kassprossid

eks ma olen varemgi mõelnud, et võiks kasse proovida veel väiksemaid teha, aga ei ole tegemiseni jõudnud, sest olen pidanud tõelisi väikevorme ebamugavaks õmmelda ja toppida. aga kui nüüd ühes seltskonnas jutuks tuli, et kassi võiks prossiks rinda panna, siis ei suutnud ma enam kiusatusele vastu panna. ootamatuks takistuseks minu teel osutus asjaolu, et Tallinnas ei müüda enam kuskil toppimisvilla (kui keegi teab, siis võib mullegi teada anda). võib öelda, et lausa mitu päeva seisid õmmeldud väikevormid riiulil kuni ma lõpuks vastu ei pidanud ja nad mahulist vatiini täis toppisin. täitsa kenad jäid.

kuna kenasti revääril pildistamiseni ei jõudnud ja eputamissoov on suur, siis läksid kassid taldrikule pikutama. ühe pildi tegin ka koos suure kassiga - et kes neid on peos hoidnud, siis kujutab ehk paremini ette kui väikesed need väiksed kassid õigupoolest on. kui numbrite keeles rääkida, siis 8 cm ja 11 cm.

päikesel on 8 kiirt

sel kevadel või suvel või oleks isegi õigem öelda sügisel, sai meie pere jaoks üks etapp jälle läbi. teisel lapsel lõppes lasteaialapse muretu põli (kui nii võib öelda) ja algas kooliaeg. kui lasteaia esimestel päevadel öeldi mulle, et see on vist väga vaikne ja tasane laps, siis seda muljet ei õnnestunud sel tegelasel küll väga kaua säilitada. lõpus läksin igal õhtul lapsele järgi ja mõtlesin hirmuga, mida kasvatajatel seekord kurta/kaevata on.

vanemal lapsel oli lasteaiaiga kuidagi muretum. oleks muidugi tore kui teisel oleks kooliiga, aga seda on vist naiivne loota.

lasteaia lõppedes tehakse ikka kasvatajatele kingitusi ja eks igas lasteaias ole selleks omad kombed ja traditsioonid. kui muidu oli selle lapse lasteaed igati tore paik, siis igasuguste lapsevanematega ühiskingituste tegemine oli seal keeruline. vähemalt minu jaoks. ilmselt oli mind vanema poja lasteaia süsteem ära hellitanud.

kuna rühma vanemad olid kasvatajate lõpukingi teemal sama passiivsed kui jõulukinkide teemal ja mina ei tahtnud oma arvamust ka peale suruda, siis tundsin vajadust midagi neile oma pere poolt mälestuseks kinkida. kassid tundusid selleks täitsa sobivat. päikesed nende kõhul sümboliseerivad rühma nime ja kiiri on igal päikesel nii palju kui oli sel aastal kooliminejaid. eelmise postituse lind kuulub ka samasse sarja.

uus hooaeg

pikk paus sai otsa. vaatab kas ja kaua jätkab.

vahepeal on valminud kindaid ja loomi. külmikusse ja keldrisse on läinud marineeritud võiseeni/kuuseriisikaid/puravikke, soolatud võiseeni, õunamoosi kaneeliga ja ilma kaneelita, arooniasiirupit, suvikõrvitsa-õunamoosi, kirsimoosi, mustsõstramoosi, maasikamoosi, punasesõstramahla, õunamahla, kuivatatud õunu, ebaküdooniaid suhkrus (ja viinas)... mingeid tshillihoidiseid peaks tegema, sest saak on veel peenral. tuleval aastal peaks porgandite ja rediste asemel rohkem ube kasvatama...

roosad palmikud ja nupud

ma pole kunagi palmikutega sokke varem kudunud. sokid on ikka olnud selline tarbeese, mis pannakse õhtul kodus jalga kui varbad külmetavad või siis hoopis saapa sisse, nii et niikuinii keegi neid ei näe. ja saapa sees pole vist palmikute ja nuppudega sokkides kõige parem olla ka... võib-olla ma eksin, mul omal puudub kogemus.

kasutasin ikka seda sama roosat lõnga, mille põhjatud varud mul kodus on. võtsin kaks lõngakera jooksma ja vardad nr 4. palmikud vaatasin ajakirja "Minu käsitööd" palmikute erinumbrist. keerasin vaid mustri teistpidi.

sokkidest pole paremat pilti kui üks kiire klõps ühel päikeselisel kevadpäeval. kuna sokid juba kingikotis mu juurest lahkunud on, siis see üks pilt ainsaks jäigi. kui nüüd samas kohas pilti teha siis oleks taust juba rohelisem...

päikesejänes

tegin täna selle hooaja esimese rabarberikoogi. vanaema klassikalise - muretaignapõhjal ja biskviitkattega. tegelikult polnud ma üldse kaua kooki teinud... aga kuna mulle rabarberikoogid väga meeldivad, siis nüüd saab vast jälle erinevaid tihemini teha.

poeg käis sünnipäeval ja viis kingituseks jänese. sünnipäevalaps tundus rahule jäävat :)

ankrukott

ma vahel ikka lappan oma kangaid. neid on ilmselgelt liiga palju. ühel viimastest kangaste kotis/kastis liigutamisel jäi näppu see laevade ja ankrutega kangajupp. mõtlesin, et kui tüdrukutele olen küll väikseid (kingi)kotte teinud, siis poistele mitte. ei oska ja ei tea, milline see olla võiks... ise veel poiste ema eksole :P

no igatahes valmis kodustest vahenditest selline kott. tundus kõige poisilikuma tegumoega kott, mille ühest puuvillasest kangast teha võiks. isegi jupp punast nööri oli karbis olemas.

lilled raamis

see tekk sai valmis möödunud suvel ja väike tüdruk saabus siia ilma juba sügisel, kuid alles nüüd jõudis kingitus temani. ja sellega seoes ka siia alles nüüd.

õnneks mahtus tütarlaps ikka veel tekile :)

mul poiste emana ei ole eriti palju võimalusi roosade asjadega mässamiseks, nii et kui sain teada ühe uue väikese tüdruku tulemisest, siis teadsin, et see on minu võimalus end välja elada - teha punase ja roosaga tekk. ma pole seda tooni kangaid oma õmblustöödes eriti kasutanud... samas olin neid ikka vaikselt kogunud, et äkki kunagi tekib ka põhjus... ja no kui selle tüdruku vanem õde sai omale mitte väga ammu heegeldatud teki, siis teine heegeldatud tekk samasse perre oleks juba olnud nagu kaks korda sama raamatu kinkimine vms ;)

suurte asjade pildistamine on veel keerukam kui pisikeste. tegin eelmine suvi isegi õues paar klõpsu, aga liigne päike ei soosinud seda ettevõtmist ja nii tuleb leppida igavate tubaste piltidega. pildilt paistab tekk vist vähe lopergusem kui ta tegelikult oli, aga ma pole väga osav kõrgustest alla pildistama (ja no ega ma väga osav õmbleja ka pole, aga katsuge välja kannatada). tekk jäi mõõtmata, aga eks ta ole umbes sama suur kui eelmised...

pühadejänes

kui valisin millise "loomanaha" sisse oma viimane vaba vill toppida, siis saabuvatele lihavõtetele mõeldes pistsin selle jänestesse. meie peres pole küll jänesed kunagi mune toonud, aga teatavasti on paljudes peredes selline komme täitsa olemas.

sel aastal oli pühadetunnet oluliselt vähem kui varem. isegi tubase muru kasvatamiseni ei jõudnud. pashat ka ei teinud... tegin kohupiimakooki (mugandus sellest koogist - põhjast muretaigen, kohupiimatäidis pool kogust, kate terve kogus, tehtud ümmarguses vormis). hea kook oli. magus.

seosetu jutt

midagi ei tee eriti. käsitöö vallas siis. kaks roosat sokki ootavad, et neile varbaotsad kootaks. ei hakka enne tegema kui tunnen, et suudan mõlemad varbad järjest kududa. kui tegemisele vahe sisse jääb, siis unustan eelmise kahandused ära ja on seda jama siis vaja. sokihooajani on aega ka õnneks. natuke olen tikkinud. vill on otsas, nii et rohkem pole midagi tikkida.

poiste labakud viskasin minema. olid nii koledaks kulunud teised. eks tulevaks talveks saavad uued. ehk on nad nõus ema kootud käpikuid sama rõõmsalt kandma kui möödunud hooajal.

sortisin sallikotist paar salli välja, mille võiks üles harutada. poiste sinistest sallidest äkki sokid tulevaks hooajaks ja oma ühest sallist müts minule?

niisama ajaloo huvides märgiks ära, et jõulukaktus õitseb... on ta siis nüüd lihavõttekaktus või jõulukaktus?

mingeid valmis asju on küll, millest võiks blogida, aga kuna pildistamiseni ei jõua kuidagi, siis ei jõua ka blogimiseni. ühe seebipildi leidsin.

nimetagem seda maasikaseebiks kuna sinna läks punast värvi ja maasikalõhna. maasika järgi see seep küll ei lõhna... oma meelest panin küll palju lõhnaainet, aga ju siis oleks pidanud veel panema...

seebikarp

kui oled korra seepi teinud ja vahendid koju ostnud, siis ei saa ju ühe korraga piirduda. isegi kui mõtled, et teeks vaid nii palju, et saaks asju vähemaks, siis... kui ei taha kogu aeg just sama seepi teha, siis on vaja vahel ikka midagi juurde osta ja nii ei vähene varud just väga edukalt. ma pole ka sellisel tasemel, et mingi omaloominguga tegelda.

tundub, et ennast peaks ka hakkama tihemini pesema, sest kodus on lisaks seebi valmistamise toorainele kahtlaselt palju seepi tekkinud. kui muidu saab igasugu nodi emale kinkida, siis seebi puhul see ei õnnestu - tal on üks sõbranna seebivalmistamise hulluses ja emal on vannitoas riiulis 5-6 täiesti uut ja erinevat seepi reas ootamas :P

see on minu teine seebitegu. nimetagem seda mandliõliga seebiks.

vanaema tegi

kahjuks puudub mul selline ruum ja ka vastavad oskused, et teha üks ilus pilt ilusast linast kogu tema ilus. niimoodi, et lina on laual ja siis on seal veel mingi moodne kompositsioon ;) esialgu tahtsin ma selle lina peamiselt enda jaoks pildistada, sest see lina ei asu minu kodus ja minu kapis, vaid mu venna juures. sel põhjusel ei saa ma seda ka väga tihti imetleda...

see lina on minu vanaema tikitud ja ma mäletan oma lapsepõlvest, et pidude ajal oli see ikka laual. ma ise arvan küll, et kui ma peaks millegi sellisega hakkama saama, siis ma ei raatsiks seda lauale pannagi.. läheb veel mustaks või miskit. eks sellel ole ka valgel kangal plekke, aga üldiselt on see ikka superhästi säilinud.

siin on paar lähemat võtet lina nurgast nii paremalt kui pahemalt poolt. lina mõõdud on 136x146 cm ja kogu serva ulatuses on see tikitud. tikandi laius on 18 cm.

tegelikult on kahju, et ma kunagi ei küsinud vanaemalt, millal see tehtud tal on. täna ühe vanema sugulase käest kuulsin, et ta olevat teinud selle oma nooruses, ehk siis on see umbes 70 aastat vana. minu mälestustes vanaema ikka kudus ja heegeldas ja õmbles. isegi makrameed olen temaga kunagi koos teinud. tikkimas ma teda ei mäleta.

triibulised põtradega

ma arvan, et see oli umbes aasta tagasi kui sõbranna näitas mulle oma tütre pisikesi triibulisi põtradega käpikuid, millel polnud vist isegi pöidlaid. sügisel tuli jutuks, et tahaks saada samasuguseid, aga nüüd juba pöialdega. ja emale ka:) mõeldud tehtud.

tuleb tunnistada, et nelja kinda asemel kudusin ma viis. ja selle kudumisele kulunud ajaga oleks jõudnud lausa veel rohkem kududa. ma nimelt kudusin ühe pöidlata suure kinda valmis ja tundus, et pöidlaauk tuli väike... aga kudusin ikka teise ka :P ja siis harutasin mõlemad pöidlaauguni üles... ja viies kinnas (või õigemini esimene) tuli niiviisi, et kudusin selle nr 3 vardaga ja otsustasin, et nr 4 vardaga jääb ikka pehmem.

kuna mul omal polnud kellegi käes neid pildistada, siis läksid kindad minu käest minema, nii et mul pilte polnudki. mõne aja eest sain pildid ka. tõmbasin need tööarvutisse ja siis jäin mitmeks nädalaks koju. nüüd lõpuks sain need sealt kätte, et teilegi näidata.

kootud kolmekordsest Raasiku maavillasest, varrastega nr 4 ja 3.

et oleks ilus istuda

vanniesistele vaipadele vahelduseks* otsustasin heegeldada suveks trepile või pakule istumisalused, millele istudes end ära ei määriks. ja kui alus ise mustaks ja koledaks läheb, siis võib selle lihtsalt minema visata.

kuna mul omal kahjuks istutavat treppi ega terrassi käepärast pole, siis pole mul nendega tegelikult midagi teha. aga mul on täielik kiiks omatehtud asjade kinkimise osas... ja nüüd on need veel sellised nö kaltsud ka eksole. üks inimene oma tähtpäevaga on küll sihikule võetud, aga selle tähtsa päevani on veel natuke aega, nii et eks ma seedin seda mõtet.

igatahes sain ma lahti päris suurest hulgast särkidest ja olen ise tulemusega täitsa rahul. ühe ketta läbimõõt on umbes 37 cm. heegeldasin nõelaga nr 6 ja viimase ketta viimased ringid tegin nr 4 nõelaga, sest suurem murdus katki...

* see ei tähenda nagu ma pidevalt heegeldaks vanniesiseid vaipu. need on lihtsalt ainsad asjad, mida ma olen vanadest tsärkidest seni teinud.

üksik püksisäär

kui ma järikatte alumise serva õmblemiseks oma velvetivarude koti jälle avasin, siis jäid seal näppu beezid ühe säärega velvetpüksid. kaks roosat püksisäärekotti olen ma juba teinud, nüüd siis tegin beezi koti ka.

võib-olla keegi veel mäletab, et kunagi tuunisin erinevaid heegellapikesi. kuna siiani ei ole need kuskil kasutust leidnud, siis nüüd saingi sobivalt neist ühe kotile täienduseks panna.

triibulised randmed

kudusin neid torusid ja mõtlesin, et tegelikult on see veider... ma koon neid oma ema emale, kes on ju ka minu vanaema, kuid kellega mul pole kunagi mingit sidet olnud. ja need on juba (?) teised torud, mis ma talle teen... samas Vanaemale, kes oli mulle väga kallis inimene, ei ole ma vist kunagi midagi kudunud. ikka oli nii, et tema kudus teistele. lapsena sai küll igasuguseid nõelapatju ja pajalappe talle ise tehtud ja kingitud, aga just vanemana mitte. ja varsti ma näitan millise võrratu asja vanaema kunagi tikkinud on:)

must ja triibuline

kunagi ammu kui sai tehtud üht lapitekki, siis ostsin vist Keskturult (kui mu mälu mind ei peta) kotitäie mingeid villaseid lõngu. sellised mõnegrammised vihid (?) olid. no nagu mulineed pakendatud. sinna teki sisse sobivad lõngad läksid teki sisse, aga mustad jäid järgi ja natuke heledamaid ka.

selle salli sisse said kõik need ülejäänud mustad ja heledamad ära kasutatud. lisaks veel paar kodus leidunud musta lõnga jääki. see on tehtud triibusallidest mu lemmik.

hilinenud sügissonaat

meil on elutoas järi, millele lisaks plekkidele on tekkinud ka mõned salapärased augud, mille tegemist keegi omaks ei võta. paar aastat tagasi otsustasin sellele järile velvetist katte teha. ja nii ma hakkasin vaikselt, aga järjekindlalt, kaltsukatest soovitud toonides velveteid hankima.

kui enam kui aasta tagasi kuulutati välja Craftwerki kotiprojekt "Raamist väljas" teemaga "Sügissonaat", siis olin ma rahul, et ometi saan nüüd teoks teha oma sügistoonides järikatte. nimelt plaanisin selle järi peale tõmmatava kotiga osaleda selles ürituses... läks nagu ikka eksole. no nii palju tubli ma olin, et hakkisin pükse ja õmblesin kokku ka, aga need nurgad jms keerulisemad kohad tulid ka ja siis jäi ikka pooleli.

eelmise aasta lõpul tegin peaaegu valmis - alumine äär jäi tegemata. selle aasta alguses kuulutati KK-s välja ühistegemisüritus, kus jaanuar pidi olema säästukuu, mille raames ka poolikute asjade lõpetamine. jälle meenus järikate (lisaks muudele asjadele, millest mõned olen ka juba lõpetanud, aga neist teine kord). nüüd ühel päeval haige lapsega kodus olles lõpetasin "koti" ära.

olen endaga täitsa rahul. järile saab seda katet ilmselt küll peale panna vaid pidulikematel puhkudel, sest muidu läheb ju sama koledaks kui järi :P ja no ega velvet pole muidugi kõige praktilisem valik sellise asja jaoks... aga no oli vaja just seda. ja nagu ikka - velveteid sai varutud ikka mitme järi jagu nagu hiljem selgus :P

roosa reede

olen siin ka varem maininud, et sain hiljuti suurema hunniku villase lõnga omanikuks. seal hulgas on kahte tooni roosat lõnga, mida näete ka pildil. paraku pole mul eriti kedagi, kellele sellest midagi kududa. pealegi on see lõng natuke liiga kare ja peenike... nr 2,5 vardaga kududes jääb kena küll, aga siis jääkski ju kuduma enne kui midagi valmis saaks.

ammustest aegadest leidsin kastist ka roosat heiet ja kudusin roosa lõnga sellega kokku kinnasteks (vardad nr 4). rumala peaga kudusin täiesti tavalised mustrita kindad, nii et said väga lahjad. ma ei ole ise küll selliste kaunistustega kinnaste kandja, aga ehk leiavad mingil ajahetkel omaniku ka nemad.

hetkel on varrastel samast roosast lõngast palmikute ja nuppudega sokid. ja kapiotsa sooja läks roosa seep:)

valged käpikud

ma olin väga rahul kui minult mütsi tellinud sõbranna ütles, et kui sul mütsilõng juba ostetud on, siis tegelikult võiksid sa sellest veel mõned kindad hoopis teha. mind natuke hirmutaski see mütsimõte. et kuidas need palmikud seal ikka olema peaks ja kõik need kahandamised-kasvatamised... uhhh.

siis tekkis muidugi kohe mure, milline palmik kinnastele teha. lõpuks jäin täiesti lihtsa juurde pidama.

kulus kaks tokki Limat, kootud varrastel 4 ja 3.

valge kassi aasta

see ei ole küll päris valge kass, aga noh... sarjast valge varjundid :)

lootsin ikka enne järjekordset kassi teile mõnd kinnast või tekki näidata, aga kuidagi ei jõua pildistamiseni.

kuduplaanidega ei ole ka kuskile kaugemale edasi liikunud. midagi peab välja mõtlema, et koduseid varusid vähendada.

head uut aastat:)

tikin, sest ei koo

kududa tahaks, aga täielik kriis on... ideekriis või ma ei teagi mille kriis. vahepeal tundub, et lahendus on leitud, lood silmad varrastele... et need siis mõne aja pärast jälle välja tõmmata.

kudusin isegi ühtedele vanadele sokkidele uued pöiad, sest midagi pidi ju kuduma. napilt oleks veel selliseid kudunud, aga tõmbasin vardad välja sokist ja viskasin sokid minema. no ei olnud nii kenad sääred, et neile uusi varbaid teha.

õmmelda tahaks ka, aga seda ei saa niisama õhtul ajaviiteks niikuinii teha. seega see ei mõju mulle nii häirivalt.

lumine koer

täna on taliharjapäev ja talve selgroog peaks murtud olema... nüüd liigub aeg kevade poole ja ehk sulab ka lumi ära.. ja siis ei kõlba ju enam lumiseid loomi näidata.

ja see koer ei leba mitte lumel, vaid ühel järjekordsel triibusallil, kuhu sai kootud sisse hunnik valgeid ja beeze lõngakerasid. beeze on veel paras kogus järgi... aga kas neist veel ka mõni sall saab, seda näitab aeg.

pisikesed kotikesed

olen juba ammu-ammu plaaninud mingit väikest lihtsat lukuga kotti teha. isegi mõned juhendid olen omale salvestanud. tegudeni jõudsin alles selle aasta alguses. nüüd, kui tundub, et igasugu väikeste kottide tegemine on seoses euro saabumisega populaarseks muutunud. ma tegelikult ise ei mõelnud üldse neile kottidele kui rahakottidele. aga see selleks.

kõigepealt alustasin kotitegu selle õpetuse järgi. iseenesest kui pilte vaadata, siis tundub ju täitsa lihtne kõik. aga nagu minu koti pildiltki näha võite, siis läks see tegu natuke mööda. see lukuvärk jäi ikkagi segaseks... ja nii ma tegin nagu mulle kõige lihtsam tundus. noh - tore pisike kotike on, aga ma ei kujuta ette, mida sinna sisse panna. äkki mõni väike inimene leiab sellele kasutust :P

koti suuruseks on umbes 10x7 cm.

hoopis lihtsam oli teha seda kotti, mille õpetus mul juba varem tallele oli pandud. seda oli kohe väga lihtne ja mõnus teha. ja meeldib mulle ka see kott oluliselt rohkem. oleks neid kohe sama soojaga mitu tükki teinud, aga sobiva pikkusega lukke rohkem polnud. pikemaid oli, aga ei tahtnud neid lühemaks hakkida. äkki teinekord läheks just pikemat vaja.

koti suuruseks on 15x12 cm.

aasta saab otsa

nagu detsembrikuu postituste arvust näha, siis 31 täis ei saanud. asjad on täitsa olemas, aga seda aega, mil need pildile panna, ei ole. ei hakka neid hiljem ka siia detsembrisse enam panema, vaid tulevad nähtavale siis kui kunagi tulevad. uuel aastal:)

aasta lõpp on olnud kiire. õnneks kootud jõulukingid (sokid) said valmis juba suvel. palju mõtteid on aja puudusel jäänudki mõteteks ja ma ei kujuta isegi ette, millal võiks tekkida võimalus need teoks teha. mitmed asjad on kahjuks sel põhjusel ikka veel pooleli... ehk uuel aastal saavad valmis.

mõne tunni pärast ongi see uus aasta juba käes.

head uut aastat:)

magusaid jõule!

piparkoogitrühvlite retsepti avastasin umbes selle aasta alguses kui piparkooke enam polnud. endale üllatuseks avastasin ma sellekohase märke detsembris oma kalendrist:) väga nutikas minust. väga mõnusad on (pildil keskel).

vabandan, et ei mäleta, kes kirjutas oma blogis brändis leotatud mustadest ploomidest, mis on kaetud sulashokolaadiga - neid tegin ka (väga head on).

ja siis mätsisin veel mandli ümber martsipani ja kastin ka shokolaadi sisse.

tegin sel aastal sama jõulukeeksi kui eelmisel. konsistents tundus kuidagi teine olevat. maitsnud ma veel ise ei olegi - pool keeksi läks vennale jõulupakki ja teine pool ootab kapis oma aega. tundub, et puuviljadega sai vist väheke liiale mindud.

kaks kooki tegin ka ema juurde jõululauale, aga mul polnud seal fotokat kaasas, et pilti teha. mõlemad koogid olid väga head - hõõgveini toorjuustukook ja jõulune kohupiimakook.

saiamasinaga küpsetasin pähkli-rosinasaia ka jõulupakki. üleeelmine aasta jõuluvana selle masina mulle tõi ja üle aasta oli see masin nüüd kapis seisnud (võtab liiga palju ruumi, et olla köögis väljas). nüüd võtsin välja jõulude puhul ja peaks omale ka saia tegema.

häid pühi:)

minu piparkoogitainas

kuna taaskord küsiti retsepti, siis panen selle siia kirja. siis ei pea järgmine jõul jälle meili toksima:)

sellest tuleb 2 kg tainast. ja ma ei mäleta, et me varasematel aastatel oleks vaid 5 plaaditäit kooke saanud... üks laps lihtsalt on ses osas väga emasse, et sööb tainast. erinevalt minust sööb ta siiski kooke ka:P

150 g suhkrut

1/4 l vett

500 g suhkrut

pruunistada esimene osa suhkrut, lisada kuum vesi. ülejäänud suhkur panna potti ja lisada pannilt pruun suhkruvesi, keeta, võtta pliidilt.

1 pakk piparkoogimaitseainet lisada kuumale siirupile. seejärel jahutada.

250 g võid

150 g hapukoort

3 munarebu

2 tl soodat

veidi soola

1 kg jahu

selle retsepti järgi tegin esimest korda kooke vast miski 20 aastat tagasi. ja ma tõesti ei mäleta, kust see pärit on. tol ajal sai piparkoogimaitseaine asemel ise nelki ja kuivatatud tsitrusekoort jms purustatud. õnneks nüüd saab ses osas lihtsamalt.

taks on taks on taks

kõik koerad ei ole mustad. mõned on pikad:P

kõik seebiks

natuke enam kui aasta tagasi, täpsemalt möödunud aasta oktoobris(?) käisin ma seebikoolitusel. Terje segas ja vahustas seepi ja huvilised seisid-vaatasid-õppisid. kaasa sai natuke materjali ja mõned retseptid ja põhiteadmised seebi tegemisest.

jõuluvanalt tellisin saumikseri. ise ostsin poest kaks plastikkaussi. aeg läks.

plastikkausse kasutasin söögi tegemisel. saumikser seisis köögikapi otsas karbis.

suvel oli sünnipäev ja kingituseks tellisin digitaalse köögikaalu. kui koolitusest hakkas aasta mööda saama, siis lasin mehel tellida omale 2 digitaalsed toidutermomeetrit. meie kaubandusest mul neid leida lihtsalt ei õnnestunud. kui koolitusest oli möödas juba enam kui aasta ja juba järgmised jõulud lähenemas, siis tellisin seebimaterjale juurde. olemata ise ühtki seepi veel olemasolevast teinud eksole.

ja siis detsembri esimesel nädalal võtsin ma end ühel hilisõhtul kokku ja keerasin valmis oma esimese seebi. ei olnud keeruline. ma ütleks, et kõige keerulisem oli hiljem nende seepide vormidest välja saamine. ma ei teagi kas oleks pidanud mass olema vedelam? paksem küll mitte, sest niigi ei ole see seebi pind nagu selline sile... sellelt küljelt mis on karbi vastas.. sile nagu tõeliste seebiblogijate seepide piltidel.

kui ma suudaks omale seebi-retseptide koostamise põhimõtted ka selgeks teha, siis oleks eriti mõnus. ja kui oleks aega ja rahu ja vaikust...

aeg ehtida

ühel õhtul tegi poeg ühe paari helmestest kõrvarõngaid. täitsa kenad helerohelised tulid. kui selgus, et ta peab tegema jõululoosipakiga klassiõele kingituse, siis kavatses need samad kinkida. ma arvasin, et tehku siis juba käevõru ka komplekti juurde. asi lõppes sellega, et kõrvarõngastega sobiva käevõru tegemine jäi pooleli ja pakki läks hoopis minu lilla helmeladumine eelpainutatud traadile. ja miks tegemine pooleli jäi - sest vahepeal tuli mõte teha käevõru veel ühele teisele tüdrukule ja siis hoog käis maha lihtsalt :P palju üks poisslaps ikka jaksab õhtu jooksul ehteid teha :D

nii et siin pildil on minu tehtud lilla käevõru ja poja tehtud must-valged kõrvarõngad ja käevõru. kui poeg kunagi rohelise käevõru lõpetab, siis ehk näeb seda ka koos kõrvarõngastega.

kui ajas natuke varasemaks liikuda, siis mingil ööl tegelesin omale kõrvarõngaste vorpimisega. olin mitu korda mõelnud, et pole kaua teinud ja teeks, aga ei olnud mõtet liikuma saanud. kui siis ühel ööl tuttav rääkis, kuidas tema 10-aastane poeg on helmehulluses - vot siis lõi mul ka lambi põlema ja nii nad tulid.

kunagi veel varem sai üks pross tikitud. kuna neid linaseid juppe jääb loomade tegemisest ikka üle, siis otsisin lahendust kuidas kõik materjal ära kasutada. see on esimene ja seni ka viimane katsetus selles vallas. pross on umbes tikutoosi suurune.

tegelikult on mul olemas ka ühed vidinad veel pisemate kangatükkide ära kasutamisest, aga sellest mõni teine kord (pole head pilti).

kaovad pihku

koos väikeste lindudega said tehtud ka pisikesed kalad. tuleb tunistada, et kaladest meeldivad mulle omale ika kõige suuremad. et väikevormid pole minu rida.

tume lind

huvitav kas linnud peaks kõik rippuma panema?

ja villa oleks vaja. hirmsasti tahaks hooajale sobivaid punaseid linnukesi tikkida...

hele lind

roosa ja lilleline

teksad ja t-särk

ja selle vana kirsipuu otsas ripuvad vanad teksapüksid ja vanad tsärgid kui nii võib öelda. natuke on neid küll hakitud ja siis jälle kokku õmmeldud... aga tulemuseks selline lihtne väike kott mõnele väiksele tütarlapsele.

ega ma muidugi pole kursis, kas teksakotid moes on:P

need kettad said õmmeldud enne kui pojale pidzaamakoti tegin ja et riidelapp lihtsalt sahtlinurka seisma ei jääks, siis tegin kotiks. mõned kotimõtted on sellise kombinatsiooniga veel, aga ma ei kujuta küll ette, kas tegudeni ka kunagi jõuan. õmblemisega on viimasel ajal kõige kehvemini, sest see on mu kõige nõrgem külg vist ning vaja oleks vaikust ja rahu ja omette olemist, aga seda nagu eriti pole.

ajalehed kuuma poti alla

Hobipunkti ideepangas jäid silma ajalehe-paberist rullitud jõuluehted ja siis mul meenus, et eelmine talv tegin ma ju samas tehnikas (kui seda saab niimoodi nimetada) kuumaaluseid. kuna need siia pole seni millegipärast jõudnud, siis demon nüüd.

äkki peaks proovima midagi kuuse otsa ka teha kui mõni sobivas toonid ajaleht äppu peaks jääma.