peal. ma vist varem ei olegi nii vara maasikaid ostnud... aga kui ma läksin poodi, et koogile midagi värvilist peale osta, siis kaubanduskeskusesse sisenedes lõi ninna maasikalõhn. ja lisaks lõhnale oli neil isegi natuke maitset:P

jänes kotis

jäneste hooaeg läheneb...

ühele väiksele tüdrukule oli vaja sünnipäevakingitust. üheks osaks sellest pidi saama see jänes. kingikotiks tegin teisest püksisäärest ka koti. sai samasuguse valge narma serva kuna seda oli täpselt nii palju veel alles ja kuskile mujale seda ka ka kasutada ei oskaks.

aga siis juhtus selline kurb lugu, et sünnipäevale mineja jäi haigeks...

juba linnukesed...

loodetavasti tuleb ikka päris kevad ka ükskord. seda talve on nüüd olnud küll mitme talve jagu. isegi poeg ütles, et see lumi võiks juba ära sulada, ta oleks selle üle väga õnnelik.

ma olen tikkimislainel. õmmelda tahaks ka, aga kuna ma ei ole sellest eriliselt osav, siis oleks vaja vaikust ja rahu. paraku olud ei võimalda seda hetkel... ja nii ma siis tikin.

minu panus

mu mehel on uus hobi - lauamängud. ja sinna ühe mängu jaoks oli vaja mingit kotti mängukaartidele (nuppudele?). ja kuna ma omale eelmisel nädalal uue õmblusmasina ostsin (jeejee!), siis ei olnud mul ka seda vabandust, et mul ei ole ju millegagi õmmelda.

et siis selline kott seekord.

roosa kass

selle kassi kangas on veider. pildil tundub kass üsna roosa. ja enne õmblemist tundus kangas üsna roosa. aga kui ma seda kassi praegu käes hoian, siis tundub seee kuidagi määrdunud ... ilmselt ongi pigem selline "ihuvärvi"...

aga kuna ma ostsin hiljuti kaltsukast ühed tõeliselt roosad linased püksid, siis on mul nüüd võimalik teha tõeliselt roosasid kasse. ja muid loomi ka. kui ma vaid natuke lõikan ja õmblen ja topin ja tikin:)

pika kaelaga loom

möödunud aasta alguses sai usinasti tikitud. nüüd seisis asi pikalt villa puudumise taga, aga ühel päeval sai käidud Raasikul ja toodud koju kotitäis villa. toppisin oma varem valmis õmmeldud toorikud villa täis ja tikkimine võis alata.

see siin on pika kaelaga tundmatu loom...